Hähkämine – setude salakeel

Viida Raag

Hähkämise mõiste

Sõna hähkämine on tuletis nimisõnast hähä’ (vrd sm häät – ’pulmad’) ning tähendab pulmalaulu laulma. Herbert Tampere kasutab sõna hähküs-ääl viisi kohta ning hähkämine ja hähkus laulu kohta (Tampere 1960: 199).

Jaan Sarv on nimetanud vastavat laulu hähkämine (J. Sarv 1980: 120, 122). Eesti Keele Instituudi murdesektori kartoteegi andmetel on sõna hähk (gen hähi, pl hähä’) tuntud piiratud kasutusalal. Lisaks Setumaale on seda teatud Koiva, Lutsi ja Kraasna maarahva seas. Võporsova külast on üles märgitud teade: Tütriku hähkseva’ – lauliva mõrsjele hulgahna säänest laulo. Hähkäjelle an’tte rahha. Kosilaist hähätte niisama. Lepa külast pärineva teate põhjal kuulub aga hähkämine vaid mõrsjaga seotud pulmakombestikku: Mõrzjal omma hähä, a kozilasel omma saja’. Lõkova külas teati: Rahvas sõit hähki kaema. Sõnadest hähk ja hähä’ on tuletatud mitmeid sõnavorme, mida on eri külades erinevalt käsutatud. Verbist leidub vorme hähättämä, hähkima, laulu on nimetatud hähkuslaul, hähätämislaul.

Samaaegselt oli rahva hulgas kasutusel ka sõna totutamine, mis võiks tähendada kokutamist, ja ilmselt peitubki selles salakeele võti (hähkä-mise ääl = tottotamise ääl < Serpova k). Pidevad kordused nii poeetilises kui ka muusikalises tekstis muudavad hähkämise vormi, võrreldes tavalise regilaulu vormiga, pikaks ja katkendlikuks. Oma uurimuses kasutan nimetusi hähkuslaul (konkreetne laul) ja hähkämine (hähküslaulu laulmine).

Hähkämist võib leida üksnes Setu põhjapoolsetelt aladelt. Kõik Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavad 17 hähküslaulu helisalvestused on pärit Võõpsu ja Petseri vahele jäävatest küladest. Esitajateks on olnud Nati Kodonurm, Anne Kõivo, Laanetu Ol’lo, Kati Lummo, Anne Mäeste, Olga Ohtla, Kreepa Pihlaste, Pihla Kul’lo, Veera Pähnapuu, Taarka Rõngumees, Vaida Toobre ja Maria Vatsk, kelle sünniaastad jäävad aastatesse 1890-1928. Pulmalauludest moodustavad hähkämised väga väikese ja spetsiifilise osa. Hähkämist võis kuulda vaid saajapäeval, mõrsja lahkumisel isakodunt, kui hõim jäi „oma tütart” taga nutma. Olemasoleva materjali põhjal võib öelda, et hähkämine on kõlanud ka enne peigmehe sõitu mõrsjakoju. Mäletajad kõnelevad, et lauldi nii kaua, kuni vakarahvas (või kosilane ja tema kaaslased) paistsid. Nagu setu laulule üldiselt omane, lauldi ka hähküslaule eeslaulja ja mitmehäälse koori vaheldudes.

Setu pulmakombestikku on siinkohal uuritud Arnold van Gennepi meetodiga, mis käsitleb pulma kui mõrsja üleminekurituaali neiust abielunaise sotsiaalsesse staatusesse (van Gennep 1909). Selles on kolm alaosa: irrutamine isakodunt, marginaalne etapp ja liitmine mehekoduga. Seda meetodit on rakendatud kõigepealt Jakob Hurda setu pulma kirjeldusele 20. sajandi algusaastatest (SL II: 463-499).

Irrutamine isakodunt on pulmakombestikus seotud kosjade, pulma kutsumise ning saajapäevaga. Ettevalmistavaks perioodiks võib pidada ka neiupõlve tervikuna, mille kestel meheleminekueas tüdrukule sisendati teadmist, et juba üsna noorena tuleb omaste hulgast võõrasse keskkonda minna. Teadmist kinnitas igapäevane mure kaasavara pärast, mida neiu suures osas oma kätega tegema pidi.

