Hiireklõpsu kaugusel asuvad surnuaiad

Pille Runnel

Taust

Üks ameerika tsivilisatsiooni müüte on see, et see tsivilisatsioon on alati püüelnud ruumi (space) poole, kuid on alati olnud aheldatud kohtade (places) külge. Ruumiihalus algas esimeste maadeavastajate sööstuga tundmatusse ja on jätkunud asuala järkjärgulise hõivamisega (Healy 1996). Tänapäeval oli viimaseks, taandumatuks rindeks välikosmos, seda seni, kuni ilmus uus ruum – internet. Nii nagu muistsete maadevallutuste eesotsas seisid julged pioneerid, on nüüd esimeste seas häkkerid, neile järgnevad aga kolonistid oma igapäevaeluga. Internetis on praeguseks oma koha leidnud suur osa sellest, mis on meie eksistentsi osaks pärismaailmas – küberkaubamajad, küberkohvikud, poliitilised parteid, kirikud ja surnuaiad.

Siin- ja sealpoolsuse teema on nii traditsiooniliste kui ka nüüdisaegsete kultuuride osaks. Eriti kompleksne ja keerukas näib mulle selle teemaga seoses olevat küsimuste- ja kujutlustering, mis puudutab kahe maailma piiri, nende segunemisi või üleminekuala. See võib ilmneda näiteks võimalikes kontaktides lahkunuga selles maailmas. Eesti kontekstist puutuvad siia näiteks kodukäijad, lahkunute ilmumine unenägudes, hingedeaeg. Näib, et ka lahkunute mälestamine internetis on üks maailma siin- ja sealpoolseks jagunemise avaldusi.

Kuid surm on ka üks keskseid faktoreid, millega seoses avalduvad ideed ühiskonna, religiooni ja sotsiaalsete suhete kohta. Peamiselt angloameerika veebimaailma osaks olevad virtuaalsed surnuaiad ei ole minu kui uurija huviorbiidis kombestiku ja usundiga seotud nähtusena. Olen seda fenomeni pisut uurinud, ajendatuna huvist internetikeskkonna kogemise viiside ja interneti kontseptsiooni vastu.

Kokkupuude selle valdkonnaga algas tavalisest inimlikust ehmatuselamusest. Arvatavasti oli see 1997. aasta, mil otsisin ühe Ameerika ülikooli koduleheküljelt infot pedagoogikateoreetiku kohta, kes eelnevate andmete kohaselt oli mingil ajal olnud seotud selle ülikooliga. Linke järgides ei leidnud ma otsitut, kuid sattusin äkitselt leheküljele, mille päismik teatas, et järgnevad leheküljed mälestavad armsat sõpra ja kaasõppurit, kes on hiljuti lahkunud. Lehekülg sünteesis võõrastaval moel omavahel nii mälestust kui ka suremise lugu: lehekülje põhisisuks oli ligi aastane fotokroonika leukeemiasse surevast noormehest, sealhulgas fotod, mis tehtud vaid pisut – arvatavasti paar tundi – enne surma, ning seejärel, ilma ühegi visuaalse või sõnalise üleminekuta oli lahkunu järgmisel pildil ühtäkki juba kirstus. Sündmust oli ilmselgelt jäädvustatud tema enese soovil ja suuremal määral ka kaasteadmisel. Kogemata leheküljele juhtunud külalisena olin eneselegi märkamatult olnud tunnistajaks tundmatule surmale nii, nagu oleksin sirvinud hajameelselt hommikusi päevalehti, mille viimased uudisteleheküljed kirjeldavad ikka kas õnnetusi, roimi või muud inimlikku traagikat kõrvuti vähem oluliste uudistega, mis ei olnud mahtunud esimestele lehekülgedele.

Hiljem, nähtut analüüsides tekkis esialgne oletus: näis, et interneti abil transporditakse surm niiöelda argitasandile ning see profaniseerub. Esimese lehekülje järel olen küberruumi uuringute käigus nii mõnigi kord sattunud nägema lehekülgi, mille põhisisuks on kellegi lahkunud lähedased, sõbrad või koolikaaslased. Eraldi lehekülgi pühendatakse popiidolitele, usujuhtidele. Olen leidnud lehekülje, millel on foto piltilusast pruudist, surnud vaid paar aastat pärast pulmi, samuti mitmeid eraldiseisvaid, teksti ja fotosid põimivaid biograafiaid, mille ülesandeks on lahkunu elule tagasi vaadata.

Lisaks eelkirjeldatud, üksikisikutele pühendatud mälestuslehekülgedele on internetis kodunenud ka terved virtuaalsete surnuaedade kompleksid, mille üheks, huumoriga pikitud äärmuseks on surnuaiad paari aasta tagustele ülipopulaarsetele elektroonilistele leludele Tamagotchidele, kes omaniku pidevale hoolele vaatamata kippusid „surema”; teise, tuumse ala moodustavad aga mälestuskompleksid inimestele. Eelkõige on virtuaalsed surnuaiad osa angloameerika inernetimaailmast, fikseerides seega peamiselt selles piirkonnas elanud inimeste lugusid. Need mälestuskompleksid on peaaegu eranditult ingliskeelsed, kui mõni üksik sissekanne välja arvata. Käesoleva ajani ei tea ma midagi virtuaalsetest surnuaedadest eestikeelses võrgukeskkonnas.

