Keele mõju regilaulu värsimõõdule (Kullamaa)

Mari Sarv

Sissejuhatus. Värsimõõt ja keel

Regilaulude keele kirjeldamisel määrab ühe lähtekoha asjaolu, et lauludes esinevate värsside ja sõnade kujud – olgu küll esitatud ühel konkreetsel ajahetkel – pärinevad keele ja sellega seoses ka värsimõõdu arengu erinevatest etappidest. Erinevad uurijad on osutanud, et suulise folkloori valdav värsimõõt on sõltuv keele foneetilisest süsteemist, eriti selle rõhuomadustest. Nii on ühtede uurijate arvamuse kohaselt olnud ka klassikalise regilaulu (1) värsimõõdu tekkimise tingimuseks algläänemeresoome keeles toimunud foneetilised ja prosoodilised muutused (nt Korhonen 1994: 84-85). Teised on seisukohal, et arvatavasti balti algupäraga trohheiline ja asüllaabiline värsimõõt, hiljem ehk segunedes varasema läänemeresoome värsimõõduga, kohandus keele omadusi arvestavaks klassikaliseks regilaulu värsimõõduks (nt Kuusi 1994: 48, Leino 1994: 68-69). (2) Pentti Leino leiab, et regilaul oma värsimõõduga arenes optimaalseks keele ehitusele ja oma käsutajate vajadustele vastavaks väljendusvahendiks (Leino 1982: 329). Meetriliselt määravateks joonteks kinnistusid silbi pikkus ja rõhk (Leino 1982: 324).

Regilaulu värsimõõtu kasutavad keeled on selle tekkeajast alates muutunud. Regilauludes esinevad arhaismid on lisaks traditsioonipärasele edasikandumisele tingitud värsimõõdu nõuetest. Keele arenedes on püütud küll matkida laulu traditsioonilist kuju, kuid sel viisil ei ole võimalik kogu arhailist keelesüsteemi säilitada. Niisiis on jõudnud regilaulu ka juba uuenenud keelesüsteemiga kooskõlas olevad hilisemad keelendid, mis ajapikku võivad tingida värsimõõdu teisenemise. Uusi värsse on laulikud ilmselt moodustanud oma kujutelma järgi korrektse ehitusega värsist ja sellega seonduvast keelest. Kui regivärss ei vasta enam algsetele reeglitele, võib seda ühest küljest pidada traditsiooni ununemiseks, teisalt aga teisenemiseks. Pentti Leinogi märgib, et häälikumuutuste poolt põhjustatud meetrikaseaduste rikkumised värssides võivad areneda uueks normiks, mille lauljad ära õpivad ja mida nad järgivad iseenese loodud värssides (Leino 1982: 39).

Olgugi, et regilaulude keele olulisimaks tunnusjooneks on selle murdelisus (Peegel 1954: 453), jääb üldmuljes murdepäraste joonte esinemine ohtrate vanemaaegsete vormide kasutuse varju (ja nagu näiteks Kihnu regilaulude keelevormide analüüsist nähtub, jäävad regilauludes hilisemad murdeuuendused sageli kajastumata – Niit 1997). On mõistetav, et ülevaateis taandub regilaulude keele kirjeldamine traditsiooniliselt regilaulu üleskirjutusajal tavakeelest kadunud vanemate keelevormide loendamisele ning nende käsutuse iseloomustamisele. Samas ei tohiks aga sellega seoses mööda minna värsiehituse iseloomustamisest ning sellest, kuidas regivärsi meetrika on end kohandanud keele arenguga. Kullamaa laulude puhul pidasin oluliseks uurida üsna laialdase arhailiste vormide vähenemistendentsi seost värsi ehitusega. Kindlasti on samavõrra tähtis ka muusikalise külje (valdavalt välispäritoluliste muutuste) mõju regivärsi mõõdule ja keelele ning vastupidi, kuid siinkohal jääb see peaaegu täiesti vaatluse alt välja.

Arvestades regilaulude moodustussüsteemi põhimõttelist sarnasust küllalt suurel alal ja asjaolu, et regilaulud on suurkogumise aegadel olnud aktiivse hääbumise ja teisenemise staadiumis, kirjeldab ühe kihelkonna regilaulude lähem vaatlus tihti pigem nende arengujärku kogumishetkel. kui valgustab piirkonna kui sellise algset eripära. Kuigi mitmed uurijad on arvanud, et meetriliste murdeerinevuste lähem uurimine ning nende seostamine keelemuutustega võiks valgustada regilaulu kujunemisküsimusi (vt nt Korhonen 1994), arvan, et Kullamaa regilauludegi puhul iseloomustaks see pigem regilaulu hilisemat arengut Lääne-Eestis. Kuid tuleb tõdeda, et üksikuurimusi regilaulude värsi mõõdust on vähe. nagu ka põhjalikumate piirkondlike üldistuste tegemiseks vajalikku läbitöötatud materjali.

