Verbid Jõhvi ja Iisaku regilauludes

Kanni Labi

Regilaulu süntaksi või sõnavara käsitlemisel on lähtutud eeskätt sellest, et regilaulu struktureerib olulisel määral parallelism. Parallelismi peetakse ka regivärsi põhiliseks vormivõtteks (Laugaste 1974: 24). Sealjuures on parallelismi defineeritud erinevalt, näiteks: parallelism on nähtus, kus värsid on grupeeritud sisu ja vormi kokkukuuluvuse alusel mõtteliseks tervikuks (Laugaste 1974: 24); paralleelvärsid on omavahel semantiliselt, süntaktiliselt ja morfoloogiliselt kindlal viisil ekvivalentsed (Metslang 1979: 7). Samuti on keskendutud sellele, et järelvärssidest jääb verb tihti elliptiliselt välja, ning noomen oma rikkaliku sünonüümikaga on tõstetud esiplaanile.

Helle Metslang oma väitekirjas „Süntaktilisi aspekte eesti regilaulu värsiparallelismis” (1979) uurib parallelismirühmade sisest süntaktilist ja infostruktuuri, pöörates sellega seoses tähelepanu ka verbile. Ka H. Metslang käsitleb verbi kui parallelismis vähemtähtsat elementi. Tema analüüsi tulemused on järgmised: „Lause tähistab objektide, nähtuste jm. seostatust tegevuse (laias tähenduses) läbi. Verb väljendab eelkõige objektide jm. seostumise viisi, sidudes endaga mitmesugusel viisil (nt. alusena, sihitisena, öeldistäitena) vastavaid lekseeme. /- - -/ Tegevuse leksikaalne tähendus on eri värssides analoogiline või identne, järelvärsid sageli elliptilised, tegevust seal enam ei mainita ja see teeb pindstruktuuris ruumi laienditele. /- - -/ Konnoteeritakse noomeneid, selleks vähem võimalusi pakkuva verbi tähendus jääb sageli identseks. Peavärsist tuntud konnoteerimata ja konnoteerimatud elemendid, mille kordamine pole primaarkeele aspektist vajalik ega ökonoomne, võivad järelvärsi pindstruktuurist välja jääda, tehes seal värsi mahule vastavalt ruumi uutele, informatiivsematele elementidele.” (Metslang 1979: 12-76)

Kui aga keskenduda sellele, milline on just verbi osa regilaulu struktuuris; jälgida ühe verbi või millegi poolest sarnaste verbide ümber koonduvaid värsse, ei ole otstarbekas jääda traditsiooniliste parallelismirühmade raamidesse, kuna samaste või sarnaste verbidega värsirühmad on nii mõnigi kord teistsuguse mahuga. Kui ühte verbi kasutatakse eri värssides tegelikult eraldiseisvate tegevuste tähistamiseks, võivad need värsid kuuluda jätkuvärsside hulka: need on nt ahellaulud ja loetelud, mille värsid on küll omavahel seotud, aga mitte nagu parallelismis, vaid mõttekäik liigub ühelt objektilt teisele (Laugaste 1974: 26). Vahel ühendab üks verb mitut parallelismirühma; ka H. Metslang on märkinud parallelismiülest situatsiooniekvivalentsi (Metslang 1979: 131).Lisaks parallelismirühmadele käsitan verbi ümber koonduvate värsirühmadena ka selliseid juhte.

Verbid korduvad ja varieeruvad regilaulus eri asjaoludel, sageli antakse verbile mitmesuguseid sünonüüme nagu noomenilegi. J. Peegel on märkinud regivärsi kujundite seas noomeni poeetiliste sünonüümide kõrval ka laiendatud metafoore, suuremaid poeetilisi kujundpilte, kus kujundi loomisest võtab osa ka verb, täites sageli väga olulist osa (Peegel 1997: 157).

