Setu hällitused: ei laul ega kõne

Maarja Kasema

Hällilaul on väga pika ajalooga laululiik, mis emade ja lapsehoidjate lauluvarasse on kuulunud tõenäoliselt juba inimkonna algusest saadik. Herbert Tampere kirjutab, et tavaliselt koosneb hällilaul kolmest komponendist – sõnadest, muusikast ja rütmilistest liigutustest – , millest vahel võib mõni ka puududa. Hällilaulude lihtsamates ja tõenäoliselt ka vanemates kujudes on esikohal kiigutamisliigutustest tingitud rütm ning sellega kohanduv meloodia, teksti osatähtsust peab ta aga suhteliselt väikeseks (Tampere 1958: 141).

Eduard Laugaste on pidanud hällitusi väga intiimseks laululiigiks, kuna nad on kahe inimese vahelised suhtlemised ning võivad olla väga isikliku sisuga. Ta peab väga oluliseks, kellele lauldakse ning samuti eesmärki, miks lauldakse. Kui tekst koosneb peamiselt hällitussõnadest ja lapsele omistatud hellitusnimedest, on tegemist äiutustega. Hällitusfantaasiad sisaldavad konkreetsemat sisu ja põhinevad usul, et sõnalised soovid mõjutavad lapse tulevikku (Laugaste 1964: 205). Laul pidavat last häälitsustega harjutama, et ta iga väiksema müra peale ei ärkaks (Kaljuvee 1967: 265).

Kas aga lapsele lauldud hällilaule võib üldse lauludeks nimetada või kas esitajad ise neid lauludeks peavad, selle küsimuse tekitas setu pärimusliku kultuuri hea tundja, Tallinna setu koori laulja Anne Sepamägi. Küsimuse peale: „Kui paastu ajal üldiselt ei lauldud, kuidas siis ts’uutamisega oli?” (ts’uutamiseks nimetatakse Setumaal hällitamist), vastas Anne-tädi: „Ts’uutamine oll’ nigu kõnõlemine, tuu_i ole_s nigu laulgi. Umäst süämest kõnõlid. Kui lats’ vaikine olesi, peaasi tuu.” (FAM 290 (5)).

Kust läheb piir kõnelemise ja laulmise vahel rahvapärase sõnakasutuse ja mõtteviisi järgi, ei olegi nii kerge otsustada. Seepärast kasutan siinkohal setu hällilaulu asemel termineid hällitus või ts’uutamine ning rahvalaulu liikidest rääkides terminit hällilaul.

Hällis kiigutamine tuleneb otseselt ema süles kussutamisest. Kuna emal ei jätkunud alati aega last süles hoida, võeti selleks otstarbeks kasutusele mehaanilised vahendid, s.o hällid (Põldmäe 1929: 67). Hällid võib jagada kahte suurde gruppi: ripphällid, millest kõige levinum on vibuhäll, ning põrandahällid, millest levinuim on jalashäll.

Vanim Eestis levinud hällitüüp on vibuhäll. Jalashäll on levinud suhteliselt hilisemal ajal, alates möödunud sajandi II poolest, mil elamine hakkas muldse põranda ja vähese ruumiga rehetoast siirduma avaramaisse laudpõrandaga kambritesse. Jalashälli levik Eestis tulenes kokkupuudetest enamarenenud naaberrahvaste, soomlaste ja rootslastega, seega tuli ta kasutusele esmalt just rannaäärsetel aladel. Kaugemale sisemaale jõudis jalashäll üsna visalt. Võru- ja Setumaal jäi praktiliselt ainukasutatavaks ikka vibuhäll. Tänu sellele, et oma olemuselt võrdlemisi kohmakad jalashällid Setumaal eriti ei levinud, võib just sealt leida väga omapäraseid ning eelkõige rütmiliselt väga paindlikke hällitusi.

