Helle Laas kunstmuinasjutu autorina

Ingrid Pukk

Muinasjutt on elu. Muinasjutus on kõik: kümme käsku, üleüldine moraalikoodeks. See on terve filosoofia, arvab Helle Laas (Karm 1992: 2).

1934. aasta „Eesti Entsüklopeediast” loeme, et muinasjutužanr jaguneb kaheks suureks alarühmaks: rahvamuinasjuttudeks ja kunstmuinasjuttudeks. Päris mööda aga ei saa minna ka rahvapärastest muinasjututöötlustest (Kreutzwald, Ansomardi, Jaik jne). Maailma kunstmuinasjutu loojateks on peetud näiteks Perrault’d, vendasid Grimme, Topeliust, Wilde’i ja ka Walt Disney’t. Kunstmuinasjutu piirid on seega ähmased.

Kindlat ja üheselt mõistetavat kunstmuinasjutu definitsiooni ma läbitöötatud materjalidest ei saanud. Kui muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja novellilaadseteks muinasjuttudeks, siis kunstmuinasjuttude puhul selline liigitus ei sobi. Viimaste jaotus peaks olema hoopis liigirohkem. Siia lisanduksid näiteks fantaasia- ja esememuinasjutud. „Encyclopedia Americana” (1996) ütleb, et kui muinasjutt on esitatud modernsest vaatenurgast ja teadaoleva autori poolt, nimetatakse seda kunstmuinasjutuks. Eesti teatmeteoste seast enim vastuvõetavas sõnastuses loeme kunstmuinasjutu definitsiooni „Eesti Entsüklopeediast” (1934): „Kunstmuinasjutt on individuaalloominguline rahvamuinasjutu laadi järelaimus ja edasiarendis sageli mingi allegoorilise või sümboolse sisuga; viljeldud eriti romantikute ja uusromantikute poolt.” „Kunstmuinasjutt e. autorimuinasjutt on saanud tänapäeva lastekirjanduse üheks populaarsemaks žanriks.” (Suls 1988: 3).

Kunstmuinasjutuks peetakse väga erineva materjali ja käsitlusega jutte. Neid on küllalt keeruline korraldada ühtsesse süsteemi. Seni pole see kellelgi lõplikult õnnestunud. Kunstmuinasjutu määravateks omadusteks võiksid olla järgmised tunnused:

* Kunstmuinasjutt järgib sageli muinasjutu traditsioone, kompositsiooni, stiili, hea ja kurja vahelist võitlust jne, kuid samas ei pruugi seda teha. Siinkohal võib vaidlustada kunstmuinasjutu kuulumise folkloori hulka. Samas on igal autoril oma kultuuritaust, mis on vaieldamatult põimitud tema loomingusse.

* Kunstmuinasjutt võib olla rahvajutu edasiarenenud versioon (on sündinud rahvamuinasjutu baasil, põhiolemuselt toetub muinasjutule).

* Kunstmuinasjutul on kindel, teadaolev autor, kes lähtub oma fantaasiast.

* Kunstmuinasjutt on isikupärase stiiliga kirjandusteos, mis võib levida ka suulisel teel, kusjuures teose trükitud algkuju ei muutu muul moel, kui vaid tõlkides või suulisel esitamisel.

* Kunstmuinasjutu puhul ei pruugi kehtida ka traditsioonilisele muinasjutule nii omane alguse ja lõpu mudel.

* Kunstmuinasjutu kangelased ei ole tingimata üldistatud. Sageli on neil olemas oma kindel iseloom, välimus ja tegevusmaneerid.

* Kunstmuinasjutu tegelased on väga tihedalt seotud nüüdisajaga. Kunstmuinasjutu kaudu on hõlpsam seletada kaasaegseid sündmusi ja väärtushinnanguid.

* Kunstmuinasjutt annab meile võimaluse väljendada oma maailmakäsitust, sotsiaalseid ja esteetilisi ideaale. Teravalt tajutav on poliitika, majanduse ja religiooni muutuv alatoon. Kunstmuinasjutt kajastab eredamalt kui traditsiooniline muinasjutt oma aja ühiskonnaprobleeme.

* Kunstmuinasjutt ei pruugi olla kirjutatud proosatekstina. Ta võib olla loodud luulevormis, näidendina, multifilmina jms.

R. Krusteni „Eesti lastekirjanduse” (1995), M. Müürsepa ja S. Väljataga ülevaate „Eesti lastekirjandus 1970–1990” (1995) ning „Muinasjutubibliograafia” (1988) põhjal võiks pidada Eesti kunstmuinasjutu autoreiks 75 kunstmuinasjutuloojat. Selle žanri vanuse ja rolli kohta võib esile tuua järgmist.