Värsiehituse seaduspärad Kullamaa regilauludes

Olen analüüsinud (3) 103 rohkemate regilaulutunnustega laulu Hurda ja Eiseni kogudest, milles on kokku 1486 värssi. Vaadeldava piirkonna murre on uuendusmeelsuse suhtes üsna lähedane üldkeelele (erinevalt näiteks Kirde-Eesti rannikumurdest, mille arhailisus on soodustanud ka regilaulude püsimist). Regilaulud on siin nii keele kui vormi poolest tuntavalt eemaldunud klassikalisest kujust. Juba 19. sajandi alguse Lääne- ja Põhja-Eesti rahvaluulekogusid analüüsides on I. Rüütel leidnud, et uuemate, siirdevormiliste rahvalaulude osa oli Lääne-Eestis hoopis suurem kui Põhja-Eesti rannikul (Rüütel 1969: 170).

Analüüsis olen liitsõnad lahutanud komponentideks. Sellest tuleneb suures osas ka värsitüüpide jaotuse erinevus võrreldes W. Andersoni vastavate tulemustega (Anderson 1935), kelle uurimuses liitsõnakomponentide kokkujätmist on peetud põhjendamatuks (Sadeniemi 1951: 16). Silbid, mis sisaldavad pikka vokaalainest, olen värsimõõdu vajadustele vastavalt lugenud kas kaheks või üheks silbiks, välja arvatud viimases värsijalas, kus teise silbi puudumine näib olevat kujunenud üheks normseks variandiks ning ei ole põhjust arvata, et laulu esitusel oleks pikk silp jaotatud kahe värsipositsiooni vahel. Peab tunnistama, et sedalaadi otsustused on lindistuste puudumise puhul alati mõnevõrra meelevaldsed, kuid eksimisvõimalused ei ole nii suured, et ei lubaks teha üldistusi.

Silmatorkavaks uuenduseks on siirdevormilistelegi lauludele omaseks tunnistatud sage seitsmepositsiooniliste värsside kasutamine kaheksa-positsiooniliste asemel ehk siis akatalektilise trohheuse kõrval ka katalektilise trohheuse leidumine. Vaatamata sellele, et nähtust on arvatud ka sageli esinevaks kirjapanemisveaks (Viidalepp 1959: 121), tõendab selle kindlat kohta eesti rahvalaulu arengus seitsesilbikute laialdane levik siirdevormilistes lauludes (Rüütel 1969: 15). Vaadeldud värsside hulgas on lühenenuid ligikaudu üks viiendik. Tähelepanuväärne on see, et lühenemine on toimunud suures osas neljasilbiliste sõnade arvelt, kuigi värsside koguhulgas on kahesilbilised sõnad värsi lõpus mõnevõrra ülekaalus. Nii on neljasilbilistest värsilõpusõnadest lühenenud 29%, kuid kahesilbilistest vaid 14%.

Värsse lühendades kasutatakse tihti kõnekeelele omasemaid vorme traditsiooniliselt regivärsipäraste asemel. Et tegu on suhteliselt hilise muutusega, näitab lisaks muude piirkondade võrdlusmaterjalile see, et samadest värssidest esineb nii pikki kui lühenenud variante (kui mina hakkan laulema/ kui mina hakkan laulemaie, tuba jääb tühjaks tütardest/ tuba jääb tühjaks tütretesta, haava kännu ja hallitand/ haava kännu hallikese). Tihti kasutatakse lõpu- ja sisekaolisi vorme. Paistab, et välditakse kontraheerumata vormide (nt kaugeelta, palveelle) kunstlikku säilitamist, selliseid vorme on kogu ainese hulgas vaid seitse. Viimast sõna lühendatakse silbi võrra vahel isegi siis, kui keeleliselt oleks lihtne seda säilitada (nud/nd, kene/ke). On küllalt palju värsse, kus kaheksa või rohkemgi silpi mahutatakse seitsmepositsioonilisse värssi. Kõik see näitab, et säärane värsi lühenenud kuju on juba kujunenud üheks variandiks korrektseks peetavast värsist. Nähtus võib mõnel määral küll olla seoses viisi valikuga, kuid mitte nõudmistega, kuna kõrvu esineb nii seitsme-kui kaheksapositsioonilisi värsse. Lühenenud värsse leidub ligi kahes kolmandikus vaadeldud lauludest. Tõenäoliselt on värsi lühenemisega seotud sise- ja lõpukaoliste vormide võimalikuks saamine värsi viimases sõnas soodustanud ka vananenud keelendite uuendamist ülejäänud värsis. Mõnevõrra tähelepanuväärseks tuleb lugeda juhtumeid, kus värss on küll ühe positsiooni võrra lühem, kuid silmnähtavalt on lühenemine toimunud mõne värsisisese sõna arvelt (otsi Mardil osada; pealt nad kullal kujutud), seejuures on algne kvantiteeriv trohheus muutunud dünaamiliseks. Tavalisem on, et värsisisesele sõnavormi lühenemisele leitakse tühjaks jäänud värsipositsiooni asendaja, tihti lühike ühesilbiline sõna (hoia poeg ja toida poeg).

