NOORTEADLASED 2007

Noorte hääled 2007

Noorte folkloristide ja etnoloogide konverents

26. aprillil Tartus, Kirjandusmuuseumi saalis
27. aprillil Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas


Maastik maa-aluste pärimuses

Kristel Kivari, TÜ rahvaluule magistrant, kivari[ätt]archimedes.ee

Lähenedes folkloorile selle kultuuriantropoloogilise tähenduse seisukohalt, võib leida mustreid ning kavasid, mille järgi pärimusekandjad ennast ümbritsevat mõtestavad ning mille kaudu kujundab traditsioon selle kandjaid.

Mõlemasuunaliste protsesside kaudu toimib inimese (ühiskonna) ning väljaspool asetseva vaheline infovahetus, selle kaudu ka enesemääratlemine ning -kehtestamine. Maa-aluste pärimus peegeldab selle kandjate suhet hõlmamatusse ning kõikjal viibivasse piiri inimese ja looduse vahel. Maastikul viibides ning liikudes võis tähele panna loodusnähtusi, mille kohal oli piir eriti habras ning mille suhtes ettevaatamatult käitudes võis haigestuda. Ka ilmakaartel on maastiku määratlemisel oluline tähtsus, samuti omandavad maa-aluste pärimuses maastiku tähenduse kodune ruum, toanurgad, seinaääred. Ravimeetoditest oli võtmeks haiguse suunamine selle päritolukohta tagasi.

Maa-aluste pärimuse kaudu joonistub välja tähendusliku ruumi muster ruumis liikuja ning ruumiga suhtleja jaoks. Piiri tõmbamine oma ning väljaspoolse vahele on pidev protsess lepingute, ohvrite ning sõnade kaudu.

Piiri määratlemine on oluline eelkõige inimese või inimgrupi identiteedi tekitamise ning hoidmise eesmärgil. Oma ettekandes käsitlen inimese ja maastiku suhet ning ettekirjutusi selles liikumiseks maa-aluste pärimuse raames, mis peegeldab laiemat kultuuris käibinud normide, eeskirjade ning inimese enesemääratlusviiside kogumit.




Hiis eesti keelealal

Kaisa Sammelselg, TÜ etnoloogia magistrant, kaisa.sammelselg[ätt]ut.ee

Ettekande eesmärk on näidata sõna hiis päritolu, selle varasemat levikut ja murdelist esinemist Eestis. Töö materjal pärineb Eesti Keele Instituudi (EKI) murdearhiivi murdesõnavara koondkartoteegist. Võrdlusena kasutan Mauno Koski (1967, 1970) ja Ahto Kaasiku esitatud andmeid (1996) ning erinevaid sõnastikke: "Väike murdesõnastik" (1982), "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" (1991) ja "Eesti murrete sõnaraamat" (1997).

Uuritud on nii sõna hiis semantikat kui ka etümoloogiat. Erinevad uurijad on sõnale pakkunud eri etümoloogiaid, mida võib jagada kolme rühma: arvatakse, et hiis on kas läänemeresoome sõna, saami algupäraga sõna või germaani laen. Seega ei ole sõna päritolu selge ega ühene.

Hiit on uuritud ka folkloristlikele allikatele toetudes. On arvatud, et algselt on tegemist olnud esiajaloolise matmispaiga või ohvripaigaga. Hiit on käsitletud nii metsa, pühakoha, matmispaiga, ohvripaiga kui ka vägilasena.

Arvatakse, et Eesti alal võib olla kuni ligikaudu 550 hiiekohta. Kuna kõiki n-ö teadaolevaid hiiekohti pole veel lokaliseeritud, siis ei saa midagi kindlat öelda Eesti hiite leviku kohta. Võrreldes aga erinevaid allikmaterjale, võib öelda, et ei Eesti hiite levik maastikul ega ka vastava sõna levik murdeliselt pole üheselt piiritletav, kuna erinevad andmed omavahel ei kattu.

Eesti murretes on sõnal hiis olnud erinevaid tähendusi. EKI murdekartoteegi sedelite põhjal võib järeldada, et kõige levinum tähendus on olnud seotud puude või metsaga. Ka sõnaraamatutes on hiie kõige levinum seletus 'mets või salu'. Üksikutel juhtudel on sõna hiis tähenduseks antud EKI kartoteegis ka 'mägi, kus käidi jumalat kummardamas' või 'heinalagendikud' ja 'hiie põllud ja kivi', mida ei saa kuigi levinuteks pidada.

Antud ettekanne ei esita kindlasti ammendavat materjali hiite kohta. Töö eesmärgiks on pigem tuua välja erinevad probleemistikud ja juhtida tähelepanu veel lahendamata küsimustele.

Kirjandus:
Koski, Mauno 1967, 1970. Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue: semanttinen tutkimus I ja II. Turun yliopiston julkaisuja. Sarja C, Scripta lingua Fennica edita; osa 5 ja 7. Turku: Turun yliopisto.
Kaasik, Ahto 1996. Hiied. — Virumaa: koguteos. Koost. Kalju Saaber. [Rakvere]: Lääne-Viru Maavalitsus, Ida-Viru Maavalitsus, 407-415.




Baškortostani marilaste animistlik palvus

Ljudmilla Jamurzina, TÜ ajaloo doktorant, amber.82[ätt]mail.ru

Marid jagatakse kolme rühma: mäe-, niidu- ja idamarid. Suurem osa idamaridest elab Baškortostanis. 2000. aastast alates taaselustus mari ohverdamiste traditsioon, põhiliselt Kaltassõ ja Miškino rajoonis.

10. juulil 2005. aastal toimus ohverdamine Miškino rajoonis Oserki külas. Ohverdamine Küsö-pajram on aasta tähtsamaid pühi, mida peetakse alati juulikuus ja mis langeb alati pühapäevale. Ohverdamine viiakse läbi pühas salus — Küsoto's, seda juhendab kart, mulla.

Üks inimene külast annab lamba või talle, kes peab kindlasti olema sündinud aprillikuus. Selle inimese majas valmistatakse ohvripannkoogid, leivad ja kali, milleks vajalik jahu, kruubid ja sool kogutakse peotäite kaupa küla peredest. Pühapäeva varahommikul käiakse saunas, valmistatakse pannkoogid ja leivad, pannakse selga puhas valge riietus.

Esimesena läheb salusse kart abilistega — uchö-vlak. Nad võtavad allikast vee ja teevad lõkked. Nad käivad kolm korda lõunast idasse läbi salu, lausudes palvesõnu ja kolistades raudesemeid, ajades nii kurjad vaimud eemale.

Tehakse kaks lõket: esimeses põletatakse luud ja lambanahk, teise kohal valmistatakse toit. Kasutatakse kolme katelt: esimeses keedetakse parem osa lambast ja teises ülejäänu, kolmandas valmistatakse nisu- või odrapuder. Parem osa lambast on pühendatud jumalatele ja on vaja ära süüa pühas salus. Ülejäänud osa on keskmaailmale ning süüakse väljaspool püha salu.