Marginaalne periood ühendab irrutamis- ja liitmisperioodi. See on teistega võrreldes küllaltki lühiajaline etapp. Sotsiaalsest aspektist vaadates on mõrsja sel perioodil „surnud”, sest ta ei kuulu enam isakoju ega kuulu veel ka mehekoju. Mõrsja on sellel pulmaetapil ehk veel eelnevalt toimunud pikast itkemisest oimetu ja füüsiliselt väsinud.

Liitumine uue perekonnaga toimub alles siis, kui kosilase sugulased on mõrsjale liniku pähe sättinud. Mõrsjast saab siis noorik ning uue suguvõsa liige.

Käitumine pulmas on seotud pärimusliku ühiskonna religioosse mõtteviisiga. Kombestik, sealhulgas rituaalne laulmine, on vorm, mille sisuks on uskumused. Laulmise kaudu peeti sidet kõrgemate jõududega, keda usuti pulmas osalevat. Marginaalsel perioodil oli kontakt nendega eriti tihe. Siinkohal tekib küsimus, millisest hetkesi algab pulmarituaalis marginaalne periood? Tõenäoliselt lõpeb isakoduni irrutamine saajapäeva sel perioodil, kui mõrsja on oma itkud itkenud ja ärasõiduks ehitud. Just sel ajal hakatakse hähkäma ning hähküslaulu võib pidada marginaalse osa alguseks. Kodunt lahkumist on hähkämises nimetatud neiu elu lõpetamiseks:

Teekonnal ühest paigast teise on mõrsjat peetud kurjade jõudude poolt kergesti haavatavaks ja mõjutatavaks (sama uskumus tuleb esile ka laulutüübis „Kalmuneiu”). Seetõttu kaetakse ta kaaliga ning varustatakse hädaohtude vastu võitlemiseks noa või kääridega:

Vakarahva laulmine lahkuvale mõrsjale pole tavaline, vaid omamoodi kodeeritud esitus, mis üritab peita tegelikku sõnumit ohtlikule teekonnale asumisest. Nõnda leevendad juba ette võimalikku pahatahtlikkust ja tõrjuti kurjasoovijaid.

Hähküslaulu vorm

Regivärsi vorm ilmneb terviklikult korduvas struktuuris, viisireas, mis vastab samal ajal ka ühele värsireale tekstis. Viisirida omakorda koosneb kahest motiivist ja värsirida vastavalt kahest poolvärsist. Enamasti on eesti regilaulud 1- või 2-realised, Lõuna-Eestis võib lisanduda ka refrään, mille pikkus võib olla erinev, ulatudes kahest kaheksa silbini. Harva on refräänid jaotunud kahte ossa mõlema poolvärsi lõppu – neid nimetatakse värsisisesteks refräänideks. Regivärsi vormiosi on märgitud suurte ja väikeste tähtede abil: A, B – viisiread; a, b – motiivid; r – refrään (Lippus 1984: 85).

Võimalikud vormiskeemid eesti regilaulu kohta on järgmised:

Hähkämine ei vasta ühelegi neist vormidest. Hähkämise vormi analüüsi seisukohalt on oluline rõhutada, et kui regivärsis reeglina tekstimotiive ei korrata, siis hähküslaulu tunnuseks on nimelt motiivi kordus ühe värsi- ja viisirea ulatuses.

Alljärgnev hähküslaulu analüüs tugineb Akulina Pihla (1908-1984) eestvõtmisel lauldud hähküslaulule, millest on võetud ka siinsed teksti-ja viisinäited. Valiku tingis eelkõige minu isiklik sümpaatia Pihla Kul’lo poolt lauldud loo vastu, mis on esitatud erilise emotsionaalsusega, isegi dramaatiliselt, esindades seda laululiiki ehk ehedaimal kujul. Samuti võimaldab laulu pikkus (41 värssi) teha mõningaid järeldusi vormi kujundavate tegurite kohta, kuigi üldiste reegliteni jõudmiseks jääb sellest väheks. Esialgse töö käigus noodistasin eeslaulja partii ulatuses ka teised hähküslaulud, mida kasutasin võrdlusmaterjaliks.