Käesolevas analüüsis olen küll värsivälisteks arvanud tihti värsi algusse paigutatud täitesõnad, sagedamini ja, mis vormiliselt peaks kuuluma eelmise värsi lõppu, asendamaks puuduvat silpi. Värsi viimane, kaheksas positsioon ei tohi aga olla täidetud ühesilbilise sõnaga (Anderson 1935: 188). Juba varem oma rangelttäidetavuse poolest märkimist leidnud seaduspära on siingi saatnud täitesõnad järgmise värsi algusse nii üleskirjutustes kui ka ilmselt esituses. Kokku on selliseid juhtumeid vaadeldud materjali hulgas ligi kuuskümmend ning tuleb arvestada, et üleskirjutamisel on seesugused vaid vormi tõttu lisatud sõnakesed võinud kergesti jääda märkimata. Seetõttu on ehk ka värsside nii ulatuslik seitsmesilbiliseks tunnistamine mõnevõrra tinglik.

343 värssi, s.o 23% värssidest sisaldab kolme- või neljasilbilisi värsijalgu. Neist 70%-l esineb enamasilbilisus vaid esimeses värsijalas, mis klassikalise regivärsi reeglite kohaselt on ka lubatud, kuid ülejäänud 30% sisaldavad neid ka kaugemal värsis. Väheste värsside puhul võib seda õigustada värsipoolte vaheline parallelism, enamasti siiski mitte. Klassikalise regivärsi reeglite vastane on ka see, et paljusilbilistest värsijalgadest viiendik sisaldab enam kui kahesilbilisi sõnu. Kiirendatud sõnad on enamasti esmavältelised. Suure osa nendest moodustavad verbide olema, panema ning tulema vormid, teise suurema grupi moodustavad isikulised asesõnad. Haruharva on sageli kasutatava verbi olema vormid laotatud kahele värsipositsioonile. Tihtipeale kasutatakse ka sisu poolest ebavajalikke täitesõnu rütmi kiirendamise ja elavdamise eesmärgil. See joon on üldiselt omasem meestelauludele. Nii nagu lühenenud värsside puhulgi, näitab asjaolu, et paljusilbilisi jalgu moodustatakse ka siis, kui oleks lihtne, vahel isegi lihtsam, ilma toime tulla, et selliste värsijalgade kasutus on tunnistatud normaalseks ja aeg-ajalt isegi soovitavaks.

Nn murtud värsse, mis vastavad ka kvantiteedireeglitele, on vaid 8%, lisaks on veel 3% värsse, mis sisaldavad kolmesilbilisi sõnu, kuid mida ei saa lugeda vastavaks ei kvantiteeriva ega dünaamilise värsimõõdu nõuetele. Võrdluseks olgu toodud, et Matti Sadeniemi uurimuse andmetel on nii Karjala kui Ingeri regilauludes nn murtud värsse ligikaudu 50% (Sadeniemi 1951: 19), Virumaal 33% ja Kolga-Jaanis 26% värssidest (Sadeniemi 1951: 40-41).

Klassikalise regivärsi kvantiteerivale trohheusele vastab vaid 57% värssidest kui lugeda lühendatud värsid ebakorrektseiks. Kui arvestada reeglipäraseiks ka katalektilisi värsse, siis vastab kvantiteedireeglitele 72% värssidest ja vastavalt 28% mitte. Võrdlusena: kvantiteedireeglitele mittevastavaid värsse on Ingeris leitud 1,8-1,1%, Karjalas 2,7%, Virumaal 12.3% ning Kolga-Jaanis veel enam (Sadeniemi 1951: 53). Dünaamilise trohheuse seaduspärasustega on aga kooskõlas 89% värssidest.