Minu uurimismaterjaliks on Jõhvi ja Iisaku lüroeepilised ja lüürilised regilaulud (vastavalt 7466 ja 8918 värssi), mida käsitlen identsete või sarnaste verbide ümber koonduvate värsirühmade raames. Tähistanud eraldi nominaalvärsid, pöördelised ja käändelised verbivormid ning olema-verbi vormid, sain kokku üle 1200 eri kombinatsiooni, millest 48,2% (lüroeepilistes lauludes 49,6 ja lüürilistes lauludes 47,1%) on rühmad, mille iga värss sisaldab vähemalt ühe verbivormi; 44,1% (44,8 ja 43,6%) on rühmad, mis sisaldavad ka nominaalvärsse ning 7,7% (5,6 ja 9,4%) koosnevad üksnes nominaalvärssidest. Viimasel juhul pole võib-olla küll õige rääkida verbi ümber koonduvast rühmast, mõnikord on selline verb aga juurde mõeldav, ning ülejäänud nominaalfraasid (peamiselt ütte- ja hüüdfraasilaused) võtsin sisse võrdluse mõttes.

Edasi võib saadud värsirühmad jagada järgmiselt:

1) Ainult verbaalsete värssidega rühmad a) igas värsis on üks pöördeline verbivorm (v.a olema-verb); 2) vähemalt mõnes värsis on käändeline verbivorm; 3) olema-verbi kasutusjuhud; 4) mõnes värsis on mitu pöördelist verbivormi; 5) mõnes värsis pole ühtegi verbivormi; 6) üheski värsis pole verbivormi.

Igas värsis olevate verbidega värsirühmi võib omakorda jagada verbide omavaheliste tähendussuhete järgi identsete, sünonüümsete ja analoogiliste verbidega rühmadeks; paljudes rühmades kasutatakse muidugi ka eri tähendussuhetega verbe. Huvitavad on ka juhud, mil verb jääb samaks, kuid sellele liidetakse eri tuletusliiteid. Enamasti pole neil verbi tähendust muutvat sisu, silp on lisatud värsimõõdu huvides.

Lendaeli, linnukene,

Lendas üle ilma kõige, (2)1 

Vahel on tuletusliitel ka sisuline funktsioon ja sama verbitüvi kannab tegevust edasi juba teises suunas.

istuks muidu – mul igava,

astuks muidu – mul aleda.

kellel astutan aleda, (742)

Kui noomeneid varieeritakse regilaulus sageli poeetiliste sünonüümidega, kusjuures väljaspool regivärsi konteksti kuuluvad põhisõna ja poeetiline sünonüüm eri mõistesfääridesse (Peegel 1997: 52), siis ka sünonüüme sisaldavas verbirühmas pole verbid eraldi võttes alati sünonüümsed, küll aga kontekstis; verbivalik näib olevat tingitud suuresti alliteratsioonist, kuigi ka verbi primaarne tähendus on kindlasti omal kombel oluline. Rühmitamise aluseks on siiski värssidevaheline sünonüümsussuhe.

Eivad tule mulle neiud, küll sinu torul tunnetakse,

sõida nee sõrikuseljed küll sinu alul aetasse, (560)

ega elkind elmekaulad (78)

Mõnikord on ühe värsi lihtverb sünonüümne teise värsi väljendverbiga, millest mõned on tuntud ka tänapäeva keeles, teised aga mitte, ning mõjuvad seetõttu kujundlikumalt.

Sie pani seda tähele – Mis sa laulad, laiska litse,

kirjutas kübara piale suud kulutad, suuri oori! (920)

ja siis ropsis raamatusse, (205)

Pillitid minu pidajad,

Mis me varsti vaikisime, trallitivad tantsitajad,

äkist ääli kustutime? (626) eidid kielta kiigutajad,

laulid lapse mängitajad. (686)

Sünonüümi erijuhuna käsitlen antonüümseid verbe, mille antonüümne tähendus pole antud kontekstis oluline (esinevad sisuliselt sünonüümidena).

Küsis eite, vastas taati, Viidi linna lossi peale,

vastasid vanad mõlemad (53) tuodi üles Toome peale (210)

kus õlen säädanud sõnuja,

pannud kokku palvesida,

lahutanud laulusida (1025)

Kui antonüümsetest verbidest üks on jaatavas, teine eitavas kõnes, moodustavad nad otseselt sünonüümsed fraasid.