Kart valib ühe püha puu — onapu, mis peab kasvama salu idaosas. Väikese puu tüve külge seob ta valge käteräti, peapuu tüve külge aga niinest tehtud vöö üheksa täkkega. Peapuu juures on püha küünal — šij sorta. Peapuu ette pannakse valge laudlina, mille peal on palvetoidud: pannkoogid, leivad, erinevad pirukad, kali.

Enne ohverdamist kontrollitakse lamba sobivust: ümber looma liigutatakse suitsevat halgu, valatakse vett — kui loom ehmub, siis ta sobib ohvriloomaks. Ohvrilooma esimese verega märgib kart peapuul oleval niinel ära üheksa täket. See tähistab inimese hinge üheksat elu.

Ajal, mil liha keeb, alustatakse palvetamist, mis on palvuse kõrgpunktiks. Peapuu ees seisab kart abilistega, tagapool põlvitavad kõik palvusel osalejad. Preester palub tervist, rahu, viljakust jne. Palutakse põhiliselt Oš Kugo Jum'i (Hele Suur Jumal), aga nimetatakse ka teisi jumalaid.

Kui liha on valmis, lõikab kart sellest tüki, näksab pannkoogist ja palvesõnu lausudes viskab selle koos kaljaga tulle — Tule Emale. Edasi tuleb ühissöömine ja individuaalsed palvetamised. Inimesed tulevad preestri juurde ja paluvad endi eest palvetada. Palvus lõpetatakse jutlusega: kart räägib, et tuleb mõelda ja teha head jne.

Palvuses osalejad pesevad käed pühas vees ja väljuvad salust päripäeva liikudes. Pärast palvust peab püha salu jääma puhtaks.

Tavaliselt on palvuse järel külas pidu.




Iga talu saab laulu pandud. Sissevaade külakroonikalauludesse asustusajaloo seisukohalt

Lembi Sepp, Rapla Täiskasvanute Gümnaasium ajalooõpetaja, lembi.sepp[ätt]mail.ee

Niinimetatud külakroonikalaulud moodustavad omaette rühma uuema rahvalaulu olustikuliste laulude hulgas. Folklorist Ülo Tedre on neid kokkuvõtlikult kirjeldanud kui laule, milles taluhaaval iseloomustatakse kohalikke elanikke (peamiselt peremeest, harvem perenaist, veelgi harvem teisi majalisi). Pilgatakse toitu, käitumist, riietust, ka välimust ja iseloomu.

Need laulud ei ole laialt levinud, kuid olid kohapeal üsna tuntud. Külakroonikalaulude paralleelnimetusena on kasutusel külaelu värsskroonikad. Olgu siinkohal toodud näiteks Rapla kihelkonna Lalli küla laulu algusread:

Madise Dannu on väike mees,
seitse auku pastla sees.
Juhkenson on linnamees,
kodus riidleb naiselõks.

Vaatlen oma ettekandes lähemalt kolme küla laule: Lalli (Rapla khk), Paluküla (Rapla khk) ja Rebala (Jõelähtme khk). Nende külade kohta on Eesti Kirjandusmuuseumisse ja Rebala muinsuskaitseala keskuse muuseumisse talletatud laulud, mis annavad pildi külaelust ja -inimestest 1920. ja 1930. aastatel. Otsin ettekandes vastuseid järgmistele küsimustele: kui suur osa taludest on laulu sisse pandud ning kuidas seostuvad omavahel külakroonikalaul ja välitööde materjal, mida nendest küladest kogunud olen.




Anne Vabarna viisirepertuaarist

Liisi Laanemets, EMTA magistriant, liisilaanemets[ätt]yahoo.com

Minu ettekanne põhineb 2007. aasta kevadel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias valmiva magistritöö ühel osal. Magistritöös käsitlen ühe tuntuma setu lauliku Anne Vabarna repertuaari. Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) säilinud 78 helisalvestise põhjal vaatlen Anne Vabarna laulude muusikalist materjali ning tema kui eeslaulja osa laulude ettekandes. Siiani on ilmunud suhteliselt palju uurimusi lauliku tekstide kohta, muusikat on aga vähe uuritud. Analüüsi põhjal selgitan, mis Anne Vabarnat teistest eeslauljatest eristab ja miks teda nii kõrgelt hinnatakse.

Oma ettekandes annan ülevaate Anne Vabarna viisirepertuaarist, peatudes kolmel aspektil — viisitüüpidel, heliridadel ja rütmitüüpidel. ERA-s leiduvate salvestiste põhjal kuulub Anne Vabarna repertuaari 19 erinevat koorilaulu viisitüüpi, millele lisanduvad soololaulud. Viisitüüpide suur hulk näitab lauliku mitmekülgset laulutraditsiooni tundmist.

Heliridadest kasutab Vabarna põhiliselt nelja tüüpi ridu: pooltoon-poolteisttoon-laadi, anhimetoonilis-diatoonilist, anhimetoonilist ja diatoonilist helirida. Ühelt poolt teadis Vabarna uut diatoonilist viisirepertuaari, teisalt tunneb ta hästi mõlemat arhailisemat, pooltoon-poolteisttoon- ja anhimetoonilis- diatoonilist helilaadi, ning kokkuvõttes esitab rohkem laule vanemate heliridadega. Samas esineb palju laule ka vahepealsetes laadides. Laadilise mõtlemise arhailisust näitab ka see, et sama viisitüübiga laule esitab Anne Vabarna mitme erineva helireatüübiga.

Rütmitüüpidest kasutab laulik neid, mille moodustavad ühetasandilise meetrumiga viisid, kus ainsaks meetrumilöögiks on kaheksandiknoot, ja neid, kus kõik kaheksandiknoodid ühinevad kahekaupa, nii et põhiliseks meetrumilöögiks osutub veerandnoot. Vabarna repertuaaris on ülekaalus viimane rütmitüüp.




Eesti ainese helisalvestused Berliini Arhiivides

Maile Nairis, EMTA üliõpilane, maile[ätt]kultuur.edu.ee

Minu ettekanne tutvustab kahes Saksamaa arhiivis säilinud vanu eesti ainese helisalvestusi. Esimese maailmasõja aegu loodud Preisimaa Kuninglik Helisalvestuskomisjon kogus kolme aasta jooksul erinevatest sõjavangide laagritest hulgaliselt materjali. Komisjoni ülesandeks oli maailma eri rahvaste suulise kõne ja muusika, saksa murrete ning tolleaegsete kuulsate isikute (poliitikud, teadlased, kultuuritegelased) heliportreede salvestamine.

Komisjoni eesmärk oli koguda ilma erialaspetsiifiliste piirangute ja etteantud raskuspunktideta heliülesvõtteid hilisemate erinevate uurimiseesmärkide ja -ülesannete tarvis. Täna asuvad selle komisjoni kogutud materjalid pärast mitmeid rännakuaastaid Berliini Humboldti Ülikooli heliarhiivis (šellakplaatide kogu) ja etnoloogiamuusemis Berliin-Dahlemis (vaharullide kogu).