Millest selline fenomen? Kas see suhteliselt uus nähtus tuleks liigitada kurioosumite hulka? Esimeste selliste leidude puhul kaldusin seda arvama, kuid hilisemad vaatlused osutavad sellele, et tegemist on alles levima hakkava sotsiokultuurilise fenomeniga, mis ilmselt hakkab tulevikus pälvima ka nii etnoloogide kui usundiuurijate huvi, kuna need leheküljed kannavad endas samu ülesandeid, millega tegeleb ka traditsiooniline kombestik – need võimaldavad inimestel oma tundeid läbi elada ning neile ja tekkinud küsimustele lahendust otsida.

Praegu teadaolevalt ei ole selleteemalisi uurimusi veel siiski kuigi palju. Üks sellise huvi märke on ajakirjas Zeitschrift für Volkskunde ilmunud artikkel, mis esitab lisas 30 virtuaalse surnuaia võrguaadressid (praeguseks on juba paljud nendest muutunud kättesaamatuks) ning viitab ka muudele surmateemaga seotud lehekülgedele; samuti on ilmunud Hans Geseri sulest käsitlus „Yours Virtually Forever”. Elektronische Grabstätten in Internet kogumikus Die Veröffentlichung des Privaten – Die Privatizierung des Öffentlichen. Virtuaalsete surnuaedade fenomeni vastu on nende omapära tõttu suuremat huvi tundnud massimeedia, näiteks nagu teatab lehekülje omanik, suutis Virtual Memorial Garden pärast loomist 1995. aastal sattuda huviorbiiti ajalehe Times esikaanel. Surnuaedade teemat on puudutanud ka New York Times, samuti on huvi tundnud paljud väiksemad ajalehed ja raadio- ning telekanalid.

Kübersurnuaedade etnograafia

Järgnevas on püütud anda põgus ülevaade sellest, kuidas virtuaalsed surnuaiad välja näevad, millest seal teada antakse, missugune on surnuaedade ülesehitus ja millised neile omistatavad funktsioonid.

Ülesehitus. Virtuaalsete surnuaedade ülesehitus ei ole kindlaks kujunenud. On lehekülgi, mille sisuks on järelehüüded lahkunuile ning kogu väljund on peamiselt tekstipõhine. Sellele vastukaaluks leidub ka info- ja kujutisterikkaid „virtuaalseid paradiise”, mis loovad meeleolu taustapiltide ja heli abil. Lahkunud on virtuaalsetes surnuaedades näiliselt võrdsustunud, nende rühmitamiseks kasutatakse enamasti n-ö sotsiaalselt neutraalseid kategooriaid. On surnuaedu, kus otsitavat on hõlbus leida tähestiku järgi (nt Virtual Memorial Garden). Samuti võib lehekülgede ülesehitus olla kronoloogiline (lehekülje lisandumise järjekorra alusel), kuid süsteemi aluseks võivad olla ka elust lahkumise viisid (haigused, õnnetused, Vietnami sõda). Mõnel juhul leiab lehekülje vaid siis, kui on teada otsitu ees- või perekonnanimi (In Memoriam).

Tegelikes surnuaedades joonistuvad välja piirkondlikud erinevused just eelkõige sotsiaalsel alusel. Eristuda võivad näiteks rikaste või vaeste piirkonnad, ette võivad tulla kogukondlikud või elatusalade alusel kujunenud jaotused. Eri piirkondadesse rühmitamise aluseks võib olla kuuluvus ühte või teise suguvõsasse. Samuti ilmneb üsna selgesti religioosne kuuluvus.

Taksonoomiad (haigused, alfabeet, lehekülje vanus) virtuaalsetes surnuaedades on tegelikult samuti mõnevõrra seotud sotsiaalse taustaga, näiteks on mõningates virtuaalsetes surnuaedades nii materjalide ülesriputamine kui ka nende edasine hooldamine tasuline. Schwibbe ja Spiekeri uuringu järgi (nad käsitlevad ka praeguseks juba tegutsemise lõpetanud virtuaalseid surnuaedu) kõikusid teenuste hinnad mõnest dollarist kuni pea 1000 dollari suuruste väljaminekuteni täiskomplekti (sh mälestustekstid, audio-video jms lisamine, lehekülgede säilimise garantii) ettevalmistamise ja hooldamise eest (Schwibbe, Spieker 1999). Samas pakutakse lehekülgi ka täiesti tasuta, kuna nende hooldajad ei pea teenuse raha eest pakkumist eetiliseks. Internetisurnuaiad sünteesivad ilmselt matuseteenistust, mälestuskeskust ning psühhoteraapiakabinetti, seda toetavad ka pakutavad teenused. Näiteks virtuaalne surnuaed In Memoriam on üles ehitatud punase-musta-valge sümboolikale. Avalehel on punaste rooside kimp ja mustad lingiribad, tervitussõnum lehekülje külastajatele. Lahkunute omastele pakutakse võimalust külastada jututuba, „süüdata” mälestusküünal, lisada oma mälestuskülg või järelehüüe lahkunule. Samuti on võimalik saata kaastundeavaldusi kas nn lillede või postkaartidena, lisada lahkunule mälestusluuletus või palvetekst.

Teine mälestuskeskus nimega World Wide Cemetery pakub võimalust lisada mälestuslehekülgedele pilte, liikuvaid kujutisi ja isegi muusikat või muid helifaile. Perekonnaliikmete vahel soovitatakse luua ühendavate linkide süsteem – selleks, et luua internetikasutajate perekonnageneoloogia.