Vibuhäll koosnes vibust ja hälli kerest, mis olid omavahel nööridega ühendatud. Kereks oli kas kast, korv või raami külge kinnitatud riie. Häll riputati lakke vetruva umbes 2-3 meetri pikkuse kasevibu abil. Vibu jämedam ots pisteti lae ja tala vahele ning peenemasse otsa kinnitatud häll vajutas oma raskusega jämedama otsa vastu laelaudu. Et ema käed muu töö jaoks vabad oleksid, kasutati hälli liigutamiseks kas kiiknööri või tallalauda.

Hälli suurele vanusele viitab eelkõige läänemeresoome keeltes esinev ühtne sõnatüvi kätk. Etümoloogiliselt on sõna kätki ühenduses verbiga kätkema – ’peitma’. Algläänemeresoome aega ulatub ka häll, mis on seoses verbidega hällima, hällitama, tähendusega ’kiikuma’. Ka setu keeles märgib sõna häll kiiku ning laulud, mis algavad näiteks sõnadega hällü, kulla hällükõnõ, ei ole mitte hälli- vaid kiigelaulud. Kätki oli hälli üldiseks nimetuseks Põhja- ja Kesk-Eestis, häll aga Lõuna- ja Kagu-Eestis. Nende kirjakeelsete terminite kõrval kandis häll paikkonniti veel erinevaid nimetusi. Näiteks Lõuna- ja Kagu-Eesti alal esines vibuhälliga seoses rikkalik terminoloogia. Setumaal oli hällivibu nimetuseks hällüors, teega, nõderme, nõtirm ja vastavalt nimetati ka vibuhälli nõdermehälliks, nõtirmõhälliks jne. (Kaljuvee 1967: 266-269)

Käesoleva uurimuse aluseks on Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavad 41 setu hällituste helisalvestust aastatest 1934-1997, mis hõlmavad praktiliselt kogu Setumaa. Väga raske on määratleda regilaululiikide vahelisi piire. Näiteks seda, mis eraldaks hällitusi ülejäänud regilauludest või mis eraldaks setu hällitusi ülejäänud paikkondade hällitustest. Rahvalaul kui suuliselt leviv kultuurinähtus on väga vastuvõtlik igasugustele mõjutustele. Nii tekkis ka antud töö jaoks materjali kogudes probleem: mis kuulub ja mis ei kuulu mõiste „setu hällitus” alla?

Üritasin leida tüüpilisi setu hällitusi. Selgus, et regilaulu põhikomponentidest – tekst, viis ja rütm – oli mitmel juhul vähemalt üks võõrast päritolu. Mõned viisid meenutasid väga Võrumaa viise, üks oli aga mõjustatud ilmselt raadiost või mujalt kuuldud lastelaulust. Mõnda rütmi võis tänu tema energilisusele pidada hoopis hüpituse rütmiks ning ka tekstides esines mõjutusi nii teiste piirkondade rahvalauludest kui setu muinasjutulauludest. Lõpptulemusena jäi välja vaid üks laul, mis ei vastanud ühelegi tingimusele ning mis ERA hällilaulude kartoteeki oli sattunud ilmselt eksituse tõttu. Selle esitajateks olid eeslaulja ja koor ning sisuks oli une peletamine töötegemise ajal. Halva tehnilise kvaliteedi tõttu jäid kõrvale ka kaks 1934. aastasi pärinevat fonografeeringut.

Kuulates jäi mulje, et ERA helisalvestuste kogus leidub vaid üks setu hällitus, mis on lauldud tõepoolest last süles hoides ning kus lauljale kõlas vastu ka lapse ümin. Originaalis ta nii mõeldud ongi – vastastikuse suhtlemisena seni, kuni üks pool magama jääb. Siin kerkibki probleem, kui ehtsatena saab võtta folkloristile esitatud hällitusi. Näiteks tuleneb mõne hällituse suhteliselt kiire tempo ilmselt närveerimisest ning seda ei saa võtta kui esitamistraditsiooni. On aga arusaadav, et kui hällilaul jääks tõesti vaid ema ja lapse vaheliseks ning väga ehtsaks, siis ei oleks folkloristidel kunagi võimalik seda salvestada, üles kirjutada ega uurida. Samuti oleks reaalne oht, et kui hällitus suulise kultuurina ükskord kaob, ei jää tema kohta mingeid teateid. Seega tuleb helisalvestustesse suhtuda suure lugupidamisega, teades samas, et autentses keskkonnas kõlasid need hällitused ilmselt natuke teistmoodi.