Kullamaa regilauludele iseloomulik katalektilise trohheuse kasutamine ja üleminek dünaamilisele värsimõõdule, samuti keelevormide tänapäevastumine on tunnuslikud ka siirdevormilistele lauludele. Nii kirjutab Ingrid Rüütel siirdevormilisi laule käsitledes suhteliselt regivärsilähedaste nekruti- ja soldatilaulude kohta: Nekruti- ja soldatilaulud võrsusid otse regivärsi pinnalt. Osalt ongi nad päris regivärsilised, samuti kontamineeruvad tihti vanade regivärsiliste lauludega. Ent päris puhast regivärsivorm kohtame neis siiski harva. /.../ Enamasti puuduvad daktülo-trohheilised värsid ning hoolimatus kvantiteedireeglite vastu on järsult suurenenud (tihti on värsijala tõusus lühike pearõhuline silp). Kvantiteedisuhete asemele astub rõhuvaheldus. (Rüütel 1969: 520-521). Vaheldusrikkamaks muutub meetrum ja värsirütm: tavaline 4-jalgne akatalektiline trohheus vaheldub tihti katalektilisega, lisatakse eelsilpe ning kujundatakse seega jambilisi värsse. Uute rahvalaulude keelest kaovad regivärsis kaua püsinud arhaismid, tarvitatakse oma aja kõnekeelt. (Rüütel 1969: 14-15). Kuigi olen selgelt riimilised laulud ning riimi ja parallelismi iseärasused (mis Rüütli sõnutsi samuti on olulised uuema lauluvormi tunnustena) vaatluse alt välja jätnud, võib analüüsitud laulude juures siiski täheldada suundumust siirdevormilisusele. Eelpool esiletoodud siirdevormilisusele viitavad tunnused on Kullamaa lauludes jaotunud suhteliselt ühtlaselt, seetõttu ei ole alust arvata, et nad oleksid kinnistunud üksnes teatud kindlatele siirdevormi kasutavatele laulurühmadele (küsimust lähemalt uurinud ma siiski pole). Kuna tavaliselt kuuluvad vaadeldud laulud selgelt traditsioonilistesse regilaulutüüpidesse, arvan pigem, et Lääne-Eestis suhteliselt varem ja laialdasemalt levinud siirdevormi elemendid on saanud oma kindla koha regilaulutraditsioonis tervikuna.

Regilaulu värsimõõdu kujunemise küsimustest

Regivärsi muutumise põhjuste parema mõistmise huvides sooritan siinkohal sissevaate regivärsi keeleliste tekkimistingimuste olemusse. Mikko Korhonen väidab juba läbiviidud uurimustele toetudes, et keeled, kus kõne rütm moodustub silpidest, eelistavad süllaabilisi värsimõõte, ning keeled, kus kõne rütm põhineb rõhumaksimumidel, eelistavad dünaamilisi värsimõõte (Korhonen 1994: 78). Rõhulise värsimõõdu puhul moodustab rütmi rõhuliste ning rõhutute, vältelise värsimõõdu puhul aga pikkade ja lühikeste silpide korrastatud vaheldus. Regilaulu ning selle järgvormide puhul on eelnimetatud silbiomadused määravad siiski vaid rohkem kui ühesilbiliste sõnade esimeste silpide puhul – rõhutud ja kaasrõhulised silbid on meetrumi moodustamisel neutraalsel positsioonil. Olgugi, et rõhk läänemeresoome keeltes on pigem automaatne tunnus, on silbi rõhulisus siiski vajalik tingimus pika ja lühikese silbi vastandamisel ning seega tema olulisus kujunenud meetrilises süsteemis põhjendatud. Läänemeresoome algkeeles toimunud prosoodiliste muutuste ning rõhu tugevuse ning väljendusvahendite kohta on esitatud mitmesuguseid arvamusi (vt nt Eek, Help 1986. Korhonen 1994. Wiik 1995). Ometi on senini segane sõnarõhu roll ning avaldumisviis regilaulus, kuna võimalikest rõhu väljendamise vahendeist on laulu puhul helikõrgus meloodia ning pikkusvastandus värsimõõdu teenistuses. Regilaulu värsimõõtu kirjeldab Mikko Korhonen kui oma põhiolemuselt süllaabilist. Pearõhku kandvate silpide paiknemine värsis sõltub aga ka vastava silbi pikkusest. Niisiis võiks regilaulu värsimõõtu täpsemalt nimetada silbilis-rõhulis-välteliseks. (Korhonen 1994: 78) Kuna läänemeresoome algkeeles oli primaarseks rütmi moodustavaks üksuseks kahest silbist koosnev jalg (vt Uppus 1995: 68. ka Eek, Help 1986: 18), siis on loomulik, et selle keele süllaabiline värsimõõt põhineb samuti kahesilbilistest jalgadest koosneval trohheusel.