„Kunstmuinasjutu traditsioon eesti lastekirjanduses ulatub 20. sajandi algusesse. žanri rajajaks võiks pidada Ansomardit. Hästi on tuntud ka O. Lutsu „Nukitsamees” (1920). Esimeseks kaasaegseks eesti kunstmuinasjutuks peetakse Vladimir Beekmani „Aatomikku” (1959), kuuekümnendatel lisandus Eno Raua igihaljas „Sipsik” (1962) jt.” (Müürsepp, Väljataga 1995). „Huvi fantaasiamängulisuse vastu seostatakse majandusliku madalseisu ja sõjajärgse üldise psüühilise vapustuse ning turvatunde puudumisega maailmas.” (Krusten 1995: 230–231). „Muinasjutubuum 1970ndate aastate algul oli aja nõue ning andis mitu meie kunstmuinasjutu-klassikasse kuuluvat raamatut. Kunstmuinasjutu buum annab järgmises kümnendis mõnevõrra järele. Märksa vähemaks jääb terviklikke, ühe tegelaskonna ja sündmustikuga muinaslugusid.” (Müürsepp, Väljataga 1995: 68). „Uusimas lastekirjanduses juhib proosa, žanriliselt domineerib kunstmuinasjutt või sellele lähedane fantaasialooming.” (Krusten 1995: 236–239). Need andmed on nelja aasta tagused. Praeguseks on eesti kirjandust uute kunstmuinasjuttudega rikastanud mitmed kirjanikud, olgu siinkohal mainitud Edgar Valteri sügavasisulised ja Helle Laasi isikupärased kunstmuinaslood.

Helle Laas on näitleja ja lastekirjanik. 1991. aasta „Päevalehes” iseloomustatakse Helle Laasi järgmiselt: „Ta on teatrit teinud umbes 34 aastat. Esmalt oli kolm hooaega „Ugalas”, siis pikemat aega Nukuteatris, seejärel mõnda aega nukurahvateatris „Käpik” ja jälle uuesti Nukuteatris. Helle Laas on osalenud ka Pirgu mälusektori teatritrupi töös. Üle kümne aasta on ta teinud ka ühemehetükke, mis on suuresti ülesehitatud improvisatsioonile.” Tema repertuaaris on mitmeid muinasjutuetendusi.

Helle Laasilt on ilmunud seitse lasteraamatut, millest kolmes on lugusid, mida võib pidada kunstmuinasjuttudeks („Unistame ümber” 1980, „Kes on narr?” 1981, „Oi vabandage! Lepatriinu” 1986). Mõned tema kunstmuinasjutud on ilmunud ka ajakirjanduses. Need raamatud räägivad lastest ja nende fantaasiast ning on väga elulähedased, kuna nendes kasutatakse lapsele omast fantaseerimisoskust. Helle Laasi lugude kaudu liigume lapse maailmas ja tema unistustes. Mare Müürsepp ja Signe Väljataga on oma teoses „Eesti lastekirjandus 1970–1990” pidanud Helle Laasi muuhulgas ka kunstmuinasjutu autoriks, aga nad pole märganud tema kunstmuinasjuttudes midagi ainukordset ega erilist. Asta Põldmäe heidab Helle Laasile ette liigset abstraheerimist ja konkreetse adressaadi puudumist. Selle kohta ütleb kirjanik ise nii: „Mulle on öeldud, et mu lugusid on parem ette lugeda või nende üle lastega arutleda. Ma olengi lootnud, et ema või isa võtab lasteraamatu kätte, loeb lastele ette ning avastab läbi iseenda teda ja ta last puudutavad probleemid.” (Vapper 1991:2).

Püüan siinkohal järeldusi teha kirjaniku esikteose „Unistame ümber” (1980) põhjal ja analüüsin seda põhjalikumalt. See raamat koosneb 37 jutukesest. Mina lugesin tegelaste, sündmuskoha valiku, alguste ja lõppude põhjal kunstmuinasjuttudeks 23 lugu. Juba pealkirjadest on näha Helle Laasi tegelaste valik ja huvitav sõnakasutus.