Hällituste tekstid koosnevad mitmetest alaosadest. Neist olulisimad on hällitavad osad, mille vahele põimitakse tekste nii reaalsest elust kui fantaasiatest. Hällitused algavad, ja enamasti ka lõpevad, hällitussõnade (ts’uu-ts’uu, ljuu-ljuu, ljuu_ks no ljuu, ää-äh, ää_ks-ää, tee-tee) või tervete hällitussõnadest koosnevate värssidega. Pikema esituse puhul korduvad need ka muu teksti vahel. Siit on tuletatud ka hällitamise Setumaal kasutatavad sünonüümid: ts’uutamine, ljuutamine, teegatamine ja äätamine.

Hällitussõnadega sisuliselt ühte gruppi kuuluvad ka deminutiivsed hellitussõnad, mis sageli esinevad algriimiliste paaridena (tillokõnõ tibikõnõ, latsekõnõ laglekõnõ, pujakõnõ poisikõnõ) või ühenduses mõne verbiga (maka, maka, marjakõnõ; tuto, tuto, tuvikõnõ; kasva, kasva, kabokõnõ; vinnu, vinnu, virvekõnõ).

Väga ulatuslikult on esindatud vanemate soovid lapse tuleviku suhtes. Põhiliselt soovitakse abilist talutöödele. Kõige levinum laste amet oli karjane (kasu, kasu kar’usõst, vinnü vitsa võttijast). Teistest töödest on mainitud kündmist, mesindust, tüdrukutel ka kudumist ja ketramist. Lapse oluliseks ülesandeks on peetud ka kasvamist (ljuu lasta suurõmbasta, pis’o_ks-no-kõsõ pikõmbäst).

Eraldi grupi moodustavad n-ö ähvardused, kus soovitakse lapse surma (kui sa_ks no ikõt, latsekõnõ, kui sa_ks no karjut, kanakõn – kuri sis latsi ära koolõs, vihhas sis latsi maalõ veeres).

Uinutamismotiivide vahele on lapsehoidja mõnikord põiminud ka enda muresid. Näiteks räägitakse lapse kasvatamisega kaasnevatest magamata öödest või sellest, et lapse magamise ajal on veel palju muidki töid teha. Eraldi alaosana esineb une kutsumine, kus uni on personifitseeritud ning oma pöördumises ootab hällitaja temalt abi (tulõ_ks uni ussõst sisse, astu_ks uni aknist sisse, tulõ latsõ silmä sisse, vao latse sängü pääle, kulla latsõ kulmu pääle). Hallituste sees on kasutatud tekste nii setu muinasjutulaulust „Taevane tare” (uinu, uinu, üt’s silm, uinu, uinu, kat’s silm, uinu otsani magama ~ Salve, Sarv 1987: 73) kui ka teiste paikkondade hällilauludest.

Muusikaline analüüs

Vorm on hällituste juures kõige varieeruvam, kuna puudub regilauludele omane eeslaulja ja koori vaheldumine. Üksinda laulmisest on tulenenud suured vabadused ning kohati võib vormi nimetada täiesti improvisatoorseks.

Vormi analüüsimisel lähtutakse viisiridadest. Hällituste puhul on valdavalt tegemist 1-realiste viisidega. Seoses improvisatsioonilisusega on vormi täpne analüüsimine väga keeruline ning siinkohal esitan vaid ülesehituse üldisemad printsiibid.

1. Puhas üherealisus, kus terve hällituse vältel korratakse sama viisirida. Kordustes võivad esineda ka väga väikesed erinevused – tekstist lähtuvad rütmilised variandid või helikõrguse muutus rõhutul positsioonil.