Muusikast lähtudes koosneb hähküslaulu viisirida kahest motiivist, laskuvast (a) ja tõusvast (b). Need kaks motiivi on ühendatud kuueosaliseks tervikuks, millest kaks esimest moodustavad eeslaulja partii, kolmanda jooksul lisandub koor ja jätkab viisirea lõpuni. Neljandas motiivis jõuab esmakordselt lõpuni teise poolvärsi tekst. Seda rõhutab pikemalt väljapeetud tugiheli, millel peatuvad kõik hääled. Viies ja kuues motiiv on kolmanda ja neljanda korduseks, kuid erinevad viimase heli pikkuse poolest. Motiivid b¹ ja b² on viisireas kadentsilise iseloomuga.

Tekstist lähtudes jaguneb vaadeldav laul kaheks ebavõrdseks poolvärsiks:

A = a // ½ b b ½b¹ ½b²

Taoline vormiskeem meenutab tõepoolest kokutamist. Esimene poolvärss on pikenenud ühe silpnoodi võrra (see on setu rahvalaulule tüüpiline), teine poolvärss sisaldab aga 17 silpnooti – viiel korral korratakse ühte neljasilbilist või kahte kahesilbilist sõna, neid kohati venitades ja silpnootide arvu lisades. Samas aga on eeslaulja partiis teine poolvärss lühenenud (tavalise nelja asemel kaks silpnooti, millele lisandub täitesilp või muu lisasilp). Lühenemine on toimunud seetõttu, et sõna jäetakse pooleli (nt ikkõ- pro ikkõ-jo-vata, kord- pro ko-o-rõgilla jne).

Meloodia ja rütmi poolt jälgituna koosneb aga hähküslaulu vorm kolmest võrdsest osast:

A = a b / a¹ b¹ / a¹ b²

Eeslaulja partii koosneb kahest motiivist (a b), kooripartii kahest mitmehäälsest motiivist (a¹ b¹) ja nende kordusest (a¹ b²). Taoline kolmeosalisus on erandlik nähtus nii kogu eesti kui ka setu laulude hulgas.

Seega tekib hähküslaulus muusika ja teksti struktuuri vahel vastuolu. Muusikalise ja poeetilise vormi ülesehitusprintsiibid on erinevad ning nende piirid ei lange kokku. Vastuolu on lahendatud muusika kasuks: muusika määrab enamikus osas sõnakasutuse ja sõnalises tekstis toimuvad suured muudatused. Sõnakorduste, täitesilpide, silbipeegeldamise ja -jagamise tulemusena tekkinud salakeel teeb selle pulmalaulu teksti jälgimise eriti keeruliseks.

Hähküslaulu tervikvormi moodustab kogu laul, mis koosneb Kul’lo Pihla variandis 41 värsi- ja viisireast. Hähküslaul on siinkohal ära toodud rõhurühmade kaupa, mis jaotab poeetilise teksti alaosadeks vastavalt selle tegelikule esitusele laulmisel (Sarv 1993: 287-289). Silpide arv rõhurühmas võib varieeruda ühe võrra. (Vt joonist 2 lk 68-69.)

Noodistasin võimalikult täpselt kõik noodid eeslaulja partii ulatuses ning lähtudes tugiheli absoluutsest helikõrgusest moodustasin tugiheli liikumise graafiku ühe hähküslaulu kestel:

Graafikust ilmneb, et tugiheli liigub pärast ajutisi langusi algkõrgusele tagasi ning tõuseb laulu lõpuks poole tooni võrra. Järsud allasuunas jooned graafikus tähistavad meloodiliste modulatsioonide asupaiku. Meloodilised modulatsioonid võivad olla libisevad või astmelised. Libiseva modulatsiooni puhul mõtestatakse tugiheli asupaik ümber värsirea sees, astmelise modulatsiooni korral aga kahe värsirea vahel (Sarv 1988: 34-35). Selles laulus on kasutatud vaid libisevat modulatsiooni, kokku kolmel korral. Tugiheli ekslemine eeslaulja partii esimeses värsireas ei ole ilmselt taotluslik, vaid on seotud sobiva laulmiskõrguse otsimisega. Tähelepanuväärsel kombel on modulatsioonid seotud kõige olulisemate värsiridadega – pöördumisvormeliga adressaadi poole (värss 13) või värssidega, kus konstateeritakse tütre kadumist (värsid 20, 30). Hähküslaulu helikõrguslik kompositsioon ei ole seega juhuslik, vaid vastab sisulisele ülesehitusele.