Imestamis- ning põhjendusväärseks on peetud klassikalises regivärsis tekkinud süstemaatilist vastuolu sõna- ja värsirõhu vahel. Põhjendusena on toodud esisilbi pikkuse prosoodilist tähtsust läänemeresoome algkeeles, erineva silbiehitusega sõnadele optimaalsete kasutusvõimaluste leidmist, vajadust rütmilisele mitmekesisusele ning ka pikkussuhete piisava eristamatuse korral võimaliku semantilise segaduse vältimist. Kaht esimest keele ehitusest lähtuvat põhjendust selgitan järgnevas lühidalt. Viimast, Paavo Ravila esitatut lähemalt uurinud Pentti Leino kahtleb selle olulisuses, kuna on leidnud väga vähe sõnapaare, mis võiksid põhjustada vääritimõistmist (Leino 1994: 61).

Kuna läänemeresoome algkeeles oli esisilbi kahe vokaalipikkuse vastandus üks olulisemaid prosoodilisi tunnuseid sõnas (vt nt Lippus 1995: 39) ja seoses järgsilpide vokaalisüsteemi laienemisega oli vähenenud esisilbi prominentsus (4) (Korhonen 1994: 81), mis tegi võimalikuks pearõhulise silbi paigutamise värsirõhutusse positsiooni, valiti kahest võimalikust rütmimoodustusviisist kvantiteedi vaheldus, sest nagu on märkinud Urve Lippus: kui lühike silp võib olla prominentseim sõnas, siis ei saa laulus pikkade ja lühikeste elementide vaheldumist siduda rõhuliste ja rõhutute elementide vaheldumisega (Lippus 1995: 68). Niisiis sai esisilbi pikkusvastandus oluliseks ka regilaulu silpide jaotumuses. Pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist on toetanud ka keele jalaline iseloom (vt Eek, Help 1986. Korhonen 1994). Vähemalt ühe laulu pikkussuhete analüüs (Ross, Lehiste 1996: 120-122) kinnitab küll hüpoteesi, et just nimelt pikkussuhted on regilaulus saanud värsirõhu väljendamise funktsiooni ja seda isegi laulus, kus küllalt sagedased on kõrvalekalded kvantiteedireeglitest, mis algselt värsi rütmiga orgaaniliselt seotud on olnud. Et aga regilaulu muusikalises rütmis ning tegelikes pikkussuhetes ei pruugi pikkade ja lühikeste silpide vastandus kajastuda alati sugugi samamoodi, tuleb arvata, et regilaulus teisendus pika ja lühikese esisilbi vastandus ilmselt omalaadseks positsiooniliseks tajumiseks.

Teiseks sobituvad valitud värsisüsteemi võrdlemisi hästi keele erineva silbiehitusega sõnad. Regilaulu arhailisemates vormides sageli ettetulevad neljasilbilised sõnad (Peegel 1974: 64), kaasrõhuga kolmandal silbil, sobivad trohheusega hästi. Lühikese algussilbiga neljasilbiliste sõnade käsutust võimaldab vabalt täidetav esimene värsijalg, tagakaalu seadus seevastu raskendab nende kasutust. Põhiküsimus on aga just nimelt kolmesilbilistele sõnadele kasutusvõimaluse leidmises, mis rõhulise süllaabilise värsimõõdu puhul olnuks raskendatud. Soome keele erinevaid värsimõõte uurinud Pentti Leino täheldab, et regilaulu värsimõõt suudab kõigist soome keele värsimõõtudest kõige oskuslikumalt kasutada kolmesilbilisi sõnu, iseäranis lühikese algussilbiga kolmesilbilisi sõnu, mis Pentti Leino analüüsitud regivärssides esinevad pika algussilbiga kolmesilbiliste sõnadega võrreldes umbes kaks korda sagedamini kui tavalises soomekeelses proosatekstis (Leino 1982: 239-244).