„Selles teoses on nähtud maailma lapsesilmade läbi. Siin elustuvad aeg, pliiats ja kumm, mummud ja muu. Mõned lood sisaldavad allegooriasugemeid, leidub ka sõnamängule rajatud jutukesi. Otsedidaktilisest näpuga näitamisest on püütud hoiduda, kuid sobivat lastetasandit pole autoril õnnestunud siiski tabada. Liigne kunstlikkus ei lase neil lookestel lastele meelde jääda. Lugude idee on üsna napp või süžeetõlgendus pealispindne.” (Müürsepp, Väljataga 1995: 58–59).

Vaidleksin siinkohal vastu. Lapsele ei peagi kõike näpuga ette näitama ja tema eest ära mõtlema. Minu meelest on autor püüdnud panna tänapäeva lapse ise mõtlema. Meie praeguse massikultuuri rägastikus on Helle Laasi looming ja tema kunstmuinasjutud väga eriliste ja silmatorkavatena kindlasti lapsele põnevad. Arvan, et lapsel on selles raamatus isemõtlemiseks ruumi küll.

Helle Laasi muinaslugude süžeed on mitmekülgsed. Keskpunktis on alati kas laps ise või temale omane mõtteviis. On lugusid, mille teemaks on kirjutama õppimine, joonistamine ja mängimine. Probleemsed jutukesed magamajäämisest on huvitavad ja elulähedased. Erilised on lood ka maailma avastamisest. Loomtegelased tegutsevad omapäraselt – ämblik peseb pesu, kukk õpib kirema jne. Aga kõige sügavama filosoofilise taustaga on tema lapstegelase unistusejutud. Nendes juttudes läheb lugeja kaugele, siit tavalisest maailmast ära ja kõik tema unistused saavad koos autori mõtetega vaba voli. Helle Laas rõhutab oma juttudes vabadust ja ausust. Ta kutsub üles lapsi oma fantaasiat kasutades end mõnusalt tundma. Tema juttude sisu on pealtnäha lihtne, aga põhi sügavmõtteline.

Igas muinasloos on moraal, see peaks kehtima ka kunstmuinasjutu kohta. Viimase puhul aga võib olla see varjatum ja mitte nii süsteemselt esitatud. Paljude Helle Laasi lugude moraal seisneb selles, kuidas laps peaks õppima selgeks teatud asjad – kirjutamise, söömise ja magamajäämise. Tegevus on esitatud sundimatult ja täiskasvanud lugejale avaneb siit hoopis teine moraal kui lapsele: tegele oma lapsega, siis saad osa tema erilistest avastustest ja maailma tundmaõppimisest. Lugude moraal on optimistlik ning jääb kõlama umbes nii: sul on alati õigus unistada ja mõtelda…

Helle Laasi tegelasi võiks jaotada inimesteks, inimkonnaks, loomadeks, esemeteks, loodusnähtusteks ja kirjaniku poolt loodud tegelaskujudeks. Kaheteistkümnes loos on tegelaseks inimest. Kolmes jutus on tegelasel nimi: Anni, Priit, Nelli. Inimene minategelasena, aga konkretiseerimata, esineb seitsmes jutus. Inimese võib siin võrdsustada lapsega, sest tegelane on reeglina laps. Vaid paaris loos toob kirjanik tegevustikku sisse täiskasvanud tegelase, aga see pole ka sel juhul pea- vaid kõrval(abi)tegelane. Inimkond ja inimkonna probleemid üldisemalt on esindatud kahes loos. Loomtegelased võib jagada kaheks: traditsioonilised ja harvaesinevad loomad. Traditsioonilisteks loomadeks võiks pidada koeri, hobust, karu ja rohutirtsu, kukki ning kanakarja, jänest, rohutirtse, konni, mesilasi. Jaanalind tundub siinkohal unikaalse ja ebatraditsioonilisena. On huvitav seegi, et rahvapärimuslikus muinasjutus traditsioonilisi loomtegelasi rebast ja hunti selles teoses ei esine. Ainult ühes loos on loomadel nimed, jutukeses „Pontu ja Nero” on nimega tegelasteks kaks koera, ülejäänud tegelased on esitatud liiginimedega. Esemelised tegelased on väga koloriitsed ja eriskummalised. Paljud esemed on argipäevased ja toovad meid mõtetega just tänasesse päeva – kell, pliiats ja kumm. Ootamatumad tegelased tunduvad olevat Hang ja Lumelabidas. Loodusnähtustest on esindatud Päike, Põud ja Vihm, Meri. Sõnamängulised, omafantaseeritud tegelased on Lumekõdi, Vinta ja Vänta (=jalad), Hirmu-Ants (=lapse hirm), Kõva Naer ja Vaikne Naeratus, Uni, Viha ja Vihkamine, hiljem Viht ja Vihtlemine, Merekoll. Viimased annavad juba oma nimevalikuga lugejale suuremat mõtlemisainet ja on ainult konkreetsele autorile omased.