Oma ettekandes annan ülevaade 1916. aastal salvestatud neljateistkümnest eestikeelsest laulust ja nende teadaolevatest esitajatest. Salvestuste hulgas on nii uuemaid rahvalaule, isamaalisi kui ka ärkamisaja laule. Samuti võtan ma võrrelda allikmaterjali Eesti Rahvaluule Arhiivist ja eesti trükikirjandusest leitud vastetega.




Miks mul selline perekonnanimi on?

Leila Allikas-Hallikas, TÜ rahvaluule üliõpilane, vulpes[ätt]ut.ee

Miks mul selline perekonnanimi on? See küsimus huvitab mind nii nime kandja kui ka rahvaluule uurijana ning olen täheldanud, et ka paljusid teisi inimesi, kes minu perekonnanime kuuldes või nähes imestunult seletust ootama jäävad. Kõik meie pereliikmedki, kes perekonnanime pärast alati palju seletama peavad, tahaksid teada, kust nimi pärit on ja kuidas ta selliseks on kujunenud. Seetõttu otsustasin meie perekonnanime loo välja selgitada.

Probleemi lahendamisel tulid appi mitmed teadusharud — onomastika, genealoogia, ajalugu, õigusajalugu, sotsiaalajalugu, folkloristika. Perekonnanimi on üks pidepunkt, lähtekoht, allikas kultuurinähtuste uurimisel, ning kõik loetletud distsipliinid pakkusid täiendavaid võimalusi meie perekonnanime juurte ja radade tuvastamisel. Kõige rohkem toetusin folkloristikale ja genealoogiale.

Folkloristika uurimisväljal paikneva perepärimuse kogumiseks intervjueerisin kõiki perekonnaliikmeid, kes nime Allikas-Hallikas on kandnud ja kannavad. Esiteks uurisin, millist tähelepanu ülejäänud pereliikmed on perekonnanime pärast pälvinud. Seejärel jälgisin, kuidas meie pereliikmed nime tähendust ja päritolu seletavad ja milliseid hüpoteese on neile seletuseks pakutud. Ning lõpetuseks küsisin, kas ja miks see nimi peaks edasi kanduma. Perekonnanimi kui allikas avas seeläbi pereliikmete mõttemaailma, väärtushinnanguid ja üldisi hoiakuid. Seega uurisin nimega seotud tänapäeva perepärimust ja hoiakut nime suhtes. Ettekandes annangi esmalt ülevaate meie perekonnanime looga seotud stereotüüpidest ja variantidest, mis suuliste intervjuude käigus esile kerkisid.

Küsitledes vanaema, nime vanimat kandjat, sain talletada kaugemast minevikust pärinevat nimelugu. Perekonnanime päritolu uurides sain teada kogu vanaema eluloo. Sellel ma siinkohal aga pikemalt ei peatu, vaid keskendun temalt saadud teavet kasutades hoopis genealoogilistele leidudele, mis on minu uurimuse teiseks keskseks toetuspunktiks. Koos genealoog Martin Ellermaaga kaevusin Eesti Ajalooarhiivi nime ajalugu otsima. Ettekandes annangi ülevaate seda perekonnanime kajastavatest kirjalikest dokumentidest, mis ulatuvad tänapäevast tagasi kuni 19. sajandi alguseni. Vaatlen, kuidas perekonnanimi minuni on kandunud, kuidas see läbi sajandite ja bürokraatia on kujunenud.

Lõpetuseks arutlen pereliikmete pakutud tänapäevaste seletuste ja ajaloodokumentide abil saadud teabe kattumiste ja erinevuste üle.




Jutuvestmine tänapäeval etenduse perspektiivist vaadatuna

Moon Meier, TÜ semiootika ja kulturoloogia üliõpilane, moonike[ätt]ut.ee

Jutuvestmine on väga vana suhtlusviis. Tänapäeval on vestmine paljudes maailma paikades uues vormis ellu äratatud. Jutuvestjat tullakse kuulama kindlal ajal kindlasse kohta. Jutuvestmisõhtu on eriline sündmus, etenduseuuringute (performance studies) termineid kasutades kultuurietendus — see on argisest esiletõusev, korraldatud ja oodatud esinemine, kus osalevad publik ja vestja (kultuurietenduse tunnused Richard Baumani (1992: 46) järgi). Mõnel õnnelikul juhul inspireerivad kuuldud lood publikut sedavõrd, et rollid segunevad ja keegi kuulajaist räägib oma loo. Nii sünnib spontaanne jutuvestmine korraldatud jutuõhtu raamides, kus esineja ja kuulaja rollid vahetuvad. Vahetud kogemused jutuvestmisest olen saanud Piret Pääri ja Anne Türnpu esinemistelt, sealt pärinevad ka minu näited. Pääri ja Türnpu jutustatud lood on teadlikult teistsugused kui meile ehk kõige tuttavamad vendade Grimmide ja Hans Christian Anderseni muinasjutud.

Tänapäeva jutuvestja on folkloori etendaja. Vesta saab väga erineval moel: kostümeeritult ja abivahenditega, aga ka võimalikult vahetult ja vahenditult, ainult oma häält ja isiksust kasutades. Ettekandes räägin tänapäeva jutuvestmise ja selle uurimise eripärast võrreldes traditsioonilise jutuvestmisega minevikus — tänapäeva jutuvestmisest kui etendatud sündmusest, jutuvestmisfestivalidest ja vestja rollist kaasaja oludes, jutuvestmise eri aspektidest (vestja, kuulaja, lugu, esitussituatsioon ja nende koosmõju) ja sellest, miks tänapäeval lugusid vestetakse.

Kirjandus
Bauman, Richard 1992. Folklore, Cultural Performances, and Popular Entertainments. A Communications-centered Handbook. New York, Oxford: Oxford University Press.

Jutuvestmistraditsioonist vt Richard Viidalepp "Eesti rahvajuttude laadist, funktsioonist ja jutustajatest" Tartu, 2004 (Satori sarjas).
Vestmislugude kogumik — "Taevane pulm. Eesti rahvajutud" koost. Piret Päär, Anne Türnpu. Tallinn, 2006.
Muinasjutukooli veebileht — http://www.vilmsi.ee/muinasjutukool/mkool.php





Keha sünnituslugudes — ootused ja tegelikkus

Reeli Reinaus, TÜ rahvaluule magistrant, reeli.reinaus[ätt]ut.ee

Keha ja vaimu, materiaalse ja vaimse, kontrollimatu ja kontrollitava vastasseis iseloomustab pikka aega lääne religiooni, teadust ja filosoofiat, mis on alahinnanud ja mitteväärtustanud lihalikku keha ja selle vajadusi.

Veendumus lõhest keha ja hinge vahel on valitsenud sajandeid — häbenetud on keha funktsioone, seksuaalsust ja materiaalseid vajadusi. Ent keha, ja eriti naise keha, mida enne peeti kontrollimatuks ja räpaseks, on muutunud tänapäeval üheks olulisemaks uurimisobjektiks nii teaduses kui kunstis.

Mitmed feministlikud teooriad on keskendunud koguni naise ja masina võrdlusele: näiteks rasedat keha on vaadeldud kui konteinerit loote jaoks, naist on nähtud masina rollis inimkonna tehnoloogilises taastootmisprotsessis, või siis on võrreldud naise keha, ja eriti üska, küberruumiga.