Virtual Memorial Garden’i tutvustustekstis teatatakse, et nendel lehekülgedel võib mälestada kõiki. Leheküljed on lihtsad, tekstipõhised ja võiksid samasuguses vormis tõenäoliselt ilmuda ka kohalikus ajalehes. Mõned tekstid koosnevad formaalses sõnastuses biograafilisest faktide loetelust, kuid nende kõrval on ka isiklikke pöördumisi, näiteks nagu mälestustekst Barbara Dorothea Badgerile: Armas vanaema, mul on kurb meel, et mind ei olnud sinuga hüvasti jätmas, kuid sa lahkusid teades, et kõik me armastame sind väga, ning et me oleme väga kurvad, et arstid ei suutnud enamat teha (http://catless.ncl.aaac.uk/vmg/B/Ba.html).

Mälestusaedade hooldajad lubavad, et tulevikus lehekülje kontseptsioon muutub ja tehnilised võimalused avarduvad: tulevikus hakkavad siin olema komplekssemad mälestusmärgid, kus on omavahel kombineeritud heli ja kujutised selleks, et rääkida kellestki, keda sa iialgi ei tundnud, kuidas nad puudutasid neid inimesi, kes neid ümbritsesid. Võibolla ilmuvad siia tulevikus küberpüramiidid ja kübersfinksid. Kindlasti on siis lehekülgede näol olemas elektroonilised hauakambrid, mis on pühendatud tervetele perekondadele (http://catless.ncl.aaac.uk).

Surnuaiad võivad olla nii sisult kui vormilt küllaltki erinevad, kuid alati on olemas mingi omaniku pakutud n-ö raamistik – kujundus – ja sellega seostuvad stiilielemendid, mille piires leinajad tegutsevad.

Nimetused. Virtuaalsete surnuaedade funktsionaalse külje kohta aitavad oletusi teha lehekülgede nimetused. Enamasti kattuvad lehekülje URL (näiteks http://virtual-memorials.com) ning „pealkiri” (Virtual Memorials), kuid URL võib olla ka pelgalt tehniline aadress, nt Virtual Heaven asub aadressil http://www.cyberspace.com/~ais/vhmain.html. Tõenäoliselt on siin tegemist lehekülje hooldaja eravalduses oleva serveriruumiga.

Virtuaalsete surnuaedade nimetused (vt kasutatud allikad) viitavad sellele, et tegelikult on selle fenomeni mahutamine koondnimetuse „virtuaalsed surnuaiad” alla tinglik. Pole selge, kas omanikud kujutavad oma lehekülgedel matusepaika või paradiisi, või lihtsalt n-ö teadetetahvlit. Lehekülgede nimetustes on eeldatavasti esile tõstetud need aspektid, mida tahetakse rõhutada, mida peetakse kõige tähtsamaks. Vaadates eeltoodut, näib seega olulisim olevat mälestuse hoidmine.

Lehekülgede loojate eesmärgid. Funktsioonid on tihti määratletud juba lehekülje ning selle alajaotuste loomise käigus. Käesoleva artikli tarbeks ei ole küll küsitletud surnuaedade hooldajaid, kuid on ilmne, et üldjoontes jagunevad virtuaalsed surnuaiad kaheks: ärilised ettevõtted, mille eesmärk on pakkuda suurema või väiksema tasu eest teenust, ning leheküljed, mille omanikud tegelevad heategevuse või missiooniga, pakkudes serveriruumi, lehekülgede loomist ja hooldust tasuta või minimaalse hooldustasu eest. Nende seas on omakorda inimesi, keda on ajendanud surnuaeda looma mõne lähedase kaotus.

Kuid kui vaadata, millised on lehekülgede kandvad ideed, mis on olnud ajendiks nende loomisele, siis viidatakse näiteks sellele, et suhtumine surmasse on tänapäeval muutunud, eriti Lääne kultuuriruumis. Näiteks kirjutatakse Virtual Memorial Garden’i tutvustuses: „Kindlasti oleme kaotanud arusaama sellest, kuidas mälestust hoida, kuigi vahest on fakt, et paljudel inimestel on vajadus tunda oma sugupuud, jälg sellest tugevast respektist esivanemate vastu, mida võib ikka veel leida sellistes maades nagu Hiina, Jaapan ja Korea.” (http://catless.ncl.ac.uk/obituary/memorial.html)

In Memory lehekülje avatekst teatab, et need leheküljed pakuvad emadele ja isadele, lastele ja vanavanematele võimaluse avaldada lugupidamist armastatutele ja sõpradele. Sama lehekülg pakub inimestele võimalust sarnaselt Põhja-Ameerika mõnedele ajalehtedele kirjutada oma hüvastijätusõnum mahajääjatele. Lehekülje eesmärk on olla armastuse ja sõpruse kandjaks: „Olgu see paik mitte kurvastamise, vaid sõpruse ja armastuse jaoks, olgu see koht, kus meie hektilised elud peatuvad, kui me mõtleme inimajaloole ja radadele, mille valisid reisijad, kes olid siin enne meid.” (http:// www.inmemoriam.org/index1.html)