Helle Laasil on omapärane jutustamisstiil ja ta on leidnud oma tegelaste kohta tabavaid võrdlusi, huvitavaid väljendeid ja isikupäraseid tegevusi. Eriti põnev on see, kuidas ta on andnud paljudele elututele asjadele rääkimis-, liikumis- ja mõtlemisvõime. Kirjaniku fantaasia ilmneb tema suurepärases personifitseerimisandes: Kumm niheles igavusest, mossitas („Pliiats ja kumm”). Lumekõdi aina kõditas („Lumekõdi”). Ämblik otsustas teha pesupäeva („Ämbliku pesupäev”). Sipelgas hakkas edasi-tagasi sibades sobivat hetke ootama („Suur ja väike”). Põud oli värvinud rohu iseenda värvi – näljakollaseks, oli sundinud tirtsud viiulid pandimajja viima, oli keeranud kinni konnade krooksumise, oli surunud maha mesilaste sumina, oli oma tööga rahul („Põud ja Vihm”).

Helle Laas kasutab oma kunstmuinasjuttudes mitmesuguseid tegevuspaiku. Tema tegelased viibivad tubases miljöös, koduümbruses, metsas, aga ka väga kaugetes ja erilistes unistuste- ja fantaasiamaailmades. Vaatlen eraldi mikro- ja makrokeskkonda ning eraldi mainin ära ka intiimkeskkonna. Mikrokeskkonnaks pean tegelase lähiümbrust: tube, kodu ja koduõue. Tubane keskkond on lapse tuba ja töölaud, lapse voodi, milles ta näeb und kaugest fantaasiamaailmast. Koduõu ja -hoov, kanaaed, kodu ümbrus ja naabrus on enamasti tema loomtegelaste tegevuskohaks. Helle Laas kujutab metsa rahuliku ja turvalisena, see samastub inimese koduga. Ei mingit metsa salapära ega hirmu, kõik on kindel ja kaitstud. Makrokeskkonnaks aga lugesin maailma tervikuna või unistuste maailma. Huvitavad on jutud, kus on silmas peetud kogu planeeti Maa koos inimtegevusega, inimkonna poolt asustatud ala. Laps unistab oma mikrokeskkonnas makrokeskkonnast: …sõidan sinna, kus mind tegelikult ei ole, aga kus ma väga tahaksin olla. Seal on ilm kuiv ja soe ka siis, kui sajab vihma või naksab pakane („Valge hobuse vile”); Unistame koos, siis saab unistusi nii palju, et võime jõuda Unistustemaale („Unistame ümber”). Intiimkeskkond on lapstegelase sisemaailm: Oled sa märganud, et sinus elab üks imeline lill – rõõmulill? („Rõõmulill”). Kahes loos pole kirjanik toimumiskoha suhtes mingeid vihjeid andnud. Igal lugejal on siinkohal võimalus oma fantaasiat rakendada sündmuste aega ja kohta ise valides.

Traditsioonilisele rahvaehtsale muinasjutule omast algust ja lõppu kasutatakse mitmel puhul, kuid protsentuaalselt jäävad siiski peale lood, millest igaüks on isesuguse ja vaid konkreetsele kirjanikule omase alguse ja lõpplahendusega. Näiteks mõned algused: Maal valitses Põud („Põud ja Vihm”); Ühel varajasel hommikutunnil võttis hall Jänes kahva…(„Kahvaga päikest kahmamas”). Muinasjutule omane aja ja koha täpsustamata jätmine on siinkohal eriti ilmne. Teistes tema lugudes on sageli aeg jäetud märkimata, aga seda saab lugeja ise teha; nt loos „Pliiats ja kumm” on ilmselge, et tegemist on tänapäevaga. Kunstmuinasjutule omane algusmudel tuleb ilmsiks järgnevate näidete varal: Kell tiksus ja tiksus, kuni pistis kõigest väest helisema: „Aeg on tõusta! Aeg on tõusta!” („Aeg”). Muinasjutulik lõputa muinasloo näide on siin: Nüüd alles taipas pea, mis käed olid teinud, ja inimene alustas otsast peale. Ehitas veski, kinnitas tiivad veski külge… („Tiivad”). Helle Laasi lastele mõeldud muinasjutud lõpevad enamasti positiivselt: Tähed A ja B olid selgeks õpitud („Pliiats ja kumm”). Vaid ühes („Kahvaga päikest kahmamas”) saab Jänes oma halbadele tegudele vastava tasu. Päikese kiusamise eest kõrbeb hall Jänes mustaks keerduskõrvade ja võdiseva sabaga jänesekolliks. Muinasjutuomast numbrimaagiat kasutab Helle Laas vaid paaril korral …puhus tükid seitsme ilmakaare poole laiali… („Kahvaga päikest kahmamas”).