Samuti on naise kehaga raseduse ja sünnitamise ajal seonduv olnud üks olulisemaid teemasid enamikes ühiskondades, olgugi, et sellesse on eri aegadel ja kultuurides suhtutud kardinaalselt erinevalt. Näiteks meie ühiskonnas oli rasedus varem intiimne seisund, mida varjati ja häbeneti, nüüdseks on see aga kohati muutunud viljakuse ja seksuaalse atraktiivsuse mõõdupuuks. Niisamuti on viimase sajandi jooksul muutunud vaated sünnitusele: loomulikust kodussünnitusest sai nõukogude ajal haiglassünnitus rangelt reglementeeritud korra järgi, 1990. aastatel toimunud murrangu tõttu sünnitusabis on nüüd hakatud jälle traditsioonilise ühiskonna vaateid ja kodussünnitamist propageerima. Seega on varem tavapärane elustaadium — rasedus ja sünnitus — muutunud tänapäeval naise elu tippsündmuseks, mis on tõstnud kõrgele ka sünnitaja ootused toimuvale. Ent kui kõrgeks saab oma ootusi seada, kui sünnitamisega on seotud midagi nii ettearvamatut ja kontrollimatut nagu inimese keha?

Ettekandes jälgin Perekoolis ja Delfis avaldatud sünnituslugude põhjal, kes ja mil määral kontrollib sünnituse ajal naise keha ning milles see kontroll seisneb. Annan ülevaate naiste ootustest oma kehale sünnituse ajal ning sünnitaja tõlgendusest keha reageerimise kohta. Samuti toon välja nii meedias kui ka Perekoolis loodud levinumaid arusaamu raseda ja sünnitaja kehast.




Surmakujutelmad tänapäevase inimese mõtetes

Jaanika Hunt, TÜ rahvaluule üliõpilane, jaanikhu[ätt]ut.ee

Käesoleva aasta märtsikuus korraldasin internetipõhise ankeetküsitluse (küsitlusele vastama kutsuti foorumites hardrockclub.ee, poogen.ee ja dragon.ee ning isiklikus blogis). Lisaks kasutasin rate.ee otsingut soovitavas vanuses (30–100) inimeste leidmiseks, tänu millele sain vastajaid just 40–50-aastaste seast. Üldse laekus vastuseid 37, vanim vastaja oli 73-aastane ja noorim 11.

Küsimustik koosnes järgnevatest punktidest, mida kajastan ka ettekandes:

  • Mis on surm? Kuidas seda enda jaoks lahti mõtestad?
  • Missugusena surma/suremist ette kujutad?
  • Kuidas, mille baasil Su arusaamad on kujunenud (teadmised vanavanematelt, vanematelt, massimeediast, kirjandusest, elukogemusest jne)?
  • Kui võimalik, siis millise kirjanduse põhjal?
  • Millisena näeksid ideaalset matust (matusetalituse osad, laibamatus vs kremeerimine, jne) ja miks?
  • Kui peaksid kunstilises mõttes Surma kujutama, siis missugune ta oleks (vikatimees, valge kogu jne). Põhjenda.
  • Mis toimub inimesega peale surma? Miks sa nii arvad?
  • Missugune on teispoolsus Sinu ettekujutuse järgi?
  • Missugune surm on tänapäeval kõige parem/valutum?
  • Ettekandes analüüsin saadud vastuseid, lisaks pööran tähelepanu küsimustele, kas ja kui palju erinevad vastused sooti ja ealiselt. Samuti sellele, kas küsimustiku vastustes on suuri lahknevusi, võrreldes traditsiooniliste surmakujutelmadega.




    Mida tegid Viljandi tantsutudengid Kihnus jaanikuul 2005 — päevikukatked ja fotoreportaaž

    Eda Pomozi, Budapesti Ülikool (ELTE), edapomozi[ätt]gmail.com

    2005. aasta jaanikuul oli mul võimalus juhendada Viljandi tantsutudengeid Kihnu pärimuspraktikal. Eesmärgiks oli koguda võimalikult palju pärimuslikku: filmida kihnlaste tantsimist, küsida praeguste ja endisaegsete tantsude ja tantsimisvõimaluste ning -kommete kohta ja kogeda ise Kihnu eluolu niisugusena, nagu see on.

    Välitöödele eelnes ettevalmistustöö, omalaadne internetiseminar, mille käigus osavõtjad õppisid oma pere pärimusse süüvides tunnetama ennastki pärimuse kandjaina, nägema tantsupärimuse muutumist põlvkondade kaupa ning omandasid esmase kogumis- ja kogutu analüüsimiskogemuse.

    Kogumisaeg — jaanipäev ja sellele eelnevad ning järgnevad päevad — oli valitud Kihnu rahvamaja juhataja soovitusel: tahtsime ennekõike näha kihnlaste tantsu ning jaanipidu on suve suurim tantsusündmus saarel.

    Kihnu on tänasele pärimusekogujale võrdlemisi raske paik: raamatud, filmid ja muusika on jätnud mandrieestlasele mulje, et tegemist on tõelise võlu- ja muinasmaaga. Seda arusaama on süvendanud küllap ka kihnlaste pakutud folkturismiprogrammid, mille raames antakse ülevaade kihnlaste käsitöödest ning võib kuulata-vaadata toredaid kontsertprogramme.

    Oma ettekandes püüan fotoreportaaži ja kogumispäevikute katkendite abil avada seda, mida me Kihnus kolmanda aastatuhande hakul oma silmaga nägime, kuidas räntsatasime jaaniõhtul müüdipilvedest rannakividele ning millega täitsime oma järgnevad kogumispäevad ja -ööd. Tantsude kogumise ja körditriipude kõrval on märksõnadeks merelkäik koos kaluritega, nõidused ja kunstid, kohalike noormeeste ajaviitemängud ja meie igapäevane agar kullaotsimine. See ekspeditsioon laskis märgata vana ja tänapäevase kooseksisteerimist, aga ka kontraste tänases Kihnus, mõtlemis- ja ütlemisainet jätkus osavõtjaile veel kauaks. Usun, et muljete settides saitulevastele loomeinimestele sellelt reisilt kaasa hulk inspiratsioonikilde edaspidiseks.




    Eesti Kaitseväe pärimus

    Merlin Lõiv, TÜ rahvaluule üliõpilane, mkotermannl[ätt]hot.ee

    Eesti Kaitseväe pärimuse kogumisega alustasin 2003. aastal. Kogumisel kasutasin erinevaid töövõtteid: tegin intervjuusid (9% materjalist), saatsin postiga laiali küsimustikke (24%). Lisaks kasutasin ka tänapäevaseid vahendeid: interneti jututubasid ja msn-i (67%).

