C.W. von Sydowi fiktsioonikäsitlus ning selle kriitika

Ergo-Hart Västrik

1930-ndatel aastatel tõi rootsi folklorist Carl Wilhelm von Sydow (1878-1952) rahvapärimuse uurimisel esile mitmeid uusi žanrikategooriaid. Ta kritiseeris A. Aarne ja S. Thompsoni rahvajuttude liigituspõhimõtleid ning püüdis omalt poolt välja pakkuda uut ja efektsemat proosapärimuse liigendussüsteemi, mis vastaks folkloori loomulikele kategooriatele. Võrdles ju von Sydow folkloorižanre taime- ja loomaliikidega botaanikas ja zooloogias: erineva iseloomuga žanrid on tõepoolest folklooris olemas, nad tuleb vaid ära tunda ning õigesti nimetada (Honko 1968: 57). Kõige kompaktsemalt on von Sydowi ideed sõnastatud esmakordselt 1934. a avaldatud artiklis Kategorien der Prosa-Volksdichtung (edaspidi von Sydow 1948a). Osa väljapakutud mõistetest ja terminitest on järgnenud kümnenditel folkloristide poolt omaks võetud ning üldises kirjapruugis kodunenud (nt memoraat, fabulaat), osa jäi aga vaid von Sydowi enda kirjutistesse enamat tuntust saavutamata (nt kimeraat, novellaat) (vt Ben-Amos 1982: 17).

Lisaks uuendustele pikemate proosažanrite vallas puudutab von Sydow ka lühemaid folkloorivorme ning usundilise pärimuse kategooriaid. Üks uutest mõistetest, mille ta loob ning kasutusele võtab, on fiktsioon ehk fikt (rootsi fikt, saksa Fiktion, inglise fict). Von Sydow peab fiktsioonideks uskumusteadetele sarnaselt väite vormis esitatud lühikesi rahvapäraseid arusaamu, mis vormilisest sarnasusest hoolimata ei vahenda aktuaalset usundilist pärimust (vt 1948a: 79-80). Fiktsioonid pole täiskasvanute jaoks mitte kunagi olnud tõsiseltvõetavad tõekspidamised, vaid peamiselt lastele adresseeritud kujundlikud ning sageli humoristlikud ütlused (või ka arendatumad süžeed), mida kasutatakse enamjaolt kasvatuslikel eesmärkidel. Olenevalt sellest, missugune rakendusfunktsioon on esmatähtis, nimetab von Sydow pedagoogilisi, imperatiivseid, humoristlikke ja kalendaarseid fiktsioone, samuti motivatsiooni- ning tabufiktsioone (1948a: 80-84, 87-88). Lähtudes vormilisest sarnasusest uskumusteadetega, esitab ta fiktsioonikategooria piirjooned, vastandades usundiliselt aktuaalse ja meelelahutusliku, mütoloogilise ning fiktiivse, tõsise ning naljatleva.

Juhtides tähelepanu fiktsioonikategooriale, osutab von Sydow vajadusele eristada suulise pärimuse kategooriaid, millel on tähendus usundi uurimisel, teistest, millel pole usundiga mingit seost (vt 1948c: 169). Selline vahetegemine on vajalik allikakriitika jaoks. Folklooritekstide vahendatud rahvapärimus tervikuna pole homogeenne, vaid erinevad žanrid edastavad erineva väärtuse ja tähendusega sõnumeid: nii on pärimusžanrite vahel tööjaotus: üht tüüpi sõnumeid antakse reeglina edasi vaid teatud žanrites ning seda ei tehta tavaliselt teiste žanrite vahendusel (Honko 1989: 15). Fiktsioonid ei sisalda seega rahvausundilist informatsiooni ning samal põhjusel on problemaatiline müütide otsimine kangelassaagadest, muinasjuttudest, lastesalmidest, rahvalauludest, mõistatustest, „millel pole olnud müütidega mitte kunagi mingit seost” (von Sydow 1948b: 93). Just selle väitega astub von Sydow vastu „muistse paganausu jäänuste” jahile 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse usundikäsitlustes ning n-ö profaniseerib mitmed uurijate loodud (re)konstruktsioonid mütoloogia vallas.