Regilaulu värsimõõdu muutumise keelelisi põhjusi

Tihti on esitatud väiteid, et klassikalise regivärsivormi taandumise üheks põhjuseks tuleb kahtlematute välismõjude kõrval pidada ka keele enese sisemist arengut. Valdavalt on seesugused sedastused aga konkreetsemalt ja põhjalikumalt lahti seletamata. Järgnevas püüan Kullamaa regilaulude analüüsi tulemustele toetudes näidata, millised muutused keele arengus on võinud põhjustada muutusi värsimõõdus. Ingrid Rüütli sõnutsi said siirdevormi kujunemisel määravaks järgmised tegurid: üleminek arhailiselt regivärsikeelelt kaasaegsele keelepruugile (keele areng oli likvideerinud aluse korrapärasele kvantiteedivaheldusele, tinginud tihti akatalektiliste värsside katalektiliseks muutunust ning soodustanud selliste värsside laialdast levikut jne), kuulumine meeste traditsiooni (sellest tulenev hoogsus ja rohmakus, mis lõi soodsa pinna korrapärasele rõhuvaheldusele, lõppriimitendentsi kasvule ja parallelismirühmade lühenemisele) ning uue ajastu muutunud sotsiaalpsüühika, mis nõudis aktiivsemat, vahetumat ja dünaamilisemat väljendusvormi. (Rüütel 1969: 711)

Eesti keeles toimunud järgsilpide omalaadne redutseerumine vokaalharmoonia kadumise ning o > u muutuse näol ning esisilbile koonduv aktsendivaheldus teevad esisilbi prominentsemaks, kui see on olnud läänemeresoome algkeeles, mis ilmselt on olnud üheks mõjuriks dünaamilisele trohheusele üleminekul. Richard Viidalepp on viidanud (1959: 119) asjaolule, et aktsendivahelduse lisandumine esisilbi eristuste hulka, mis osaliselt on tajutav pikkussuhete suurema diferentseerumisena, on eesti keele puhul raskendanud ka regirütmis oluliste pikkussuhete eristamist. Teisenenud on ka keele jalaline loomus, mis oli kooskõlas regilaulule omase pikkade ning lühikeste silpide vaheldumisega, ning see omakorda on takistanud rütmi säilimist endisena (vt Eek, Help 1986: 20-22).

Sõnarõhulise värsisüsteemi kasutamist on peetud nii Lõuna-Eesti kui siirdevormilise laulu omapäraks. Teada on nn murtud värsside suhteliselt suurem osatähtsus karjala ja ingeri regilauludes, ka vanasõnades ja mõistatustes võrreldes eesti vastava materjaliga (Kuusi, Tedre 1979: 77, Sadeniemi 1951: 19, 40-41). Pentti Leino on avaldanud arvamust, et eesti regivärsis pole kunagi kehtinud reegel, mis keelaks lühikese rõhulise silbi paigutamist värsijala tõusu (Leino 1994: 71). Kuid ka Lääne-Soomes ning mõnel pool Karjalas muutus klassikaline regivärsi mõõt alates XVI sajandist nn hiliskalevalameetrumiks, kus mistahes pearõhulised silbid paigutuvad värsijala tõusu (Kuusi, Tedre 1979: 70). Vaatamata sellele, et soome keeles on toimunud märgatavalt vähem sõnade silbistruktuuri ja rõhuomadusi mõjutavaid häälikumuutusi kui eesti keeles, peab Pentti Leino neid germaani mõjude kõrval ka seal siiski oluliseks teguriks keele ja värsimõõdu vahelise tasakaalu kadumisel ning üleminekul rõhulisele värsisüsteemile (Leino 1982: 324-329).

Mitte üksnes rõhulisele süsteemile üleminekust ning ebakindlusest kolmesilbiliste sõnade kasutamisel, vaid ka keele üldisest lühenemisest tingituks tuleb lugeda näiteks 2222 ehitusega värsside silmatorkavalt suuremat osatähtsust eesti lauludes (analüüsitud kogumis 21,4%, vt ka Anderson 1935: 207), võrreldes karjala ja ingeri laulude vastavalt 8 ja 6,7 protsendiga (Sadeniemi 1951: 20-21). Selgema arusaamise silbijaotuse seostest värsimõõduga annaks sõnade silbiarvulise jaotuse võrdlemine eraldi regilaulus ning neis keeltes tervikuna.