Küll teen tööda – ei tänata;

näen vaeva – vannutakse! (463)

Kui parallelismi on jagatud sünonüümi- ja analoogiaparallelismiks, kusjuures viimases kuuluvad sõnad paralleelvärssides ühte mõisterühma, pole aga sünonüümid (Laugaste 1975: 162), siis olen ka mina toonud välja rühmad, mille värssides asuvad verbid pole sünonüümid, kuid kuuluvad ühte mõisterühma. Analoogiaparalleelsete värsside kõrval käsitlen siin ka selliseid rühmi, mida on loetud jätkuvärssideks – kus mõttekäik liigub ühelt objektilt teisele. Sellisel juhul on seos verbide vahel kahtlemata nõrgem ning rühmade moodustamine võib olla subjektiivne. Enamasti on siduvaks elemendiks sama tegija:

Ulgub Looja ukse eessa,

koputab koja lävella. (222)

aeasin ärjad aeanurka,

sahad lõin vasta sauna seina (172)

Kui osalised on erinevad, tekitab kokkukuuluvust tegevuste teatud samalaadsus: eri osalised ja tegevused moodustavad kokku ühe kõlalise, pildilise või metafoorse situatsiooni:

Koera aukus, alli irnus, Minu toidid toomepõõsad,

aknatäringid tärisid, (187) kasvatid kadakamarjad,

lepalehed lepitasid,

aavaõksad andsid armu. (683)

Enamus antonüüme ei esine sünonüümidena, vaid annavad edasi ka sisult vastandlikke tegevusi. Nii ei saa neid sünonüümide alla paigutada, kuid antonüümsussuhe tekitab nende vahel nii tiheda tähendusseose, et pole õige neid ka üksikvärssideks lahutada. Tihti on antonüümsetel verbidel sama rektsioon ning värsse seob veel teiste lauseliikmete sarnasus ja/või antonüümsus – peale verbi sisaldavad sellised värsid alati mingi vastandliku noomenipaari.

kui seda orja kiidetakse, Piiripead tööd tegevad –

oma lasta laidetakse: (469) palmipead pajus magavad, (452)

„Kui on poiga – vii vedeje! Õhtu toob peret kodule,

Kui on tütar – tuo tubaje (74) ommik laiali lahutab, (485)

Analoogiliste verbidega värsirühmi on vaadeldavates tekstides umbes neli korda vähem kui sünonüümsete verbidega rühmi (ning pisut vähem kui identsete verbidega rühmi). Mõnel värsirühmal, mis esineb mitmel pool sünonüümsete verbidega, on vahel juhuslikult ka analoogiliste verbidega teisend (tingitud konkreetse laulu sisust).

Mis sa õtsid, tütar noori, vrd Mis sa itked, poiga nuori,

mis sa, ainike, alatsed? (157) mis sa, ainiki, alatsed? (88)

Verbiks on nii J. Peegel kui H. Metslang oma uurimustes lugenud ainult verbi pöördelisi vorme, mis rangelt grammatilises mõttes on ka õige. Kuid väga palju tegevust antakse regilaulus edasi ka käändeliste verbivormidega. Kõrvallausetest tunduvalt rohkem esineb lauselühendeid, mille peasõnaks on infiniit (EKG II: 232) ja mis on ka keeleajalooliselt vanemad kui kõrvallaused. Ka paiknevad paljud infiniitsed verbivormid ahelverbides, kus nad ongi sisuliseks tuumaks ja finiitverb väljendab ainult infiniidiga tähistatud situatsiooni modaalsust, aspekti, kausatiivsust või viisi (EKG II: 19). Sel juhul oleks minu meelest vale öelda, et nt verbigrupis:

akkas puusasta pudema,

sääremarjusta magama! (96)

kaks viimast värssi oleksid nominaalsed. Väga sage on regilauludes hakkama-verbi (või mingi sarnase tähendusega verbi) ellips, kus antaksegi ainult infiniit: mina viina võttamaie jne. Tekib küsimus, kas selliseid värsse on loetud verbaalseteks või nominaalseteks.

Ei saa aga ka öelda, et ahelverbi pöördeline osa oleks ainult grammatiline materjal, ka sellele on otsitud sünonüüme.

siis hakkas salu sigimaie,

salu pööras kasvamaie, (47)

silmad ihuvad ikkemaie,

vesi kulmusta kukkuma: (79)

Siin on tegelikult raske öelda, kas on tegemist ahelverbi või infiniittarindiga, vrd ka:

Süda ihub itkemaie,

miel mõtleb muretsemaie. (1007)

Infiniittarinditest võidakse sageli ära jätta verb minema, välja öeldakse ainult sellega samaaegset sündmust märkiv des-gerundiiv.