Von Sydow väidab, et usundilist tähendust pole paljudel loodusnähtustega seotud ütlustel, kuigi neis mainitakse mütoloogilisi olendeid. Näiteks, tsiteerides teosest Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens lõiku „Bielis on laialt levinud uskumus, et Taevaisa küpsetab lapsi õhtuses ehakumas”, ei pea ta õigeks, et uurija käsitleb sellist ütlust kui uskumust ja veel enam kui jäänust varasemast (kristluse-eelsest) usundist. (1) Tegemist on pigem naljatleva fiktiivse ütlusega, mida pole mitte kunagi tõeliselt usutud (von Sydow 1948c: 170-171). Humoristlike fiktsioonidena käsitleb von Sydow ka juhte, mil nt siis, kui päike paistab vihmasaju ajal, öeldakse, et „nõiad küpsetavad pannkooke” või lausutakse „metsaemand teeb tuld”; kui tormise merega kaldale uhutud merevahu kohta öeldakse „merineitsi peseb pesu”; või kui soost tõusva udu kohta öeldakse: „sooeit (mossakärring) pruulib õlut”. Sellistel juhtudel pole neil mainingutel von Sydowi järgi mitte mingit seost mets- ja merehaldjauskumustega või usuga nõidadesse. Fiktsioonid „nõid” ja „haldjas” on midagi täiesti teiselaadset, võrreldes nõia ja haldja kujutamisega muistendites ning uskumusteadetes. See tähendab, et uskumusolendid figureerivad ka fiktsioonides, kuid neid kirjeldatakse rahvausundi vaimolenditele ebatüüpilistes situatsioonides ning iseloomustatakse tavapäratute karakteristikutega (von Sydow 1948a: 81, 1948c: 172). Fiktsioonide puhul pole tegemist mitte „usudogmadega”, vaid kujundlike, pigem kõnelemislustist kantud ütlustega.

Lisaks nimetatud meelelahutuslikule funktsioonile leiavad fiktsioonid sageli rakendamist rahvapedagoogikas: nii antakse kujukas seletus nähtuste kohta, mida on lastele raske seletada, samuti põhjendatakse nii soovitavat käitumist, vanemate poolt laste jaoks sõnastatud keelde ja käske. Pedagoogilise fiktsiooni näitena toob von Sydow laialt tuntud motiivi, mille järgi kured toovad lapsi, ning ta on veendunud, et mitte kunagi pole olnud ühtki lapsevanemat, kes oleks sellist seletust tõsiselt võtnud. Jutt laste toomise kohta veekogust on allusioon üsa kohta ning kurg on sellesse ühendusse hiljem asetatud (von Sydow 1948c: 173).

Fiktiivset laadi on ka hirmutusolendid (nt brunnsgubbe ’kaevukoll’, viljahunt), kelle ilmumise ähvardusel hoitakse lapsi minemast ohtlikesse ning muidu ebasoovitavatesse kohtadesse. Täiskasvanud neisse olenditesse reeglina ei usu, ega ole von Sydowi arvates mitte kunagi uskunud, ning ka laste jaoks kaotavad hirmutusolendid tähenduse, kui saadakse küllalt vanaks, et asju n-ö mõistusega võtta (1948a: 82). Von Sydowi järgi pole kaevukollil mingit „sugulust” ega seost rahvausundi veehaldjatega: kaevus pole haldjas mitte seepärast, et kaevuvesi oleks tema element, vaid kaev on lapse jaoks ohtlik paik ning analoogselt lokaliseeritakse lastehirmutised viljapõllule, pööningule, keldrisse, metsa jne (Tommola 1955: 53). (2) Kui nimetatud hirmutusolenditel on tõepoolest mütoloogiline taust, siis on nendega seotud ka teisi uskumusi ja kombeid ning neist kõneldakse usundilisi muistendeid ja memoraate. Suur osa hirmutamisel mainitud olenditest tuleb aga ette vaid spetsiifiliselt pedagoogilises funktsioonis ning selle põhjal saab fiktiivsed olendid hõlpsasti muudest rahvausundi olenditest eristada (von Sydow 1948a: 84). (3)