2. Varieeritud üherealisus. Siin on viisiridade vahelised erinevused suuremad, kuid sellele vaatamata on säilinud üldine meloodiajoonis ning ei ole moodustunud kahe- või enamarealist struktuuri. Kui üherealistist märgitakse A-tähega ning kaherealisust kombinatsiooniga AB, siis varieeritud üherealisuse puhul võiks tähistuseks olla A, millele on lisatud väikesed variandinumbrid. Antud käsitluses on uue variandinumbri saanud need viisiread, kus helikõrguse muutus on toimunud rõhulisel positsioonil või on lisandunud uus rõhurühm.

Varieeritud üherealisus hõlmab väga erineva printsiibi järgi ühendatud viisiridu, millest nimetaksin vaid kahte enamkasutatut:

- Laulik kasutas iga varieeritud viisirida mingi arv kordi järjest ning asendas ta siis uuega, kusjuures eelnevaid enam ei korranud.

- Laulik kasutas esimest viisirida vaid üks kord ning seejärel kuni hällituse lõpuni kasutas teist (varieeritud) viisirida. Mõnikord on alguses ka mitu üksikut viisirida ja alles siis jääb laulik ühe juurde pidama. Sellise varieerimise põhjuseks võib olla näiteks lauliku „kobamine” ehk õige viisi otsimine.

3. Kolmandasse gruppi kuuluvad ülejäänud hällitused, kõik vormilt väga erandlikud. Põhjuseks on see, et mõni nende hällituste komponentidest on ilmselt välismõjutustega või koguni laenatud. Seega on väga loogiline, et nad ei sobi oma vormilt kokku traditsiooniliste setu hällitustega. Näiteks kasutatakse kooriga esitatud lauludele omaseid viise (enamasti on need 2-realised, vaheldumisi laulavad eeslaulja ja koor), 1-ja 2-realised viisid esinevad vaheldumisi (kusjuures ebatraditsioonilise järjestamise tõttu on neil sageli raske vahet teha) või esineb refrääni tunnuseid.

Rütmi funktsioon on hällituse juures väga oluline, kuna ta sõltub otseselt hälli liikumisest. Nagu juba mainitud, kasutati Setumaal peamiselt lakke riputatud vibuhälle ning nende eripärane liikumine soodustas sealsete hällituste rütmilist paindlikkust. Kui üldiselt on regiviisides silbi pikkused tasandatud võrdsele kestvusele, siis hällituste rütm koosneb valdavalt erinevatest pikkustest, meenutades kiigelaulude rütmikat. Jalas- ja vibuhälli kiigutamise vahe seisneb selles, et jalashäll liigub pärast lükkamist ühtlaselt, kuid vibuhällile on omane mitmekordselt kõikuv (nii horisontaalne kui vertikaalne) liikumine. Jalashällile on tõenäoliselt ka hällitustes omane ühtlane motoorika, vibuhällile aga punkteeritud ning ebaühtlane rütmika. Viimane ei välista siiski stabiilset meetrumit, millel on hallituste funktsioonist lähtuvalt rahustav toime.

See, et arhiivis leidunud setu hällitustest umbes kahes kolmandikus on käsutatud ühtlast rütmikat, viitab tõenäoliselt just sellele, et esitajal ei olnud käepärast vibuhälli (n-ö dirigenti), mis dikteeriks rütmi, või sellele, et uuemal ajal on kasutusel lapsevankrid ning esitaja on unustanud „õige” kiigutamise tunnetuse.

Kõige ehtsamaks setu hällituse rütmiks julgeksin olemasoleva materjali põhjal pidada sellist, mida tegelikult on fikseeritud suhteliselt vähe. Need kolm salvestust kuuluvad vanemate hulka (1936, 1959 ja 1970), esitajateks on Anne ja Ode Vabarna Põhja-Setumaalt Tonja külast, keda on peetud väga headeks traditsiooni tundjateks. Nende esitatud hällitused on kõige kiigepärasemad. Noteerimisel tuleb seda märkida kui löögi jagamist kolmeks.

Kümnes hällituses esineb punkteeritud ning 22-s punkteerimata rütm. Lisaks sellele, et punkteeritud rütm annab edasi kiigutavat liikumist, võib tema kasutamine sõltuda ka esitaja keeletajust. Keeles on silbid teatavasti erinevate pikkustega, kuid ühtlase rütmi puhul on silbi pikkused allutatud muusikalisele rütmile. Just esitaja heast keeletajust võib tuleneda rütmi allutamine silbi pikkusele.