Mina koju nuttadessa,

aladessa alla õvve. (136)

Infiniittarindis esineb ka finiitverbi katafoorset ellipsit (verb antakse alles teises värsis):

kui muuda – muda vedama,

panna paasi kaivamaie, (470)

Tavaliselt on infiniittarindid moodustatud praeguste normide kohaselt, esineb aga ka kõrvalekaldumisi. Järgnevas näites kaldutakse kõrvale järgmisest reeglist: „Tarindina, mille lähtelause subjekti referent ei ole identne põhilause tegevussubjekti referendiga, esineb regulaarselt üksnes intransitiivse verbiga des-tarind” (EKG II: 262). Nii et kuna lööma ja viima on transitiivsed verbid, tuleks grammatikareegli järgi välja, et lööja ja viija on surev ema ise.

Ema üttel surressanna,

väravasta viiessanna (880)

Teinekord juhtub ka, et ühes värsis oleva infiniidi asemel on teises lauluvariandis samalaadses värsis pöördeline verbivorm, värsi tähendus jääb samaks.

„Tule, ema, tundemaie!” (189) vrd „Tule, ema, tunne puega (196)

ori süüa – ei parata (664) vrd orja söögu, ei parata! (670)

Kuna olema-verb on kõige kergemini juurdemõeldav verb, esineb ka regilauludes tema ellipsit rohkem kui teiste verbide puhul. Käändeliste vormidega rühmi mitte arvestades on muude verbide puhul igas värsis esinevate verbidega rühmi umbes sama palju kui neid, kus mõnes värsis verbi pole; arvestades ka ahelverbe ja infiniittarindeid, on läbivate verbidega rühmi kolmandiku võrra rohkem. Rühmi, milles pole ühtegi verbi, on väga vähe. Olema-verbi puhul on elliptilisi värsse sisaldavaid rühmi ligi kolm korda rohkem, üleni elliptilisi rühmi pisut rohkem kui läbiva verbiga rühmi.

Läbiva olema-verbiga värsirühmades kaasneb verbikordusega tihti ka mingi muu lauseliikme kordus ning sõnajärg on enamasti kõigis värssides sama. Lisaks sellele toimib kujundina ka teise tulba esimeses näites alliteratsioon olema-verbi ja värsi teiste sõnade vahel. Enam kui kolme värsiga rühmades esineb lauseliikmetena peale aluse vaid öeldistäidet ja kohamäärust, lühemates rühmades esineb ka aja- ja valdajamäärust ning eri lauseliikmete kombinatsioone.

Küll oli terve ja terane, Üks õli õunapuu mäella,

küll oli valge ja valusa! (99) üks oli õuna õile’essa (903)

kevade on lained laiad. (750) pajul on pereta palju. (346)

Mai õli pingil pikkaliste. (839)

Olgugi et olema-verb on tegelikult sisutu ja tegevustasandit faktiliselt ei kanna, esineb ka juhtusid, mil sellele on antud sünonüümiks mingi teine verb; tihti on see käima.

Ära sina ole sesta kurja, Olin mina orjas, käisin karjas,

ää seisa sesta vihane, (563) viskasin Viru siussa, (656)

käskujalast käidaneksi! (465) neiud, neiud, käige kõrki! (910)

Järgmises näites täidab olema-verb hoopis liikumisverbi ülesannet:

Kurat õlgu kupja sisse,

kurat kupja naise sisse,

läbi lapse südame! (478)

Järgmises näites on olema-verbiga värss lisatud kahe värsi vahele, mis kuuluvad kokku hoopis esivärsis antud verbiga kustuma.

Ei kustund tuli toasta

ei obu alli rakkesta. (863)

Kui ühes värsis esineb mitu finiitverbi, siis võib värss jaguneda kaheks mahult võrdseks (harvem ebavõrdseks) pooleks, mis on omavahel sünonüümsed või analoogilised või edastavad üksteisele järgnevaid tegevusi:

Ise itken, ise kurdan. (485) Isä põlgis, ema põlgis, (748)

Las tuleb suvi, saab sügise, (118)

või on tegemist põimlauselise konstruktsiooniga, mille osalaused on samuti enamasti mahult võrdsed:

Kui oled sõitand, sõida veelgi! (157)

kui ei niida – võtab loogu, (74)

itkin päivä – siis sain pärjä, (13)

Kolmas võimalus on verbi lihtne kordamine, epitseuksis. Neljas võimalus on liitöeldisena käsitletavad kaksikverbid – liikumisverbide (eelkõige minema-verbi) ühendid muude finiitverbidega (EKG II: 22).