Von Sydow möönab, et fiktsioonid võivad anda alust sekundaarsete uskumuste tekkimisele juhtudel, kui varasemat kommet interpreteeritakse uuel viisil, kaasates ka fiktiivset pärimust. Nii seletatakse kombeid ja tavasid, mis on aja jooksul oma esialgse tähenduse minetanud, kuid tegevus kui selline on püsinud, millele on juurde lisatud sekundaarne, sageli naljatlev seletus (von Sydow 1948b: 102-103). Neid tavade põhjendusi, mis on „tõsised” (lisaks lastele) ka täiskasvanutele, nimetab von Sydow motivatsiooni- ja tabufiktsioonideks.

* * *

Fiktsioonikategooria on Põhjamaade folkloristide ja etnoloogide hulgas üldiselt omaks võetud ning selle tähtsuse üle rahvausundi uurimisel on rohkesti diskuteeritud (viiteid vt Honko 1962: 137). Nn rootsi koolkonna folkloristid on von Sydowi õpilastena fiktsioonikategooriat rakendanud oma uurimustes, enamjaolt mõiste sisu muutmata (nt Alver 1967), samuti on kasutanud esitatud „skeeme” lastehirmutiste uurijad (nt Tommola 1955. Widdowson 1977, Rabuzzi 1984). Teisalt on von Sydowi väiteid sageli kritiseeritud ning võib öelda, et nn fiktsiooniteooriat on hiljem edasi arendatud.

Uno Harva on von Sydowiga nõus ses osas, et mitte kõik lastele antud seletused ning hirmutamine iseäralike olenditega ei kuulu tõeliste uskumuste hulka. Ta vahendab oma tähelepanekuid, mille järgi soome-ugri rahvaste juures kõneldakse lastele üldiselt siiski vaid nendest haldjatest, keda vanarahvas on tõeliselt uskunud või usub veel praegugi, kuigi ta möönab samas, et tänapäevaste kultuurrahvaste kohta ei pea see kehtima (Harva 1942: 235). Harva kahtleb paljude von Sydowi esitatud näidete tõlgenduste õigsuses ning heidab ette liigset psühhologiseerimist:

„Siiski ei ole kellelgi õigust väita a priori, et rahvasuust kogutud ütlus on vaid fiktsioon, mis mitte mingil viisil ei toetu rahva muistsele maailmakäsitusele. Uurijate jaoks on tõepoolest mugav ja lihtne hoiduda vaevast ning toetuda kõigil võimalikel juhtudel fiktsiooniteooriale, kui leitakse sellele psühholoogiline või pedagoogiline põhjendus, kuid kas selline seletus on õige ja lõplik, on hoopis iseküsimus.” (Harva 1942: 236). (4)

Samuti tõdeb Matti Kuusi, et von Sydowi poolt rõhutatud vastandus „usundiline relikt contra fiktsioon” ei pea alati paika ning on problemaatiline eristada sel alusel fiktiivset ja usundilist pärimust. Ta toob näiteks kõnekäänud müristamise kohta „Jumal veab käruga kive” või „Jumal veeretab suurt kivi”, mida Soomes 20. sajandi keskel kasutavad täiskasvanud laste kulul nalja viskamiseks, kuid Kuusi sõnul pole kahtlust, et tegemist on varem tõsiselt võetud uskumuse jäänusega (1957: 373-374).