Lehekülje Living Tribute eesmärk on tutvustusteksti kohaselt armastatute mälestuse hoidmine: „On kurb, et inimeste mälestus kaob juba üks põlvkond pärast nende lahkumist. Nende elu tähtsad hetked, paljud sõbrad ja armastatud, kelle elusid nad puudutasid, lihtsalt unustatakse aja möödudes... isegi nende perekondade järeltulevate põlvede seas. On traagiline, et sageli teame me rohkem tähtsatest isikutest, kes elasid palju aastaid tagasi, kui meie endi vanavanematest või vanavanavanematest. Living Tribute’i abil ei unustata elu jooksul saavutatut! /– – –/ Living Tribute muutub elavaks genealoogiaks!” (http://www.Livingtribute.com)

Mälestuskülg Living Memory on pühendatud sõdurite mälestusele. Selle ühes alajaotuses, leheküljel nimega Living Memory Veterans Memorial Cyberwall saab iga külastaja oma mälestuse või teate teisteni tuua ning praegu võib sealt leida paarkümmend kirja, mille on kirjutanud sõjaväelaste perekonnaliikmed või sugulased. Lehekülje loomise ajend on isiklike mälestuste ja emotsioonide muutmine ajaloo, antud juhul sõjaajaloo osaks. Leheküljest kui erilisest keskkonnast lähtuvalt saab võimalikuks nende muljepudemete objektiveerimine.

Tutvustustekstide kesksed teemad on seega mälu kaduvus ja nõrkus ning ebapiisav side esivanematega. Lehekülgedega loodavad nende rajajad toetada perekonna tundmise väärtustamist ja perekonnaliikmete elulooliste andmete säilitamist. Internetis leiduvaid perekonnaliikmete mälestuseks loodud lehekülgi saab kahtlemata seostada ka perepärimusega, mille avaldused on nüüd liikunud kirjaliku teksti tasandile. Perepärimusega seostuvad need leheküljed eriti oma psühholoogilise funktsiooni poolest, aidates luua kokkukuuluvustunnet.

Kasutajate eesmärgid ja vajadused. Virtuaalsetel surnuaedadel leidub lehekülgi inimestele, kelle surmast on möödunud juba aastaid, kuid nüüd ilmunud internet on avanud võimaluse mälestust uuel viisil elustada. Esmasel vaatlusel näivad aga domineerima jäävat leheküljed, kus mälestatakse inimesi, kes on surnud noores eas, mõne haiguse või tihti ka nn ebaloomuliku surmajuhtumi (avariid, mõrvad, enesetapud) tagajärjel. Need leheküljed viitavad sellele, et mälestajate esmane ajend mälestuskülgede loomisel pole mitte perekonna mineviku lülitamine ajaloo üldisesse käiku, vaid lehekülgede loomise ajend on lahkunute personaalsete joonte jäädvustamine. Lahkunud ei muutu neil lehekülgedel osaks ühtsest esivanemate maailmast, mida teame olevat iseloomuliku paljudele traditsioonidele, nad ei liigu „virtuaalsesse paradiisi”, mälestusküljed on sama individuaalsed nagu mälestuskivid surnuaedades. Internetilehekülgedel püütakse kirjeldada näiteks lahkunute isiksust, välimust, tegevusi, millega nad olid seotud. Ka Schwibbe ja Sieker (1999: 228) leiavad, et virtuaalsete surnuaedade kasutajate põhimotiiv on soov esile tuua lahkunu individuaalsus ja ainukordsus ning selleks kombineeritakse leheküljel religioosseid ja profaanseid elemente.

Lehekülg muutub ühest küljest mälestusmärgiks ja teisest küljest foorumiks, kus arutletakse lahkunu elu ja tema surma puudutavate asjaolude üle või esitatakse mälestatavate lugu.

Virtuaalsetel surnuaedadel on ka rituaale toetav külg. Iga inimene võib virtuaalse surnuaia külastamise muuta endale rituaaliks, kui rituaali vaadelda antud juhul nähtusena, mille puhul mälestust säilitatakse teadlikult korratavas vormis. Rituaali kordamine aitab kinnitada inimese usklikkuse või mäletamisele pühendumuse määra talle endale ja näidata seda ka teistele. Sellele aitab oma ülesehitusega näiteks vaikselt kaasa In Memoriam, kus süüdatavad mälestusküünlad „kuluvad” aja jooksul lühemaks, „kustudes” viimaks hoopis. Seega on võimalik käia küünlaid süütamas ning teised leheküljele sattunud võivad näha, keda on viimati meeles peetud. Selline mälestamise võimalus aitab osaliselt täita tegelikkuses tekkivat lünka – näiteks Ameerika Ühendriikidele iseloomuliku suure sotsiaalse mobiilsuse tõttu võivad sugulased elada suurte vahemaade taga ning lähedaste tegelikud hauad võivad asuda kontinendi teises servas või lihtsalt teises osariigis, mis nende reaalse külastamise keeruliseks muudab. Võib oletada, et lahkunute mälestamine internetis, olgu siis mälestuskeskuste või üksiklehekülgede näol, levib edaspidi laiemalt ühes interneti enda avardumisega.