    Militaarfolkloori võib liigitada nn tänapäeva folkloori alla, vaatamata sellele, et see on eksisteerinud aegade hämarusest peale, mil inimesed hakkasid oma maavaldusi suurendama teiste naabermaade arvelt. Sõjatemaatikat puudutavad rahvalaulud on eesti traditsiooniski olemas, seda nii sõjalaulude (nt "Venna sõjalugu", "Sõsar läks sõjamehele", "Sõjas mõõk ja hobu kallis" jmt) kui ka nekrutilaulude näol (nt "Nekrut redus", "Tuleb vene võttemine" jmt).

    Tänapäeva folkloori alla on antud teema liigitatud selle tõttu, et tegu on n-ö taasavastatud "uue" uurimisobjektiga, ehk hästi unustatud vana teemaga.

    Minu uurimus käsitleb taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kaasaegset militaarfolkloori. Sõdurifolkloori asemel kasutan terminit militaarfolkloor, kuna viimane on mõistena laiahaardelisem ja koondab enda alla ka teemaderingi, mis ei ole alati konkreetselt seotud mõistega "sõdur". Kes on õieti sõdur? Kas ka kolm päeva ajateenistuses viibinud noormees võib seda tiitlit kanda? Leian, et sõdur on ennekõike väljaõppe saanud ja elukutseline sõjamees, kes teenib elatist riigi kaitsestruktuurides töötades.

    Militaarfolkloori alla paigutan peaasjalikult kõik, mis puudutab sõdurit ja teda ümbritsevat:

  • släng: riiete, asjade, inimeste, söögi ja muu taolisega seonduv keekasutus;
  • laulud: jooksulaulud, oma loodud sõnadega laulud, populaarsete laulude töötlused (s.t viis on jäänud samaks, sõnu on natuke või täielikult muudetud);
  • kombed;
  • käskluste paroodiad;
  • lõbusad juhtumised igapäevasest kasarmuelust ja õppustelt.
  • Oma ettekandes annan ülevaate eelpool mainitud teemadest. Allikana kasutan ennekõike enda kogutud materjali, analüüsides ja arutlustes toetun sõdurite ja ajateenijatega tehtud intervjuudele ning küsimustike vastustele.

    Ettekande eesmärk on anda ülevaade sellest, mis toimub praegusel hetkel sõdurite vaimumaailmas, ning jälgida, kui teravalt ja tugevalt on omavahel seotud keskkond, kombed, tavad ja pärimus.




    Eesti soode tähenduse vastandlikkus pärimuses — pelgupaik ja hirmuallikas

    Piret Pungas, TÜ geograafia instituut, MTÜ Peipsi KoostÖÖ Keskus (Tartus), TLÜ EHI Maastiku ja Kultuuri Keskus, piret.pungas[ätt]ut.ee

    Ettekande eesmärk on tutvustada doktoritööd ja sellega seotud projekti Eesti soode tähenduse kujunemise arenguloost ning hetkeseisust nii inimeste seas levinud juttude ja pärimuse kui ka isiklike hinnangute põhjal. Ettekandes on peatähelepanu pööratud just soode tähenduse vastandlikkusele. Kuna sood on pelgalt loodusteaduslikultki keeruline üheselt määratleda, siis antud kontekstis sobib kasutada pehmemat mõistet — "soolaadne" pinnas, mis katab Eestimaa pindalast ca 22%. Vanarahvas on sood iseloomustanud kui "maa om, aga laiv ei sõida; vesi om, aga käia ei saa".

    Soodesse on peale praktiliste kaalutluste (nt taliteed ja marjade korjamise võimalus) aegade jooksul suhtutud pigem negatiivselt kui positiivselt. Soised alad olid põllumeestele tüütud, muutsid maaharimise keerukamaks ning liigniiske põld ei andnud palju saaki. Soodes arvati olevat varandust peidus; ja mis peamine, soo oli kollide ja vaimude elupaik. Palju on pärimuslikke lugusid seoses sohu vajumisega ja eksitajate — virvatulukestega.

    Samas on soodele viidatud ka kui pelgupaigale, millega seostus elu-olu kirjeldus soosaartel, pakkujooksmised sõdade ja nendega kaasnevate taudide eest. Teise maailmasõja ajal ja eriti sõjajärgsetel aastatel muutus soo oluliseks metsavendade jaoks.

    Kuni 19. sajandi keskpaigani võib soid pidada eestlaste poolt suhteliselt vähe mõjutatud koosluseks. Märkimisväärsed muutused soode ilmes leidsid aset 20. sajandil, kui peamine rõhk langes soode kuivendamisele ning selle muutmisele tulundusmaaks. Liigse kuivendamise tõttu halvenenud soode keskkonnaseisundi tulemusena toimus 1970. aastatel nn soode sõda, mille lõpplahenduseks oli 30 sookaitseala moodustamine 1981. aastal. Soo oli muutunud väärtuslikuks keskkonna osaks.

    Tänapäeval on sood lisaks looduskaitsjate ja äri- ning põllumeeste huviorbiidile ka turismiobjektid, kust leitav vaikus, rahu, ürgsusega seostuv maastik paelub nii linna- kui maakeskkonnast pärit inimesi. Selleks, et välja selgitada, milline on inimeste suhtumine soodesse tänapäeval ja kas see on pigem varjupaik linnamüra eest või eksitav uputaja, kogusin eestimaalastelt üle 750 ankeetvastuse. Ankeedid sisaldavad vastajate arutlusi soo ja raba mõiste üle, erinevaid lugusid, jutustusi, mis on küsitluslehele vastajatega aset leidnud, viiteid ilukirjanduslikele teostele, mis seostuvad soodega jms. Käesolevas ettekandes tuleb vaatluse alla eelkõige ankeedi kaks küsimust, millest esimeses tehakse kokkuvõte inimeste poolt soodele antud märksõnalistest hinnangutest. Teine küsimus on kokkuvõte vastajate endiga juhtunud sündmustest või neile teada olevast pärimusest. Ettekande arutelu põhirõhk on tulemustes tekkinud vastuolul — inimeste hinnang soodele on märksa positiivsem kui jutud, mida soode kohta räägitakse. Otsitakse põhjusi, miks see nii võib olla.




    Kihnu kultuuriruum 21. sajandi alguses

    Liisa Põld, TÜ etnoloogia üliõpilane, for[ätt]ut.ee

    Minu esimene kokkupuude Kihnu saare ning kihnlastega oli 2006. aasta suvel, mil viibisin seal etnoloogiliste välitööde praktika raames. Ettekanne põhinebki peamiselt selle retke käigus kogutud materjalil. Intervjuudes oli küsimusi nii traditsiooniliste kui ka tänapäeva elatusalade ja kommete kohta, lisaks sellele ka teemasid nüüdisaega puudutavatest valdkondadest, nagu näiteks suhtumine turistidesse, Kihnu kinnitamine UNESCO suulise ja vaimse pärandi maailmanimekirja jne.

    Kihnu on vägagi omapärane koht, kuna seal võib näha ja kogeda vanu traditsioone senini iseseisvate ja püsivatena, segunenutena tänapäeva maailmaga ning selle kultuuriruumi jaoks suhteliselt uute nähtustega. Näiteks kasutavad kihnlased uusi ja moodsaid tehnilisi vahendeid kõrvuti vanade teadmiste, tööriistade ja traditsioonidega. Kihnu teatav eraldatus mandrist on pannud aluse väga tugevatele kogukondlikele sidemetele, mistõttu ongi tekkinud ja siiani säilinud Kihnule iseloomulik kultuur ja keel.