Sõitsin, sõitsin Soome teeda, (904) Tule, istu tuoli piale, (199)

Enamasti on regilaulu iga värss lauseline tervik (Laugaste 1975: 162), kas siis lihtlause või liitlause osalause. Kuna öeldisverb on lause grammatilise ja harilikult ka semantilise struktuuri kese (EKG II: 17), siis verbita värsid kujutavad endast elliptilisi (osa)lauseid. Elliptiline lause ehk lünklause on selline lause, milles mingi süntaktiliselt obligatoorne element on sõnastamata, kuid sisuliselt olemas. Ellipsit on kahte liiki: lühendusellips ja kontekstiellips. Esimesel juhul saab lünga täita lausesisese ümbruse põhjal, toetudes teadmistele keele ehituse kohta; teisel juhul leidub elliptilisele elemendile kontekstis lähtevorm. (EKG II: 222–223) Kontekstielliptilised värsid on niisiis sellised, mis on mõistetavad koos eelnevas (anafoorne ellips) või vahel ka järgnevas (katafoorne ellips) värsis asuva verbiga (mõnda verbiga värssi sisaldavad rühmad); lühenduselliptilistes värssides on verb juurdemõeldav (ühegi verbaalse värsita rühmad). Eriti sage on olema-verbi lühendusellips. Lühendusellipsi eesmärk on väljenduda ökonoomselt (Tauli 1980: 225), seetõttu sobib ta hästi regilaulu vajadustega, kus teksti semantiline küllastatus ja väljendusvahendite piiratus eeldavad võimalikult informatiivsete elementide kasutamist (Metslang 1979: 11).

Ligi poole ühe verbaalse värsiga rühmadest moodustavad kahevärsilised rühmad; pikemaid kui neljavärsilisi esineb harva, siis kasutatakse mõnes värsis ka sama või sünonüümset, harvem analoogilist verbi. Pikemad nominaalvärssidega rühmad moodustavad loetelusid:

varastas minu ia obose, kes paneb ärrad ärgadesta,

õbepistli piitsukeise, saksalapsed sahkadesta, kullanuppu varrekeise. (133) kiltrid kõrva kiiludesta,

kangrud alla kastidesta! (547)

Verbaalsete ja nominaalsete värsside järjekord rühmas võib üsna vabalt varieeruda:

Tuli kulli, kurja lindu, vrd Tuli kulli, kurja lindu,

pääsukene päälta vetta, tuli augi alta vetta, mudapea muda seesta (158) pea musta muda siesta (160)

a’i minu hanid vesilta, vrd ajas mu aned veesta,

varesjalad vainiulta. (155) lugi luiged laine’esta. (157)

Lühenduselliptilistes värsirühmades on teised sagedamini välja jäävad verbid olema-verbi kõrval minema/tulema või saama, mille võib samuti üsna lihtsalt juurde mõelda; olema-verbiga segiajamist väldib juba teiste lauseliikmete kääne. Milline neist verbidest lünka täitma sobib, peaks selguma kontekstist, kuid suurt vahet nende tähendusel polegi.

Mina küla-eide juure Vasta eite, vasta taati,

ja siis targa taadi juure. (103) vasta nied vanad mõlemad. (119)

pesa, piened linnukesed! (232) kuradille kuuvalule,

paganale paiste’elle! (492)

Tera sulle, teine mulle,

kolmas kotti-oidijalle. (283)

Mõnikord on mõnes värsivariandis verb ka antud:

Mis mina õele soovin? vrd Mida ma õele suovin?