Lauri Honko rakendab fiktsiooni mõistet Ingerimaa haldjapärimuse uurimisel, nimetades pedagoogilisi fiktsioone pärimusliigiks, mis paikneb „haldjakujutelmade vahetus läheduses” (1980: 118). Honko järgi on pedagoogilised abinõud läbi aegade aktuaalsed ning sel puhul võidakse viidata nii ehtsatele kui fiktiivsetele olenditele. Ta nimetab viimaseid kvaasiolenditeks, millel pole „päris” rahvausus katet: väljamõeldud olenditele on tunnuslik nendega seotud pärimuse vähesus, muistendite, riituste, üleloomulike elamuste puudumine (vaid laps võib ehk mõnikord „kohata” kaevuhaldjat). Tavapäratu on ka fiktiivse olendi nimi, mis on tihti häälikuliselt eriline, „hirmu tekitav”, kuid ilma tähenduseta. Eesti-Ingeris on tavalisim hirmutusolend pörkö ning Honko näitab, kuidas erinevalt haldjatest ei seostata seda nime mingi kindla situatsiooni ega paigaga, vaid pörkö’le viidatakse vajaduse korral ükskõik missuguses seoses. Seegi on Honko järgi tunnusjoon, mis eristab fiktiivsed olendid ehtsatest uskumusolenditest (samas: 119).

Kuigi Honko järgib peaasjalikult von Sydowi esitatud joont, jõuab ta ometi arvatavasti empiirikast lähtuva tõdemuseni, mida von Sydow oma arutlustes välistas:

„Näib olevat nii, et haldjausu nõrgenedes ja taandudes ühiskonnas, võib pärimus püsida „lasteusundina”, st haldjakujutelmadele viidatakse enamjaolt pedagoogilistel eesmärkidel, kuigi alati ei saa sellist arengukäiku oletada.” (1980: 119).

Honko on küll kahtlev, kuid tööhüpoteesina pakub ta välja sellesama idee, mida sajandi algul mainis F. Ranke (1931/2: 1366-1374) ning mida käsutas sageli oma (re)konstruktsioonides ka O. Loorits (nt 1927: 256): usu kadudes taanduvad varemalt tõsiselt võetud mütoloogilised kujud ning nendega seotud pärimus n-ö lastetuppa, degradeeruvad vaid lastele usutavaks.

Eespoolnimetatu võiks olla osa protsessist, mis iseloomustab rahvapärimust ning iseäranis rahvausundit laiemalt. Sünkretistlik rahvausund on pidevas muutumises, sellesse sulandub üha uusi arusaamu ja uskumusi, mis vanemaid tasahaaval asendavad ning n-ö välja tõrjuvad. (5) Üks faas enne pärimuse täielikku kadumist oleks siis tema ajutine püsimine perifeerias, eraldatud äärealadel, üksikute ja vanurite mälestusis, miks mitte siis ka lastemängudes, -mütoloogias ning -usundis. Kirjeldatud muutusteahel ei pea mitte alati paika pidama, kuid mitmete dokumenteeritud üksikjuhtude näitel saame me ometi sellisele „trendile” rahvapärimuses tähelepanu juhtida.

Sama protsessi üks tahke on traditsioonikandjate eneste suhtumise muutumine pärimuse hindamisel. Sagedad on juhud välitöödel, kui vanemate põlvkonna tõekspidamised ning tavad (uskumused sealhulgas) on laste jaoks vaid „jama” ning mõistetamatud tembutused. Noorema põlvkonna esindajad võivad küll tunda traditsiooni, kuid nende suhe kõneldavasse pole enam tõsine. Selline asjade käik näib iseloomustavat just suuremaid ühiskondlikke ja sotsiaalseid muudatusi, millega käivad suuremal või vähemal määral kaasas kultuurimuutused (akulturatsioon). Teistsuguse vaimsuse kandjate jaoks on vanemad uskumused imelikud, mispärast neid ka häbenetakse või naeruvääristatakse, nimetatakse heal meelel lasteusuks vms.