    Oma ettekandes keskendun Kihnu kultuuri jaoks suhteliselt uue nähtuse — turismi — mõjude vaatlemisele. Turiste hakkas saarel massilisemalt käima 1990. aastate keskpaigast alates. Suvekuudel — mil on turismihooaja kõrgpunkt — külastab saart umbes 10 000 inimest.

    Tänapäeva kontekstis on turism kujunenud kihnlastele vägagi oluliseks ning muutunud arvestatavaks elatusalaks. Alati tähtis olnud kalandus ja traditsioonilised lisaelatusalad ei oma, eriti noorema põlvkonna jaoks, möödunud aastatega sarnaseid väljundeid, kuna nt väiketalupidamisega ei ole enam lihtne elatist kindlustada ning kalapüük on mõnevõrra piiratud. Just noortele annabki turism hea võimaluse end saarel ära elatada nõnda, et rakendust leiavad nii nende mandril saadud kogemused, sh kooliharidus kui ka teadmised, mille sisse on sünnitud.




    Lepinguliste kohustuste rikkumine ja õiguskaitsevahendid. Õigusetnoloogiline uurimus

    Peeter Viirsalu, Marko Kairjak, TÜ õigusteaduskonna magistrandid, peeter.viirsalu[ätt]varul.ee, marko[ätt]mk.pri.ee

    1. Küsitluse eesmärk

  • Uurida Eesti Vabariigi elanike õigusteadvust ja nende teadlikkust kehtivast õigusest võlaõigusseaduse näitel (lepingust tulenevatest kohustustest, lepingu rikkumisest ja rikkumise järgsetest võimalustest).
  • 2. Küsitluse metoodika

  • Küsitlus viidi läbi õigusteaduskonna valikaine "Sissejuhatus õigusetnoloogiasse" raames 2005. ja 2006. a sügissemestril. Peamiselt esimese ja teise kursuse üliõpilased.
  • Iga üliõpilane küsitles 3–6 inimest. Kokku küsitleti umbes 100 inimest.
  • 2005. aastal anti üliõpilastele üldised juhtnöörid. 2006. aastal selgitati üliõpilastele täpsemalt ka lepinguliste kohustuste rikkumise ja õiguskaitsevahendite teooriat kehtivas õiguses.
  • 3. Tulemused

    3.1. Lepingu sisu ja vorm

  • Enamik küsitletutest nägi lepingut kahe isiku kokkuleppena ja mitte kokkuleppena, mida võivad sõlmida kaks või enam isikut.
  • Eelistati kirjalikke lepinguid. Suulist vormi kas ei tunnistatud või peeti väheusaldusväärseks. Suulisi lepinguid sõlmiti vaid vähetähtsate asjade suhtes ja/või lähikondsetega.
  • Alla poole vastanutest ei käsitlenud lepingute/tehingutena igapäevaseid oste: nt sisseostude tegemine toidupoes.
  • 3.2. Lepingust tulenevad kohustused

  • Sõlmitud lepingutes sisalduvatest kohustustest ei saanud aru pooled vastanutest juhul, kui leping oli kas tehnilise sisuga, keerulise sõnastuse või ülesehitusega.
  • Leiti, et ühel lepingupoolel võib olla ka mitu kohustust.
  • 3.3. Lepingu rikkumine

  • Enamik küsitletutest tegi vahet kohasel täitmisel ja täitmisel puudusega.
  • Lepingu rikkumisele anti moraalselt taunitav hinnang.
  • Vastajate arvates on rikkumine teatud juhtudel vabandatav.
  • 3.4. Õiguskaitsevahendid (lepingu rikkumise järgsed võimalused)

  • Vastanute seas järgmine tegevusvariantide valik:
  •      
  • kohtuväline: läbirääkimised, nõudekiri, lepingu lõpetamine, inkassofirma/juristi poole pöördumine, kohtusse pöördumine, notari poole pöördumine (1 vastaja), üleantu tagasivõtmine (1 vastaja), rahalise kohustuse puhul meedia teavitamine (1 vastaja);
  •      
  • kohtulik: rõhutati kohtu aeglust, kallidust ja keerukust.
  • Kahju hüvitamist nõutakse siis, kui kahju on tekkinud.
  • 3.5. Lepingu rikkumist käsitlevad seadused (vastajate arvates)

  • Võlaõigusseadust teadsid vähesed vastajad. Pakuti veel asjaõigusseadust, tsiviilseadust, lepingute rikkumise seadust, Riigi Teatajat, juriidilisi ajakirju, internetti.





  • Etnograafilise filmi määratlused, etnograafilise filmikeele võimalikkusest ja võimalustest Robert Gardneri näitel

    Marje Ruisu, TÜ etnoloogia üliõpilane, elektrifitseeritud.kass[ätt]gmail.com

    Etnograafiline film on visuaalse antropoloogia üks atraktiivsemaid ning populaarsemaid meediumeid. Samas julgevad vähesed seda kuidagi kindlamalt piiritleda või täpsemalt defineerida. Ilmselt võib väita, et nii palju, kui on etnograafilise filmi teemadel sõna võtvaid autoreid, on ka erinevaid tõlgendusi. Need vaatepunktid, kuigi ehk veidi meelevaldselt, on kokkuvõtlikult võimalik jagada kahte suuremasse rühma: (1) ranged vaatepunktid, mille lähtekohaks on, et etnograafiline film peaks eelduslikult tuginema mingisugusele kindlaksmääratud teoreetilisele raamistikule; ühe taolise raamistiku, mille põhjal filmi etnograafilisust on võimalik punkt-punkti haaval hinnata, on näiteks välja arendanud Karl Heider — siiani on see ka ainuke omalaadsete hulgas; (2) liberaalsemad vaatepunktid, mille esindajad ei arva, et etnograafilisuse piirjooned nii selged ning üheseltmõistetavad peaksid olema.

    Üheks tuntumaiks etnograafilise filmi viljelejaks on Robert Gardner. Tema filmid on akadeemilistes ringkondades põhjustanud teravat poleemikat ning hinnangud nende etnograafilisele väärtusele kõiguvad ühest äärmusest teise — kui ühed aplodeerivad vaimustunult, siis teised kritiseerivad üsna põrmustavalt. Oma ettekandes püüangi kõigepealt vaadelda R. Gardneri filmiloomingut nii konservatiivsete kui ka liberaalsete vaatepunktide valguses ning nende tõlgenduste alusel sünteesida omapoolse hinnangu.