Eelpool äratoodud regivärsi klassikalist kuju vorminud põhjustele, mis on keele omapäraga nõrgemalt seotud, on alternatiive leitud ka rõhulise süsteemi korral. Murtud värsside kasutuse vähenedes, esmalt kõhklusega kolmesilbilisi sõnu sisaldavate värsside kasutamisel, veelgi enam mõningase üleminekuga dünaamilisele trohheusele, on kolmesilbiliste sõnade arv ja kasutusvõimalused vähenenud. On üsna selge, et kui rõhulibistusega ehk nn murtud värsid vähemusse jäävad (neid on vaadeldute hulgas vaid 8%) ja valdav enamus värssidest on tõlgendatavad nii dünaamilise kui kvantiteeriva trohheuse esindajana (antud valimikus 64%), siis ei pruugi lauliku kõrvale enam valedena kõlada ka need värsid, mis kvantiteeriva trohheuse reeglitega vastuollu lähevad. Dünaamiline trohheus ideaalkujul aga ei võimalda kolmesilbiliste sõnade kasutamist mujal, kui rõhutute ühesilbiliste sõnade ees, mida keeles on kolmesilbilistest märksa vähem. Võimaluse kasutada rohkem pika algussilbiga kolmesilbilisi sõnu annab värsside lühendamine silbi võrra. See on ülimalt loomulik, sest kui kasutada tänapäevasemaid lühemaid sõnavorme traditsiooniliselt regilaulus esinevate asemel, on kaks võimalust: kas leppida värsi lühenemisega või lisada täiesti uusi sõnu. Tihti on esimene variant lihtsam, arvestades ka värsi juba väljakujunenud sisu ja sõnakasutust. See asjaolu ning ühesilbiliste sõnade sobimatus värsi lõppu on ilmselt olnud teguriks värsside lühenemisel seitsmesilbilisteks.

Teine lisavõimalus kasutada kolmesilbilisi sõnu rõhulise süsteemi korral ja eelkõige lühikese silbiga algavate sõnade puhul, mille kasutusvõimalused kitsenesid märkimisväärselt murtud värsside vähenemisega, on värsijalga kolme ning isegi nelja silbi mahutamine. Nähtus on alguse saanud küll üksnes esimese värsijalaga piirnenud vabadusest, kuid hiljem vähemal määral kasutusele tulnud ka kõigis teistes värsijalgades. (Esialgu kehtis esimeses värsijala puhul küll ka tingimus, et enamasilbilisusega ei kaasne kolmesilbilisi sõnu – Anderson 1935: 6). Juba esimeses värsijalas seesuguse võtte lubamist nimetab Pentti Leino regivärsi asüllaabilisuse suunas arenemise alguseks ja peab viimast üldse otsustavaimaks muutuseks klassikalise regilaulu värsimõõdu taandumisprotsessis (Leino 1982: 328). Värsijalgade kohatine kiirendamine täidab ka rütmilise mitmekesistamise rolli, mida kvantiteeriva süsteemi puhul on peetud üheks nn murtud värsside kasutamise põhjuseks.

Vaatamata esialgsele edule uuendustes pole ka dünaamilise trohheuse kasutus regilaulu edasiarendustes saavutanud süstemaatilisust. Takistuseks on siin olnud traditsioon, mis stereotüüpsemaid ja juurdunumaid värsse ei ole lasknud käibelt kõrvaldada ega teisendada, ja on nõnda põhjustanud värsisüsteemide segunemise, suurendades sellega ebakindlust ning soodustades lõpuks muude põhjuste kõrval regilaulu lagunemist.

Kokkuvõte

Võrreldes regilaulu klassikalise kujuga võib Kullamaa regilaulude juures täheldada teatavat arenemistendentsi nn siirdevormilisuse suunas, kusjuures keeleliselt on sõnavormid laulmishetke keelele lähedasemad. Kuna siirdevormilised laulud on Lääne-Eestis levinud suhteliselt varem ja laiemalt kui mujal Eestis, siis arvan, et seetõttu on siirdevormi elemendid kergemini kodunenud kogu regivärsitraditsioonis ja nõnda kaasajastanud ka regilaulu vormi ning võimaldanud sellel mõnevõrra kaasa minna keele arenguga, traditsiooni ometi katkestamata.

Regilaulude keele kirjeldamisel on juba korduvalt üles loetletud kõikvõimalike varasemate vormide kasutus. Tuleks aga enam tähelepanu pöörata keele ja värsimõõdu muutumise omavahelisele seosele. Keele arenguga kaasaminemiseks võib siin vaadeldud laulude puhul lugeda

1) sagedast värsi lühenemist seitsmele silbile suuremalt jaolt värsilõpuliste nelja-, aga sageli ka kahesilbiliste sõnade puhul seoses sise- või lõpukaoga. Ka laulude kogumise aegse keele jaoks ebaloomulikke kontraheerumata vorme pole kunstlikult säilitatud. Värsi lühenemise hilisaegsusele osutab sama värsi klassikaliste kaheksasilbiliste variantide esinemine kõrvu seitsmesilbilistega;

2) üleminekut kvantiteerivalt trohheuselt rõhulisele trohheusele, mida osaliselt seostatakse esimese silbi prominentsuse suurenemisega keeles. Rõhulise süsteemi võimalused sõnade värsisiseseks jaotamiseks on mõnevõrra teistsugused ning puudujäägid mõnede sõnarühmade kasutusvõimaluses on viinud senise süllaabilisuse vähenemisele. Hurda ja Eiseni kogude lauludes võivad ligikaudu pooled värsid kuuluda mõlemasse värsisüsteemi, sisaldades vaid paarisarvsilbilisi sõnu. Rohkem kui klassikalise regivärsi kvantiteedisüsteemiga kooskõlas olevaid värsse (72%) on neid, mis sobituvad rõhulise süsteemiga (89%).