Seosed usundi ja kombestikumuutustega. Virtuaalsete surnuaedade puhul saab tõmmata mitmesuguseid paralleele tegeliku, materiaalse maailmaga: nii nagu tegelikus maailmas, ei ole ka internetisurnuaedade puhul mälestusmärgi säilimine garanteeritud. Ühe surnuaia tutvustuses oli hoiatatud, et kui lahkunu lehekülje eest ei hoolitseta (ei maksta?) või ei külasta omaksed seda mingi aja vältel, paigutatakse lehekülg arhiivi, kus ka surnuaia hooldajad selle eest ei hoolitse ja seda säilitatakse garantiita, et seda ka edaspidi lugeda saab, juhul kui arvutite tehnilised parameetrid muutuvad. Siia kõrvale võib tegelikust maailmast tuua mitmesuguseid ilminguid. Näiteks samuti majanduslikele kaalutlustele rajanev reglement – kui hauda ei hooldata ja selle eest maamaksu ei tasuta, saab plats mingi aja pärast uue omaniku ja kuulub ülematmisele. Kuid sellele on ka kombestikuspetsiifilisemaid paralleele. Nii on tiheda inimasustusega maades kultuure, kus haud on kasutusel vaid teatud hulga aastaid, seejärel puhastavad omaksed luud ja need paigutatakse hoiule mujale. Mõnel juhul võib järgneda põletusmatus ja tuha laialipildumine. Seeläbi jagunevad hauad lühikese ja pikema kasutusajaga puhkepaikadeks. Näiteks Portugali surmakultuuri uurinud antropoloog Dorle Draclé kirjeldab, kuidas üks tema informante, kohalik hauakaevaja kurdab surnuaedade ülekoormatuse üle, kuna uuemal ajal on kõik hakanud tahtma haudu pikaajaliseks kasutamiseks (campas perpetuas) (Draclé 1999).

Nagu näha, ei seostu virtuaalsete surnuaedadega üldjuhul mingeid iseäralikke tajumehhanisme, spetsiifilisemad jooned sõltuvad arvuti tehnilistest parameetritest. Need on seotud üldise aja- ja ruumipertseptsiooniga. Suuremateks muutusteks on välised asjaolud – võrreldes surnuaiaga on arvutivõrgus paiknev lehekülg kättesaadav lihtsamini, sõltumata ajast või vahemaast.

Suhtumine lemmikloomadesse ei ole otseselt käesoleva artikli teema, kuid virtuaalsete surnuaedade puhul osutub see siiski üheks kõrvalteemaks. Omaette fenomen Lääne surmakultuuriga seoses on nn lemmikloomade kalmistud: eriti Ameerikas on levinud tavalise kalmistu kõrvale lemmikloomade puhkeala loomine, kuna neis nähakse paljudel juhtudel pereliikmeid. Seda jõuliselt levima hakanud nähtust kirjeldab näiteks järgmine episood: virtuaalse ajakirja Goodbye magazin uudisteküljel oli eraldi välja toodud anekdootlik lühiuudis Ameerika maanteedel juhtunud ja surmaga lõppenud liiklusõnnetustest, kus üht konkreetset maanteed puudutavas statistikas toodi välja 103 surmajuhtumit. Hiljem selgus, et kaks hukkunut olid olnud lemmikloomad, ning statistikasse tehtud viga taheti parandada. Sellele vaidles vastu loomade eetilise kohtlemise rühmitus, kelle esindaja teatas, et kui need kaks looma olid autodes, oli tegemist kindlasti perekonnaliikmetega (www.goodbyemag.com/aug00/news html).

Mõnel juhul põimitakse kokku inimeste ja lemmikloomade mälestamise võimalused ka internetis – loomade surnuaedki on kolinud üle virtuaalsesse keskkonda. Näiteks on lemmikloomi võimalik mälestada Virtual Memorial Garden’is, kus külastajail on võimalik valida kahe jaotuse vahel, siirdudes kas inimeste või lemmikloomade sektorisse. Loomadega seoses on sissekandeid ka külalisteraamatus (http://catless.ncl.ac.uk/obituary/memorial.html): „Naljakas, et leidsin selle lehekülje sombusel päeval, kui ma mõtlesin kõigile loomadele, kelle ma ühes või teises kohas päästnud olin. Nende lühikesele või aastatepikkusele minu juures viibimisele. Ma tundsin kõigist neist puudust ja meenutasin täna nende iseloomuomadusi. Leidsin teie lehekülje ja tegin igaühe kohta sissekande. YEAH!!”

Külalisteraamatud. Kuid mida räägivad äsjakirjeldatud virtuaalsed surnuaiad internetikeskkonna kogemise ja kontseptualiseerimise viiside kohta? Mõningaid teadmisi sellest annavad mõnede virtuaalsete surnuaedade külalisteraamatud. Sealsed lühisissekanded on üsna erinevad, kuid mõnel juhul sisaldavad nad endas pöördumist jumala poole, kõnelust kadunu endaga ning võimalikele juhukülastajatele suunatud teadet või kõnelust. Seejuures näib, et internetisurnuaedades on tekstilised väljendusviisid algselt enamasti vähem reglementeeritud kui muudes kanalites. Sissekannetes avalikkusele kättesaadavatesse külalisteraamatutesse öeldakse asju, mida poleks võimalik öelda järelehüüetes teistes avalikes kanalites. (1)

Massimeedias kehtivad ajakirjanduslikult välja töötatud žanrid ja leina avaldamise vormid, näiteks nekroloog ja leinakuulutus, mille sisu omakorda kujundavad laiemad sotsiaalsed tavad ja kokkulepped selle kohta, mida, millal ja kuidas öelda sobib. (2) Selgub, et ka internetisurnuaedades tekivad mälestamise viisid ühele või teisele keskkonnale iseloomulike käitumis- ja väljendusviiside kujunemise käigus tervikuna, olles osaliselt surnuaia looja poolt ette määratud. Hilisemad leheküljele sattunud võtavad pöördumis- või väljendusviisi omaks. See tendents vajaks loomulikult põhjalikumaid analüüse, kuid esmapilgul on see suundumus täheldatav.