Uskumusteadete hulgas sageli ettetulevat kommentaari „nii öeldud/ öeldi lastele” (ka „öeldakse”) üheks põhjuseks võib olla seegi, et kõnelejate lapsepõlves olid vastavad uskumused veel aktuaalsed ning seepärast seostatakse neid ka konkreetse earühmaga. Teisalt on kogu usundiline ja kommetega seostuv pärimus omal viisil didaktiline, sest see sisaldab peaasjalikult vajalikke teadmisi ja käitumisjuhiseid nii argielu kui piirsituatsioonide tarbeks, mis üha uuesti aktualiseeritakse ning põlvkonnalt põlvkonnale edasi antakse. Osa sellisest pärimusest võibki olla peamiselt laste ja noorte sotsialiseerumise jaoks ning sellisena ka aastasadu püsida.

Eelöeldut arvesse võttes pole von Sydowi fiktiivse ja usundilise vastandus kõikidel juhtudel kehtiv. Tähelepanuväärne ning oma aja kohta ka uudne oli tema osutus, et teatud osa usundilisest pärimusest võib olla naljatlev või selgelt pedagoogilise funktsiooniga ning seda on otstarbekas eksituste vältimiseks vaadelda kui omaette pärimuskategooriat. Von Sydowi mitmetele interpreteeringutele võib tõepoolest ette heita liigset lihtsustamist, psühhologiseeritust ning ajaloolise perspektiivi vähest arvestamist (Berg 1971: 181-182). Teisalt oli fiktsioonikäsitlus dialoogis (ja opositsioonis) 19. sajandi ja 20. sajandi alguse folkloristide ja usundiloolaste (nt W. Mannhardti, B. G. Tylori, J. Frazeri või siis saksa mütoloogilise koolkonna autorite) rekonstruktsioonidega mütoloogia vallas. Von Sydowi sõnavõtud olid ajale omaselt programmilised ning need on sageli esitatud vaid vastuargumentidena, n-ö idee korras. Sellest hoolimata on fiktsiooni mõiste jõudnud usundifenomenoloogiliste käsiraamatute lehekülgedele (nt Honko 1971: 14. ka Kulmar 1994: 24-25) ning oleks vale sellest täiel määral mööda vaadata.

Eesti folkloristika on seni ilma fiktsioonikategooriata hakkama saanud. Suurel määral kattub pedagoogiliste fiktsioonide alakategooriaga eesti folkloristika valdkond, mida on tähistatud sõnaga „lastehirmutised” (vt Loorits 1927: 252-260. Västrik 1994). Eesti lastehirmutiste vaatlemine von Sydowi fiktsioonikäsitluse valguses on aga juba uue artikli teema.

Kirjandus

Aher, B. Category and Function. – Fabula 1967, 9. lk 63-69.

Ben-Amos, D. Perinnelajikäsitteet. – I.-R. Järvincn, S. Knuuttila (toim), Kerromusperinne. Pieksamäki 1982. lk 11-28.

Berg, G. Carl Wilhelm von Sydow. – D. Strömbäck (ed). Leading Folklorists of the North. Oslo-Bergen-Tromsö 1971.

Harva, U. Hiiret ja morsian. – Virutaja 1942, lk 231-138.

Honko, L. Geisterglaube in Ingermanland. FFC 185. Helsinki 1962.

Honko, L. Genre Analysis in Folkloristics and Comparative Religion. – Temenos 1968, 9, lk 48-66.

Honko, L. Uskontotieteen sanasto. Turku 1971.

Honko, L. Miten luoda terminologia haltiaperinteen tutkimukselle. – O. Lehtipuro (toim). Perinteentutkimuksen perusteita. Porvoo-Helsinki-Juva 1980. lk 77-129.

Honko, L. Memorates and the Study of Folk Belief. – R. Kvideland, H. K. Sehmsdorf (eds). Nordic Folklore. Bloomington and Indianapolis 1989. lk 100-109.