    Filmi puhul on tegemist konstruktsiooniga — see on üks võimalikke reaalsuse esitusi, mis on alati kellegi poolt vahendatud. Siinkohal kerkibki küsimus nende reaalsuste vahendamisel kasutatud keelest. Mitmed teoreetikud (nt Ruby ja MacDougall) on arutlenud üheselt piiritletud universaalse etnograafilise filmikeele loomise vajalikkuse ning võimalikkuse üle. Gardneri filmid on oma olemuselt väga narratiivsed, ometi kasutatakse neis informatsiooni edastamiseks suhteliselt vähe sõnu või siis ei kasutata üldse (Forest of Bliss). Teiseks tahaksingi oma ettekandes keskenduda lähemalt Robert Gardneri filmikeele problemaatikale ning vaadelda, kuidas võiks sellest kasu tõusta etnograafilisele filmile üldisemalt.




    Meedia osa identiteedi kujundajana vaadeldes soome-ugri ja samojeedi rahvaste olukorra käsitlemist eesti meedias aastatel 1997–2007

    Eva-Liisa Roht, TÜ etnoloogia üliõpilane, kassandra_elr[ätt]yahoo.com

    Vaatlen oma ettekandes soome-ugri ja samojeedi rahvaste olukorra käsitlemist eesti meedias viimase 10 aasta jooksul ning uurin, milline on meedia roll nii soome-ugri kui ka eesti identiteedi kujundamises.

    Vaatluse all on peamised päevalehed ("Eesti Päevaleht", "Postimees", "Eesti Ekspress", "Maaleht") ning internetiportaalid (Maavalla Koda, Delfi). Annan põgusa ülevaate teemadest, mida meedias käsitletakse ning sellest millises võtmes ning kui suures mahus seda tehakse. Eelkõige kajastatakse põlisrahvaste poliitikat ja kultuuri puudutavaid küsimusi.

    Töö käsitleb kahte aktuaalset teemat, mis olid materjalis kõige selgemini eristuvad: identiteet ja põlisrahvaste õigused. Suurim osakaal on poliitilise sisuga artiklitel ning seoses sellega uurin, kui aktuaalne on põlisrahvaste õiguste kajastamine. Annan ka lühidalt üldise ülevaate sellekohastest arengutest maailma mastaabis. Probleemi allikas on peamiselt maavarade, eelkõige nafta leidumine ja puurimine põlisrahvaste aladel ning selle mõju põhjarahvaste elukeskkonnale. Samuti on probleemne Vene Föderatsiooni poliitika põlisrahvaste õiguste tagamisel. Näitena kasutan Juri Vella juhtumit aastast 2000, mille tunnistajateks olid teadlased Eva Toulouze ja Kaur Mägi, ning mis leidis kajastamist ka eesti meedias.

    Kultuurisündmusi käsitlevate artiklite vaatlusel võib märgata, et läbivaim on identiteedi teema. Artiklites avaldub eesti ja soome-ugri kultuuri vastandamine vene omale. Esile tuuakse eestlaste ja soomeugrilaste ühist identiteeti ning seetõttu vaatlen selle loomise kasulikkust mõlemale poolele.

    Väikerahvastele on rahvuslik identiteet väga oluline enesemääratlemise viis ning enda eest seismise vahend, samas on Eesti identiteet suurel määral mõjutatud enese vastandamisest Venemaale ning samal ajal enesega sarnaste rahvastega ühise identiteedi loomise püüdest. Uurin meediapeegeldusi soomeugrilastest ja samojeedidest ning meedia rolli seoses identiteedi ning põlisrahvaste õiguste eest võitlemisega. Samas pööran tähelepanu ka sellele, kuidas meediast võib saada põlisrahvaste õiguste eest võitlemise vahend ning nende identiteedi kujundaja.




    Karnevalliku naerukultuuri aspekte ERKI moeshow's aastatel 1982–1985

    Laura Paju, TÜ etnoloogia üliõpilane, laura_paju[ätt]hotmail.com

    ERKI (Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) moeshow'd 1980ndate alguse ENSVs võib pidada üheks karnevalikultuuri avaldumisvormiks nõukogude ühiskonnas. Püüdes rekonstrueerida tollastel moeetendustel toimunut tollaste ühiskondlike struktuuride raamides, toetun materjali osas intervjuudele omaaegsest ERKI moeshow'st osavõtjatega ja säilinud fotodele.

    Minu uurimuse teoreetiliseks raamistikuks on vene kirjandus- ja kultuuriteoreetik Mihhail Bahtini käsitlus karnevalikultuurist ("Rabelais ja tema maailm" 1941), mida selle paindlikkuse tõttu on edukalt rakendatud ka mitmesuguste keskaja ja renessansikultuurist märksa hilisemate nähtuste analüüsil. Seejuures on karnevali mudel osutunud sobilikuks kultuuri ja ideoloogia suhete mõistmisel üldisemalt. Bahtini järgi on karnevalikultuur eelkõige naerukultuur, mis kerkib rahvamasside seast teatud kindlatel ajajärkudel ning vastandab end ametliku kultuuri tõsidusele. Bahtini uurimus keskaja ja renessansi karnevalist oli järjest hierarhilisemaks ja isoleeritumaks muutuva nõukogude süsteemi suhtes omamoodi vastuideoloogia ja antistalinistlik allegooria, mille kaudu sai valitsevat süsteemi kritiseerida.

    Suletud ja hierarhilises süsteemis toimib karneval ajutist leevendust pakkuva, liminaalse sündmusena, mille käigus tavapärased sotsiaalsed suhted oma kehtivuse kaotavad — valitsevad võimusuhted ja tavad pööratakse ajutiselt ümber vabastava naeru ning kehalisuse rõhutamise kaudu.

    Tuginedes nii välitöömaterjalidele kui ka Bahtini teooriale, võib väita, et ERKI tudengite poolt läbiviidud moeetendustel leevendati ühiskonnas valitsevaid pingeid vabastava naeru abil ning tekkinud alternatiivse sotsiaalse solidaarsuse kaudu muudeti küsitavaks valitseva ideoloogia ja võimusuhete kehtivus.




    Andrus Kivirähki/Taago Tubina "Helesinine vagun" (2003) põlvkonna identiteedi konstrueerijana

    Kristi Grünberg, TÜ etnoloogia üliõpilane, kristi.grynberg[ätt]gmail.com

    Ideoloogilise institutsioonina on teater oma alguspäevist peale olnud osaline protsessis, milles mäletatud minevik muutub müüdiks, viisiks, kuidas antakse edasi ühiskondlikke mälestusi. Sestap võib teatri(etendus)tki käsitleda mäletamisrituaalina — mineviku taasesitusena, mälestusaktina, mis on samal ajal katseks suruda peale minevikutõlgendusi, vormida mälu ja sel teel kujundada ühiskondlikku identiteeti (Burke 2003: 72-75). Jättes kõrvale küsimuse teatrist kui ajastu peeglist ja/või kõverpeeglist, on ilmne, et sõltumata sellest, kuidas vastatakse, näitab laval toimuv, konkreetsest aegruumist ärarippumatult, vaatajale mingil moel teda ennast. Kas ja kuidas aitab see mudel — teater kui reaalsuse (re/de)konstruktsioon — uurida ühiskonnas toimuvaid mäluprotsesse?