Helle Laas on väljamõeldud tegelasi luues ja mõnelegi argisele esemele huvitavama nime leidmisega meie keelt rikastanud ka omapoolsete uute sõnade ja väljenditega. Siinkohal on oluline teada, et kirjaniku murdetaust ulatub Saaremaale. Korrapealt oli mu tuba lõbusat mummutantsu täis („Mummud”); Lumekõdi …tõmbas näolt mossi maha… („Lumekõdi”); Ise ronis Hirmu-Ants koos öövaimudega voodi alla itsipidu pidama ja minu hirmuhigi koguma („Hirmu-Ants”).

Helle Laasi eelistatuim poeetiline kujund on alliteratsioon: Hirmu-Antsul on hirmust irvitavad hambad; hakkas päevaseid rõõme ründama („Hirmu-Ants”); vigurdamise valvekorrad („Viril tüdruk Nelli”); Hang seisis hanges („Hang hanges”).

Helle Laas kui näitleja tunneb suurepäraselt teatri köögipoolt ning on ära kasutanud väga mahlakat ja sisutihedat dialoogi, mida lugedes avastad võimaluse see kergesti lavastada. Näiteks kahe koera – vaba ja ketikoera – omavaheline dialoog loost „Pontu ja Nero”:

”Tere hommikust!”

„Kas hammustamata ei saa kohust täita?”

„Ei saa, ei paista välja.” jne.

Helle Laas on üks omanäolisemaid eesti kunstmuinasjutu autoreid. Tema kaks elukutset – nukunäitleja ja kirjanik – on omavahel tihedalt seotud ning suurte vastastikuste mõjutustega. Pean kirjaniku loomingut teiste kunstmuinasjuttude autoritega võrreldes väga eripäraseks. Tundub, et tema teosed ei ole laste seas veel eriti populaarsed. Ehk sellepärast, et nende vanemad ei ole neis lugudes peituvat filosoofiat endi jaoks avastanud. Helle Laas kutsub siinkohal üles vanemaid oma lastega tegelema, lugema nendega koos raamatuid ja loetu üle koos järele mõtlema. Neis lugudes on midagi väga erilist. Autor räägib lapsega nagu omasugusega – ausalt, rahulikult, laseb lapsel tulla endaga kaasa unistuste maale ja laseb tal endal leida jutu mõtte ja moraali. Autor on eesti keelt rikastanud omapoolsete uute sõnade ja mõistetega. Ta on pannud elama esemed, mis on meie igapäevaelus nii tavalised, et me ei oska neid märgata. Ta puhub ka asjadele inimhinge sisse, paneb oma tegelased hingama, liikuma, mõtlema, arutlema ja isegi unistama. Helle Laas on peale kõige muu ka inimene, kes suhtlemisel lastega peab oluliseks teatavaid väärtusi ja jagab läbi oma teoste ja lavastuste elutarkust ka lastele.

„Lastega tuleb olla aus.” (Kaik 1992). „Mõtlen sellele, et mu jutud oleksid lastele toeks. Tahan neil aidata üle olla muredest ja kaitsta ülekohtu eest neid, kellele ilma süüta liiga tehakse.” (Vapper 1991: 2). „Laps olla on sama raske, kui kogu elu ausalt elada.” (Karm 1992: 3).

Kirjandus

Eesti Entsüklopeedia 1934. 5. kd.

Encyclopedia Americana 1996. 28. kd.

Kaik, Maret 1992. Vana paha ja uus paha. Aja Pulss, nr 3.

Karm, Hille 1992. Helle Laas: „Muinasjutt on kõik.” Eesti Naine, nr 3.

Krusten, Reet 1995. Eesti lastekirjandus. Tartu.

Laas, Helle 1980. Unistame ümber. Tallinn.

Müürsepp, Mare, Väljataga, Signe 1995. Eesti lastekirjandus 1970–1990. Lühiülevaade. Tallinn.

Suls, Tiia (koostaja) 1988. Muinasjutubibliograafia 1940–1987. Tallinn.

Vapper, Tiia 1991. Kaks kübarat. – Päevaleht, 2. nov.