Kirjandus

Anderson, W. Studien /.ur Wortsilbenstatistik der Älteren Estnischen Volkslieder. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 2. Tartu 1935.

Eek, A., Help. T. Rütminihked eesti keele kujunemisloos. Preprint KKI- 45. Tallinn 1986.

Korhonen, M. The Early History of the Kalevala Metre. – Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Edited by Anna-Leena

Siikala & Sinikka Vakimo. Studia Fennica Folkloristica 2. Helsinki 1994, lk 75-87.

Kuusi, M. Questions of the Kalevala Metre. – Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Edited by Anna-Leena Siikala & Sinikka Vakimo. Studia Fennica Folkloristica 2. Helsinki 1994, lk 41-55.

Kuusi, M., Tedre, Ü. Regivärsilise ja kalevalamõõdulise laulutraditsiooni vahekorrast. Dialoog üle lahe. – Keel ja Kirjandus 1979. nr 2. lk 70-79.

Lehiste. I. Suprasegmentals. Cambridge, Massachusetts and London, England 1970.

Leino, P. Kieli, runo ja mitta. – SKS toimituksia 376, Pieksämäki 1982. Leino, P. The Kalevala Metre and it’s Development. – Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Edited by Anna-Leena Siikala & Sinikka Vakimo. Studia Fennica Folkloristica 2. Helsinki 1994, lk 56-74.

Lippus, U. Linear Musical Thinking. A Theory of Musical Thinking and the Runic Song Tradition of Baltic-Finnish Peoples. – Studia Musicologica Universitatis Helsingiensis VII. Tallinn 1995.

Niit, E. Kihnu rahvalaulude keelest. – Vana Kannel VII:1. Kihnu regilaulud. Tartu 1997, lk 41-46.

Peegel, J. Eesti vanade rahvalaulude keele morfoloogia. Väitekiri filoloogiateaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu Riikliku Ülikooli Eesti Keele Kateeder. Käsikiri. Tartu 1954.

Peegel, J. Regivärsilise rahvalaulu keelest. – Eesti rahvalaulud. Antoloogia IV Toim Ü. Tedre. Tallinn 1974, lk 45-76.

Ross, J., Lehiste, I. Trade-off between quantity and stress in Estonian folksong performance? – Folklore. Electronic Journal of Folklore. Vol. 2. Edited by Mare Kõiva & Andres Kuperjanov. Tartu 1996, lk 116-123. http://haldjas.folklore.ee/folklore/vol2/rosslehi.htm

Rüütel, I. Eesti uuema rahvalaulu kujunemine. Dissertatsioon filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Käsikiri. Tartu 1969.

Sadeniemi, M. Die Metrik des Kalevala-Verses. FFC 139. Helsinki 1951. Viidalepp, R. Eesti rahvalaulude poeetika ja keel. – Eesti rahvaluule ülevaade. Toim. R. Viidalepp. Tallinn 1959, lk 116-177.

Wiik. K. The Baltic Sea Prosodic Area Revisited. – Itämerensuomalainen kulttuurialue. The Fenno-Baltic Cultural Area. Toimittanut Seppo Suhonen. Helsinki 1995, lk 75-90.

1) Kasutan soome keele terminoloogilise liitsõnakomponendi kalevala- asemel sellele eesti terminoloogias vastavat regi(laul), teemast tingitud vastanduse tõttu tihti ka klassikaline regi-.

2) Viimati viidatud kolm artiklit pärinevad kõik kogumikust „Songs Beyond the Kalevala” ning moodustavad seal omaette alaosa, millest saab suhteliselt kaasaegse ülevaate Soome regilaulu värsimõõdu uurijate seisukohtadest.

3) Analüüsi märkimisväärselt hõlbustanud makro meisterdamise eest kuulub mu tänuA. Krikmannile.

4) Prominentsus – heli erinevate omaduste (pikkus, rõhk, põhitoon, tämber) koosmõju tulemusena tajutav tugevus (vt Lehiste 1970: 119).