Hähküslaulu rütm

Eelkõige jääb hähküslaulude puhul kõrvu nende küllaltki monotoonne rütm, mis kasutab pikemaid noote vaid neljanda motiivi (teise poolvärsi esimesel) lõpetamisel. Eesti regilaulule on üldiselt omane süllaabilisuse printsiip. Akulina Pihla hähküslaulu eeslaulja partiis on silpide ja nootide arv kooskõlas vaid 39% värssidest. Ülejäänud osas on noote enam kui silpe, mis põhimõtteliselt pole setu rahvalaulus haruldane nähtus (Tampere 1934: 71-72).

Eeslaulja partii kaks esimest motiivi koosnevad kaheksast silpnoodist, mis on grupeeritud järgnevalt:

Koori osa pikkus on alati 14 silpnooti, milles viie silbini pikendatud sõna jaotub kaheks rõhurühmaks ja seda korratakse kord pikemas, kord lühemas vormis:

Tervikvärss koosneb 22 silpnoodist, jagunedes kahe- ja kolmenoodilisteks rõhurühmadeks. Puudujäävad silbid tekstis korvatakse silbi-jagamise:

silbipeegeldamise (tekib alati kolmanda motiivi teise grupi alguses, vastavalt ka viienda, mis süvendab jällegi muljet kukutamisest):

või täitesilpide lisamisega: 14. ku-i kal-lis sa ka-bo-jo

Juhul, kui silpide arv eeslaulja tekstis ulatub üle kaheksa, mahutatakse need siiski noodivältuse jagamise abil püsiva rütmiühiku sisse:

Pärast selle artikli lõpetamist oli grupp Eesti Muusikaakadeemia tudengeid Vaike Sarve juhendamisel Värskas 1997. a jüripäeva tähistamisel. Küsisime setudelt, kas nad teavad, mis on hähkämine. Keskealised ja nooremad naised ei tundnud seda sõna üldse, vanemad („Leiko” liikmed) aga väitsid, et see on hüvastijätulaul, mida lauldakse veel praegugi sobivates situatsioonides. Meilegi, kes me olime setu vanast rahvalaulust huvitatud, lauldi hüvastijätuks hähküslaul. Tänapäeva pulmades hähküslaule enam ei laulda.

Kirjandus

van Gennep. A. Les rites de passage. Paris 1909. Ülevaade uurimusest leidub Lauri Honko artiklis „Zur Klassifikation der Riten.” – Temenos. Vol 11. Helsinki 1975. lk 61-77.

Honko, L. Siirtymäriitit. Scripta Ethnologica 17. Turun Yliopislon Kansatieteen laitoksen julkaisuja 1964. Eritrükk teosest „Sananjalka VI’.

SL II = Hurt. J. Setukeste laulud. Pihkva eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpina ja Vastseliina lauludega. Tõine köide. Helsingi 1905.

Lippus 1984 = Липпус, У. Эстонский пунический напев и методика его исследования. Диссертация на соискание ученой степени кандидата искусствоведения. Московская государственная консерватория, кафедра теории музыки.

Sarv. J. Setu laulude dešifreerimisest mitmekanalilise stuudioaparatuuri abil. – Soome-ugrilaste rahvamuusika ja naaberkultuurid. Tallinn 1980, lk 103-125 (vene k. resümee eesti k).

Sarv, V. Seitse setu rahvalaulu. – Meie Repertuaar 1988. nr 3, lk 33-65. Sarv, V. Setu itkuvärsi meetrikast. – Keel ja Kirjandus 1993, nr 5. lk 282-292.

Sarv, V. Setu rahvaviiside heliridade ja rütmi ehitusest (ühe eeslaulja laulude põhjal). – Soome-ugrilaste rahvamuusika ja naaberkultuurid. Tallinn 1980, lk 129-145 (vene k. resümee eesti k).

Tampere, H. Eeslaulja ja koor setu rahvalaulude ettekandmisel. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat IX-X. Tartu 1934. lk 4-78. Tampere, H. Eesti rahvalaule viisidega II. Tallinn 1960.