Kulmar, T. Üldine usundilugu, I. Õppesõnastik. Tartu 1994.

Kuusi, M. Regen bei Sonnenschein. FFC 171. Helsinki 1957.

Loorits, O. Liivi rahva usund, II. Tartu 1927.

Rabuzzi, D. A. In Pursuit of Norfolkls Hyter Sprites. – Folklore 1984. 95:1. lk 74-89. Ranke. F. Kinderschreck. – Handvvörterbuch des deutschen Aberglaubens. IV. Berlin und Leipzig 1931/2, vg 1366-1374.

von Sydow, C. W. Kategorien der Prosa-Volksdichtung. – L. Bødker (ed). Selected Papers on Folklore. Copenhagen 1948(a). lk 60-85.

von Sydow, C. W. The Mannhardtian Theories about the Last Sheaf and the Fertility Demons from a Modern Critical Point of View. – L. Bødker (ed), Selected Papers on Folklore. Copenhagen 1948(b), lk 89-105.

von Sydow, C. W. Comparative Religion and Popular Tradition. – L. Bødker (ed), Selected Papers on Folklore. Copenhagen 1948(c), lk 166-188.

Tommola, B. Yliluonnolliset olennot lastenpelotuksina. – Suomi 107:2. Helsinki 1955.

Västrik, E. Lastehirmutised. – Loomine. Pro Folkloristica II. Tartu 1994, lk 56-61.

Widdowson, J. D. A. If You Don’t Be Good. Verbal Social Control in Newfoundland. St. John’s 1977.

1) Von Sydow tõrjub arutlused, mille järgi on püütud ütluse varasemat tähendust tagasi viia mõne algelise arusaama juurde ? la muistne inimene on looduse ringkäiku näinud kui küpsetusprotsessi „suures taevalaotuse ahjus”, või nähakse kujundi taga ürgset arusaama maale viljakust andvatest deemonitest, kes hiljem on asendatud kristlike pühakute ja Jumalaga.

2) Just selles ühenduses arvustab von SydowW. Mannhardti „viljakusdeemonite” käsitlust (vt von Sydow 1948b). Vastupidiselt Mannhardti esitatud väidetele on von Sydowi meelest vale näha saksa ja paljude teiste rahvaste pärimuses põllule lokaliseeritud olendites nagu Kornmutter, Roggenmuhme, Kornwolf relikti viljahaldjate usust – need on täiel määral fiktiivsed lastehirmutised, mille abil takistati lapsi vilja minemast. Von Sydow ei välista võimalust, et Euroopa rahvad oleksid kunagi uskunud viljahaldjatesse, kuid ta osutab, et need andmed, millele Mannhardt oma teooria rajab, ei kajasta (päris) rahvausundit.

3) Kui hirmutusolendisse tõeliselt usutakse, ei kõnelda temast valjuhäälselt ning hooletult: nt kõikjal, kus on säilinud usk nõidadesse, ei hirmutata nendega lapsi, sest usutakse, et nii võidakse nõia ilmumine ise esile kutsuda.

4) Siin ja edaspidi minu tõlge – E.-H. V.

5) Nt eesti rahvausundis on segunenud „paganlik” muinasusund, Euroopa keskaegne katoliiklik ning hilisem luterlik pärimus (vrd Kulmar 1994: 49). Rahvausundis on erinevad pärimuskihistused omavahel läbipõimunud: uued arusaamad pärimuses, mis on tekkinud pikaajalise arengu või võõrmõjude tulemusena, ei asenda vanemaid kontseptsioone täielikult, vaid lisavad endisele midagi, täiendavad ning muudavad. Nii võib öelda, et 19. sajandi eesti rahvausundis „’elavad” kõrvuti surnute hinged, loodushiiud ja -haldjad, ristiusu kurat ja Jumal ühes Jeesuse ning Rootsi kuningaga (vrd Honko 1971: 21).