    Andrus Kivirähki näidend "Helesinine vagun" (kogumik "Papagoide päevad: näidendid" 2002) jõudis lavalaudadele 2003. aastal Viljandi Draamateatri Ugala väikeses saalis. Teater reklaamib Taago Tubina lavastust sissevaatena sovetiajanostalgiasse praeguste 30-aastaste ehk nn. vene multikate põlvkonna hinges. Mäletamise ja unustamisega tegeleva lavastuse sihtgrupina määratletakse neid, kelles elab igatsus maailmast, mis on teistsugune... (http://www.ugala.ee/repertuaar/vagun.html) Portreteerides (hilistes) kolmekümnendates eluaastates inimesi elik vene multikate, kaheksakümnendate, viimast nõukogude aega mäletavat põlvkonda (retseptsioonis esinevad (enese)nimetused) nende identiteedi keskmes olevate ajaloopiltide avamise kaudu, lülitub Kivirähki ja Tubina teos laiemasse diskussiooni elu võimalikkusest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, siin ja praegu toimuvasse mälutöösse nõukogude aja ja elukogemusega.

    Ettekanne puudutab vene multikate põlvkonna identiteedi konstrueerimist individuaalsel ja kollektiivsel tasandil, seda nii "Helesinises vagunis" kui selle lavastuse retseptsioonis, st teatrikriitikute tekstides. Kollektiivse mälu seisukohast on tegemist ühe protsessiga: lavastuses tekitatud identiteeti luuakse retseptsioonis edasi. Vaatan Helesinise vaguni fenomeni osana nõuka-diskursuse postuleerimise, nõukogude minevikule hääle andmise protsessist 21. sajandi alguse Eestis.

    Kasutatud kirjandus
    Burke, Peter 2003. Ajalugu kui ühiskondlik mälu. — Vikerkaar 10–11, 69–83.
    Helesinine vagun 2003. Lavastuse kodulehekülg. — http://www.ugala.ee/repertuaar/vagun.html





    "Oh, mis te nüüd!" Kingitused arstidele sotsialistlikus ja postsotsialistlikus Eestis

    Kärt Metsoja, TÜ etnoloogia üliõpilane, kmets[ätt]ut.ee

    Kas Sinu tuttava tuttava arstiga on juhtunud, et ta kinkis kellelegi edasi patsiendi käest saadud kommikarbi, mille vahel oli kahekümneviierublane? Aga kas Sa tead, kes võis selle kahekümneviieka sinna pista? 2006/2007 talvel tehtud välitööde käigus kogesin üllatusega, et arstid räägivad hoopis meelsamini saadud kingitustest kui patsiendid sellest, et nad kunagi arstile midagi viinud on. Sain teada, et sellised kommikarbid olid ja on siiamaani päriselt olemas; lisaks nendele on aga veel loendamatu hulk teistsuguseid võimalusi arsti tänada.

    Bourdieu (1977) väidab, et sümboolne kapital (prestiiž, staatus) tagab juurdepääsu rahale, kaupadele ja teenustele kõikides ühiskonnatüüpides. Arstid kuuluvad vaieldamatult igas ühiskonnas suure sümboolse kapitali valdajate hulka, kuidas see aga realiseerub, on ühiskonniti erinev. Eestis kujunes just nõukogude perioodil tänaseni püsiv komme arstidele teatud tüüpi kinke viia — enimlevinud on nende hulgas muidugi kommid-lilled-konjak; toimetuleku seisukohast olulisem oli aga arstide kaasatus defitsiidivõrgustikesse.

    Käesolevas ettekandes vaatlen arstidele kingituste tegemist nõukogude perioodist kuni tänapäevani. Toetun eelpoolnimetatud välitöödele ning erinevatele trükis ilmunud arstide autobiograafiatele. Püüan selgitada, miks vanema põlvkonna arstid tajusid mistendit (poolkohustusliku tänuvormeli "Oh, mis te nüüd!" tuletis) nõukoguliku nähtusena ning missugused muutused on aja jooksul toimunud kingituste tegemises ja sellesse suhtumises.

    Minu uurimust raamib ühelt poolt majandusantropoloogiline lähenemine ja teisalt biograafiline meetod, mis on väga levinud sotsialismi ja postsotsialismiteemadega tegelemisel.

    Kirjandus
    Bourdieu, Pierre 1977. Outline of a Theory of Practice. Cambridge: Cambridge University Press





    Märkmeid religioonist ja inimeste enesekuvandist 2006. aasta Komi välitööde materjalide põhjal

    Piret Koosa, piret.koosa[ätt]gmail.com

    Ilmselt on igati loomulik, et inimene konstrueerib oma maailmapilti, nähes end olevat ümbritsevaga tasakaalus. Mitmetes 2006. a suvel Komimaal välitööde käigus tehtud intervjuudes ilmneb, et ennast ja oma kogukonda käsitletakse n-ö tavaliste, keskmiste inimestena, kellele on omased igasugused keskmised näitajad ja kes esindavad nö õiget ja tavapärast eluviisi.

    Küsitleti nelja naist ja kuut meest vanuses 34 kuni 67 aastat. Tundub, et osa sellest "tavaliseks olemisest" moodustavad teatavad usulised praktikad, millele eraldi ehk isegi ei mõelda ja sellisena endale ei teadvustata. Religioosne käitumine on tihedalt põimunud inimeste igapäevaelu ja -toimingutega, olles osa nende identiteedist.

    Nii näiteks tundub surnud sugulaste mälestamine ja nendega suhtlemine inimestele sedavõrd endastmõistetav, et selles ei nähta midagi eriliselt religioosset. Oma kadunud esivanematega võivad dialoogis olla ka inimesed, kes veendunult kinnitavad, et on ateistid, nägemata seejuures mingitki vastuolu. Sellisel juhul tundub, et ettekujutus nö tõelisest usulisest käitumisest on seotud eelkõige formaalsema küljega — õigeusupühade tähistamise ja kirikuskäimisega. Õigeusu kirik on Komi Vabariigis oma varasemat positsiooni jõudsalt taastamas.

    Vestlustes täheldatakse õigeusu järgimise tõusu nii noorte kui ka tugeva ateistliku kasvatuse saanute hulgas. Taolisse õigeusu taaselustamisse suhtutakse üsnagi kriitiliselt, leides, et sageli on tegu vaid silmakirjaliku avalikkusele suunatud kirikuskäimisega. Seejuures on huvitav märkida, et säärast pealispindset õigeusklikkust ei omistata mitte ainult endistele parteibossidele, vaid ka teatud piirkonna vanausulistele ning et poliitiliste motiivide olulisust nähakse nii õigeusu taastulemises kui ka uutes usuliikumistes.

    Tundub, et enese defineerimisse usklikuna suhtutakse üsna tagasihoidlikult, ei peeta end n-ö päriselt usklikuks. Ehk polegi selline määratlemine mingi keskne probleem inimesele, kes on teatava usulise järjepidevuse kandjaks. Märksa olulisemana kerkib see teema esile juhul, kui tegu on end üsna hiljuti ristida lasknuga, just sel juhul võib märgata ka märksa teravamat vastuseisu uutele konkureerivatele religioossetele liikumistele.


    Noorteadlasi toetab kulklg (4K)




    tagasi