Nii külalisteraamatute sisu kui ka publiku varieerumise ulatus kinnitab interneti kui kommunikatsioonikanali üht olulist omadust. Kommunikatsiooniteadlased Hoffman ja Novak, kes kasutasid oma uurimuses lihtsaid mudeleid, mis kujutavad inimestevahelist suhtlemist „üks-ühele” ja „üks-paljudele” laadis (esimest kirjeldaks arvutis nt e-post, teist tavapärane massikommunikatsioon), leidsid, et internet kujutab endast tegelikult segamudelit, kus need tasandid segunevad. Seda ei toimu mitte ainult suurtes mastaapides (nt üks kanal, näiteks uudisgrupp on kasutusel ühelaadiliseks suhtluseks ning mõni internetiportaal teistsuguseks), vaid suhtlemislaadide segunemine jõuab konkreetsete üksiktekstide tasandile. Suhtlemismudelite põimumise puhul on virtuaalsete surnuaedade seisukohast vaadates oluline see aspekt, et külalisteraamatuid võidakse kasutada pöördumiseks nii elavate kui ka lahkunute poole.

Virtuaalne reaalsus. Kadunutega „suhtlemine” interneti kaudu osutab sellele, et see keskkond pole oma omadustelt käegakatsutava reaalsuse peegeldus. Virtuaalsete surnuaedade fenomeni vaadates näib, et see asuks otsekui kahe maailma – maise ja teispoolse piiril. Internet liitub antud juhul seda laadi meediumite rühmaga nagu sakraalsed ruumid, näiteks kirik või surnuaed, kus eeldatakse, et kadunuile ollakse lähemal või nendega saavutatakse parem kontakt kui kodus. Erinevalt reaalse maailma tavapärastest meediumitest annab internet aga võimaluse mälestustseremoonia või lahkunuga kõnelemise ülekandeks koju, töölauale või arvutiklassi. See sunnib loobuma esimesest muljest-oletusest surma argiseks muutmise kohta. Näib, et internetis on toimunud nihe kombestikus hoopis selles mõttes, et erinevalt reaalsest maailmast on mälestusviisid ja lein siin aja- ja ruumiparameetritest (nagu nt piiratud territoorium) vabastatud. Traditsiooniline kombestik on olnud nendega väga tihedalt seotud. (3) Näib, et mõnedele inimestele on internet teispoolsusega „suhtlemiseks” olemuslikult sobiv tugi: me ei tea, kus asub teispoolsus, samamoodi, nagu me ei oska lokaliseerida virtuaalset reaalsust.

Külalisteraamatute tekstides leidub lühemaid ja pikemaid pöördumisi laadis „Tunnen sinust puudust seni, kui me kunagi taas kohtume”; või „Tunnen sinust nii suurt puudust. Soovin, et oleks olemas viis, kuidas me saaksime läbi pilvede rääkida. Ma tean, et sa näed ikka veel poisse kasvamas.” Või kolmas näide: „Barb, ma igatsen sinu järele! Tahan, et sa teaksid, et ei möödu tundigi, mil ma sinu peale ei mõtleks.” (www.inmemoriam.org) Lahkunutega „kõnelemise” võimalus on tähtis ka veel seetõttu, et see annab võimaluse teha juttu asjadest, mis tegelikus elus olid võinud lahendamata või lihtsalt rääkimata jääda. Nõnda luuakse pilt lahkunust, kuid suhete kaudu temaga määratletakse tegelikult taas iseennast, kasvõi aspektist „kes me oleme temata?”

Sellised pöördumised, mis tavaliselt jääksid järelehüüetena ümberkaudsetele teadmata, on nüüd kirjalikus vormis teoreetiliselt kättesaadavad igale internetikasutajale siinpoolses maailmas, kuid see oleks ka otsekui n-ö teadetetahvel lahkunutele. Sarnasele fenomenile viitab ka Maria Sturken, kes analüüsis Washington DC-s paikneva Vietnami sõja veteranidele püstitatud monumendi kontseptualiseerimist. Vietnami Sõja Monument on tuntud üle kogu Ameerika ja sellest on saanud populaarne turismiobjekt, kuhu satub kuni 20 000 külastajat päevas. See asjaolu on olnud aluseks paljude teiste samasuguste loomisele. Sturkeni kirjelduse kohaselt jäetakse monumendi juurde palju isiklikke esemeid, sealhulgas fotosid ja kirju. Selles paigas muutuvad isiklikud esemed tema hinnangul kultuurilise tähendusega esemeteks, mis kannavad endas tunnistust kannatatud valust. Sturken leiab, et memoriaal on külastajatele koht, kus neil on võimalik surnutega rääkida (kus surnud on mõtteliselt kohal). Ta kirjutab, et mitmed sinna jäetud kirjad on adresseeritud surnutele, kuigi nende eesmärgiks on jagatud kultuuriline mälu (Sturken 1998: 174).