Omaette grupi moodustavad hüpituslaadsed salvestused. Neil on motoorne punkteerimata rütm ning kiirem ja aktiivsem esituslaad kui hällitustel. Tõenäoliselt lauldi neid last põlve peal upatades. Hällilaulude kartoteeki on nad sattunud ilmselt oma tekstide tõttu, mis antud juhtudel kattuvad hällituste omadega.

Meloodika. Regilaulude meloodika üleskirjutamine tempereeritud süsteemis on küllalt suur abstraktsioon, kuna seal ei leidu paljudele rahvalaulikute poolt lauldud helidele vastavat sümbolit. See puudutab just pooltoonist väiksemaid intervalle, mida regilauludes kohtab väga sageli. Näiteks esineb paljudes hallitustes n-ö sujuv üleminek ühelt intervallilt teisele. Noteerimisel tuleb meloodia märkida pooletoonise täpsusega, kuid kui laulik esitab sarnase meloodiaga viisirida mitmed korrad järjest, võib ta järk-järgult liikuda ühelt intervallilt teisele. Üleminek on nii sujuv, et kuulaja ei taju muutust enne, kui tabab, et helide vahe on poole tooni võrra muutunud. Kuna sellist üleminekut esineb suhteliselt sageli, ei saa seda nimetada „mustaks” intoneerimiseks, vaid pigem stiiliks. Kui aga lauliku esitust on väga lihtne tempereeritud süsteemi paigutada, võib selles oletada kirjutatud muusika mõjutusi.

Heliread koosnevad valdavalt neljast või viiest astmest, ulatus on enamasti aga kvardist sekstini (järelikult ei ole nad astmeliselt täidetud). Helirida jaguneb ülemiseks ja alumiseks tetrahordiks, mille keskel asub tugiheli. Alumisse tetrahordi kuulub enamasti subterts, mis olenevalt hällitusest või lauliku intoneerimisest on kas suur või väike, vahel ka subkvart. Ülemine tetrahord on traditsioonilisem, kuna astmed on valdavalt järjestikused. See, et tugihelist ülevalpool asub enamasti väike terts, viitab hällituste minoorsusele.

Regilauludele on üldiselt omane meloodia astmeline liikumine. Tertsi ja sellest suuremaid intervalle käsitletakse juba hüpetena. Setu hällituste uurimisel selgus, et viisiridade meloodilised intervallid ei ole regilaulupärased. Absoluutselt kõigi hällituste viisides esineb tertsikäik ning väga sageli ka kvart ja kvint.

Üldist meloodiajoonist ühe viisirea ulatuses võib vaadelda n-ö lainetena. Kaks kõige levinumat varianti on: ühelaineline – tõusev-laskuv ja pooleteiselaineline – laskuv-tõusev-laskuv.

Need analüüsimisel tehtud üldistused põhinevad piiratud ulatusega materjalil, kuna kasutatud on vaid heliülesvõtteid. Täpsemaks uurimistööks oleks vaja kasutada audiovisuaalseid salvestisi, mis oleksid tehtud võimalikult loomulikus keskkonnas. Kuna Setumaal on hällitamise traditsioon veel mõnevõrra säilinud, pole see võimatu.

Kirjandus

Kaljuvee, G. Häll. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XXII. Tartu 1967, lk 265-297.

Laugaste, E. Vanhat virolaiset alkusoinnulliset tuuditus- ja kehtolaulut. -

Kalevalaseuran vuosikirja 54. Helsinki 1964. lk 205-217. Põldmäe, R. Eesti rahvaomastest majariistadest. – Eesti Rahva Muuseumi

Aastaraamat V. Tartu 1929, lk 66-71. Salve. K., Sarv, V. Setu lauludega muinasjutud. Tallinn 1987. Tampere. H. Eesti rahvalaule viisidega III. Tallinn 1958, lk 140-142.