Sõsarale sõlge suuri! (66) Õele saab suuri sõlge! (70)

Mitmel puhul järgneb verbita värsile/värsirühmale (ühel juhul ka poolvärsile) otsene kõne, nii et väljajäetud verb peaks olema ütlema, kuid vahel tundub lisanduvat ka mingi liikumisverbi tähendus – eriti ökonoomne väljendus:

Mina Peetri palve’elle: Mari maha silmiliste,

Paavel, Luoja palgaline! ” (14) „Sie minu oma õlesse

Peremies, peremehike, ja minu pale paistanesse!” (40)

paljusüöja, paljujuoja, mina taga: „Tai-rai-rai!” (614) palju paigale panija!

vaadi juob ta juomalla.” (847)

Paaril korral tundub, et välja on jäetud verb andma:

(Ori saaneb orja palga, (Ema lehma lüpsemaie –)

keda mulle – ei kedagi? (229) neljas võida ruuge’etta! (66)

Osa verbita värsse on aga sellised, mis ei edasta mingit tegevust ega olekut – need kujutavad endast vaeglauseid. Vaeglauseks nimetatakse lauset, mille struktuuris puudub mõni lause jaoks üldjuhul obligatoorne komponent ja seda pole võimalik lausesse ka lisada (EKG II: 226). Vaeglause eri liikidest on regilaulus esindatud peamiselt üttelaused ja hüüdfraasid.

„Oi sina peiar peiukene! Oi meie vaised vaimulapsed,

Ära peta neiukesta (76) õnnetumad orjalapsed! (486)

Mõnikord on üksteisele järgnevaid üttevärsse palju, neis iseloomustatakse kõnetatavat mitmesuguste omaduste kaudu, antakse edasi oma suhtumist temasse.

„Sula Salme neitsikene,

mine, too meresta vetta, (49)

Mõnedes värssides pole verbi seetõttu, et nad moodustavad osa anžambmaaniliselt mitme värsi vahel jaotuvast lausest, kusjuures paralleelvärsse võidakse anda nii verbiga kui verbita lauseosale.

Mina ise pisikene, oitsin veljeni ovosta,

läksin süülini sügava, oma prouva põllomaalla. (70)

kaulani kalakuduja. (14)

Ühele verbiga värsile võib anžambmaaniliselt liituda ka mitu nominaalset lauseliiget (mitu iseseisvat nominaalvärssi):

Külanaised, naisukesed

pühapäeva omikulla. (40)

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi verbi on peetud regilauludes vähem kujundlikuks ja konnoteerimisvõimalusi pakkuvaks, olen oma uurimismaterjalist siiski leidnud palju verbisünonüüme, neist nii mõnedki vähemalt tänapäeva kuulajale väga ootamatud. Vähegi pikema teksti koostamisel verbita läbi ei saa, kuid seda pole võetud kui paratamatust, vaid ka verbi on osatud oma eesmärkidel – kujundlikus väljenduses – ära kasutada. Ühest küljest käitub verb regilaulus nagu mistahes muu sõnaliik: ta osaleb alliteratsioonis, teda kasutatakse kordustes, talle antakse sünonüüme. Teisest küljest võib kujundlik olla ka verbigrammatika, eriti mitmesugused infiniittarindid. Verbi käsitlemisel ei tohi unustada käändelisi verbivorme, mis infiniittarindis (kuid mitte ahelverbis) edastavad küll süntaktiliselt sekundaarset tegevust, kuid sisulisest küljest võib see tegevus olla sama tähtis kui finiitverbiga väljendatu. Kujundina võib mõjuda verbi väljajätt lausest – ellips; huvitavad on ka juhud, kus sama sisuga värss on eri lauluvariantides eri lauseehitusega: verbiga või selle ellipsiga, pöördelise või käändelise verbivormiga.

Kirjandus

EKG II = Eesti keele grammatika II. Tallinn 1993.

Laugaste, Eduard 1974. Regivärsilise rahvalaulu stiilist. Eesti rahvalaulud IV. Toim. Ü. Tedre. Tallinn, lk 20–44.

Laugaste, Eduard 1975. Eesti rahvaluule. Tallinn.

Metslang, Helle 1979. Süntaktilisi aspekte eesti regilaulu värsiparallelismis. Käsikiri Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Peegel, Juhan 1997. Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu.

Tauli, Valter 1980. Eesti grammatika II. Uppsala.

Vana Kannel VIII. Jõhvi ja Iisaku regilaulud. Toim. Ü. Tedre. Tartu 1999.

1Näidete järel on viited väljaande Vana Kannel VIII marginaalinumbritele.