Ka kadunutega kohtumise paiga internetti projekteerimine on suhteliselt universaalne, sellele viitavaid lauseid leidub samuti mujal kui nimetatud külalisteraamatutes: neid ilminguid võib leiduda nii omaste kirjutatud mälestustekstides kui ka virtuaalsete surnuaedade tutvustustes. Näiteks järelehüüe Anne Kennellile (originaalis trükitähtedega): „Sündimine tegi meid õdedeks, elu sõpradeks jumalaga mu sõber kuni me taas kohtume soovin et näeksid lapsi ja neid häid valikuid mis nad on teinud... keda ma lollitan ma tean et sa jälgid” (www.sunline.net/memory/kennell). (4) Sama mõtet kannab tutvustustekst: „Meie siiraim soov on, et kui te loote World Wide Cemetery’sse oma armastatule monumendi, täidab see teid rahuloluga, ja kui te jalutate läbi surnuaia, te vaimustute ja imetlete selle asukate mitmekesisust, unikaalsust ja püüdlusi (World Wide Cemetery). Arvatavasti ei ole see lihtsalt kujundlik keelepruuk, vaid tuleneb üldisest tendentsist rääkida interneti fenomenist ruumilistes terminites – „küberruum”, mis viitab omakorda interneti kogemise viisile – näib, et paljudele tavakasutajatele on see ruum, mida tegelikult ei ole olemas, mis ilmub kokkuleppeliselt või kujutluslikult, väljaspool reaalset kogemust. Paradoksaalselt viitab see aga hoopis sellele, et interneti „ruum” on tegelikult integreerunud selle kasutajate igapäevaellu.

Üldistusi ja järeldusi

Virtuaalsed surnuaiad on niisiis kaasaegse lääneliku mälestus- ja leinakultuuri üks indikaatoreid, sidudes siin- ja sealpoolsuse kõrval ka avalikku ja privaatset ning kirjeldades ühtaegu nii üldisi suundumusi kui ka väga isiklikku kogemust.

Eeltoodud tekstinäidete alusel ei söanda ma väita, kas need kujutavad endast kombekohaseid kindlasse vormi valatud järelehüüdeid, või on mõnel juhul tegu usundilise nähtusega, näiteks teispoolsusesse sõnumite saatmise näol. Küll aga on nende traditsioonilisi ja uudseid komponente sünteesivate virtuaalsete surnuaedade puhul tegu inimeste iidse püüdega jäädvustada mälestust, ületada mälu piiratust. Viimane on omane internetikeskkonnale tervikuna.

Raamatus Virtual Culture (1996) arutlevad Ameerika kultuuriteoreetikud muuhulgas virtuaalsuse fenomeni üle ning toovad välja selle, et kaasaegsele kultuurile omane püüdlus virtuaalsusele on sarnane religioossele transtsedentaalsusepüüdlusele, soovile ületada kogemus – jätta seljataha ajalugu ja keha, ületada mälu. Virtuaalse reaalsuse ideoloogia sünteesib omavahel teoloogilist ja tehnoloogilist grammatikat.

Selle tõlgenduse kohaselt on küberruum kui kujund konstrueeritud postmodernseks paradiisiks – see laieneb nii elavatele, kes vahetavad identiteete (näiteks rollimängukeskkondades või jututubades), vabanedes näiliselt oma kehalisusest, kuid nagu näitavad virtuaalsed surnuaiad, sobib see kogemusteväline keskkond ka lahkunutele ja nende mälestamisele, mõnel juhul kindlasti ka nendega kohtumise näilisele taaskogemisele. Kuid tegelike kogemuste välised on nii nn virtuaalne reaalsus kui ka teispoolsus.

Surnuaedade fenomen viitab aga veel ühele väga olulisele momendile inimese ja tehnoloogia suhetes. Tehnoutoopiad, mille valdkond alates 1970. aastatest laienes ka arvutitele, lõid kujutlusi võimalustest elada elu poolinimese-poolmasinana. Tehnoloogiateemat asusid lahendama paljud ulmekirjanikud, sealhulgas William Gibson, kelle romaani Neuromancer (e. k. Neuromant 1997) hakati nimetama küberpungiks. Tehnoutopistide sõnavara ja kujutlused on seniajani peamiselt elitaarset popkultuuri ja meelelahutustööstust toitev fenomen. Näiteks 1995. aastal linastus Neuromancer’i autori William Gibsoni käsikirja alusel film Johnny Mnemonic (saades suhteliselt leige publikumenu ja asjatundjate kriitika osaliseks), mille peategelaseks oli infokuller (Keanu Reevesi esituses), kes infosõdade ajastul oma peas infot ühest kohast teise toimetab. Tema mälumahtu mõõdetakse gigabaitides ning mahu kahekordistamiseks loobub ta ühest osast isiklikust mälust – lapsepõlvemälestustest. Johnny Mnemonic muutub lapsepõlvest loobudes vähem inimlikuks ja enam masinasarnaseks. Samas filmis figureerib veel teinegi tehnoloogilise eksistentsi kujutis – suurfirma Pharmakomi arvutivõrkudesse kopeeritud tegelikult juba surnud naisjuhi närvisüsteem.

Sarnase temaatikaga oli näiteks ka 1999. a. linastunud Matrix, mille peategelane sai teada, et elab tegelikult juhtmetega masina külge ühendatult riiulis, täielikult arvutiprogrammi kontrolli all ja tema emotsioone ning maailma tervikuna kontrollib masin. Tegelikus reaalsuses olid masinad juba maailma vallutanud ja kasutasid inimesi energiaallikana (saades energiat inimese emotsioonidest).

Mõlema filmi süžeed on üles ehitatud inimese ja tehnoloogia suhetele ning käsitlevad seda dehumaniseerivast aspektist – tehnoloogia vahendusel edasi eksisteeriv inimene muutub rohkem masinaks.

Sellelaadne temaatika on jäänudki peamiselt ulmekirjanike, filmistsenaristide ja tehnoloogiaga tegelevate intellektuaalide mängumaaks. Surnuaedade fenomen, nagu mitmed muudki ilmingud – koduleheküljed, vestlusringid, tugirühmad, kirikud internetis – viitavad vastupidisele suundumusele, et masininimene ei ole tavaliste inimeste maailmapildi väärtustesüsteemis esikohal. Kuigi meedia rõhutab ja toob esile pigem nimetatud filmidele omast tehnoloogiakäsitlust, viitab virtuaalsete surnuaedade fenomen ühes eelnimetatutega, et rahvalikul tasandil näib toimivat vastupidine protsess – siinkohal pole oluline, kas sellel fenomenil on mingeid usundilisi tagamaid või mitte – peamiseks muutub hoopis humanistlik tasand. Surnuaedade loomine on nn inimlikustamise ilming: internetti kantakse üle isikukirjeldusi, mälestust, sellega on väga tihedalt seotud ka emotsioonid. Võrku kantakse üle juba kogetut ja tuttavat, mitte aga ei looda utoopiat, teostades „arvutiajastu” algseid karismaatilisi fantaasiaid sellest, et muutume peagi kehatuteks, omapead edasi eksisteerivateks andmeteks võrgus. Käesolevas artiklis kirjeldatud kultuurilist fenomeni ei kodeeri ja ei määra mitte masin, vaid inimesed. Masin teeb vaid kättesaadavaks spetsiifilise keskkonna.

Living Memory (Elav mälestus) http://Living.Memory.com

Living Tribute (Elavad austusavaldused) http.//www.Livingtribute.com

Eternal Monuments in Cyberspace (Igavesed monumendid küberruumis) http://www.inforamp.net

Internet Memorials (Internetimälestusmärgid) http://www.memorial.site.com

Angels Online (Inglid Online) http://www.lastingmemories.com

GoodBye! (Hüvasti) http://www.panix.com/~scmiller/goodbye/

Dearly Deported (Lahkunud) URL: http://www.seanet.com/~nwi.departed

Memories Forever Ours (Mälestused igavesti meiega) http://www.inmemoryof.pair.com/index.html

Hall of Memory (Mälestushall) http://www.hall-of-memory.de/index.html

In Memoriam (Mälestuseks) http://www.inmemoriam.org/index1.html

Online Memoriam (Online-mälestusmärgid) http://www.edc.mit.edu.au/arch/aj364/memoriam.htm

Death Notices (Surmateated) http://www.funeral.net/info/notices.html

Virtual Heaven (Virtuaalne taevas) http://www.cyberspace.com/~ais/vhmain.html

Virtual Memorial Garden (Virtuaalne mälestusaed) http://catless.ncl.ac.uk/obituary/memorial.html

World Wide Cemetery (WWsurnuaed e. ülemaailmne surnuaed) http://www.cemetery.org

Draclé, Dorle 1999. Living and Dying. Images of Death and Mourning in Alentejo (Portugal). Anthropos 94.

Geser, Hans 1998. „Yours Virtually Forever”. Electronische Grabstätten im Internet. Die Veröffentlichung des Privaten. Die Privatizierung des Öffentlichen. Ed. K. Imhof and P. Schulz. Opladen/Wiesbaden.

Gibson, William 1997. Neuromant.

Healy, Dave 1996. Cyberspace and Place: The Internet as Middle Landscape on the Electronic Frontier. Virtual Culture. Ed. D. Porter. London: Routledge.

Schwibbe, Gudrun; Spieker, Ira 1999. Virtuelle Friedhöffe. Zeitschrift für Volkskunde. Halbjahresschrift der Deutschen Gesellschaft für Volkskunde. II.

Sturken, Maria 1998. The Wall, the Screen and the image: the Vietnam Veterans memorial. Visual Anthropology Reader. Ed. N. Mizroeff.

Sõsov, Vladimir 1995. Surnuitkud ja matusekombestiku psühhologismi dünaamika. Rahvausund tänapäeval. Toim. M. Hiiemäe ja M. Kõiva. Tartu.

Virtual Culture 1996. Ed. D. Porter. London: Routledge.

1)Seejuures võib siiski eeldada, et mingil määral on sissekanded tsenseeritud – silma ei ole hakanud ühtegi väga ebaviisakat väljendit, mis mõnedes internetidiskussioonides moodustavad põhiosa sõnumitest.

2) Sellega olen kokku puutunud ka isiklikult – viies paari aasta eest kuulutuste vastuvõtjale lähedase sugulase surmakuulutuse, kirjutasin selle ümber mulle ulatatud blanketile. Vastuvõtja luges teksti, kriipsutas selle maha ja ütles, et peaksime asemele panema midagi sellist nagu näiteks „mälestame” või „on lahkunud”, kuna minu pakutud tekst tundus ilmselt ebaharilik või siis grammatiliselt vale. Minu resoluutse nõudmise peale oli ta nõus oma soovitustest ehk „toimetatud tekstist” loobuma.

3) Vrd kasvõi uurimusi kogumikus „Rahvausund tänapäeval” – kuidas matus seostub väga kindlalt fikseerunud „aegade” kombinatsiooniga – on määratletud, mida ja kuidas mingis järgus teha tohib. Sama kehtib ruumikasutusviiside suhtes. (Sõsov 1995)

4) Kirjavahemärgid puudusid ka originaalis.