Ruumiküsimuse aspekte hantide ilmavaates

Anzori Barkalaja

Ilmakaarte-küsimuse juurde tõi mind eelmise suve ekspeditsioonil noore handi Ilja Kanterovi nn šamaanihaigusega seoses korjatud materjal. Informandiks oli tema naaber. Anna Petrovna Nimperova, kuna Ilja Kanterov polnud sel perioodil kontakteerumisaldis. Haigus oli alanud 1996. aasta detsembri lõpus varsti pärast Pimi hantide ühisohverdamist. Iljad hakkasid kiusama vaimud, kes keelasid tal öösiti väljas käia ning ründasid teda keelust üleastumise korral. Vaimude esimesest külastusest ei rääkinud Ilja kellelegi, kuid tal hakkas väga halb, sest vaimud hakkasid teda ründama ja nõudsid, et ta oma elamustest ka naabritele räägiks. Huvipakkuv oli jutt sellest, kuidas Ilja ei kannatanud enam oma seisundit välja ning üritas põgeneda. Selles jutus oli hinnangulist infot ilmakaarte iseloomu kohta. Täpsustavate küsimuste abil õnnestus joonistada järgmine skeem. (Vt joonis 1.)

Lõunasse viis tee, mida mööda Ilja hakkas minema. Tee ääres istus naine, kes ei lasknud Iljal edasi minna, küsides passi. Kui Ilja oli passi näidanud, kontrollis naine nimekirja ning ei leidnud tema nime. Seepeale käskis naine Iljal tagasi minna, sest see, kelle nime nimekirjas pole, läbi ei saa. See meenutab Gondatti teadet põhjahantide kohta, kelle uskumuste

järgi taevane jumal annab allilma jumalale surmalemääratute kohta nimekirja, mille alusel viimane inimeste hingi allilma ajab (Kulemzin 1984: 126). Samuti põhjahandi traditsioonile toetudes kirjutab Karjalainen, et taevane jumal ei pea ise arvet, vaid seda teeb tema näpunäidete järgi isiklik sekretär (Karjalainen 1918: 37). Teiste andmete järgi peab põhjahantidel inimese eluea kohta arvet Numi-Torumi naine Kalteš, kellel on selleks oma arveraamat (Schmidt 1989: 223). Ka Pimi hantidel on sarnane uskumus levinud.

Üldtunnustatud käsitluse järgi iseloomustavad samaani seisundit rituaali käigus mõisted transs, ekstaas ja seestumus, ühisnimetajaks – muutunud teadvusseisund. Selles seisundis läbielatud kogemused sõltuvad suuresti kultuuritaustast (Siikala, Hopp?l 1992: 26-27). A. Lintropi järgi võib samaanide nägemusi ja maailmapilti muistendite reaalsuse valda lugeda. Tulevase samaani alateadvuses genereeritakse olendid, kelle esinemiskujud kujunevad vanematelt põlvkondadelt kuuldud juttude ning laulude kaudu traditsioonilise ilmapildi vorminõuetele vastavaiks (Lintrop 1995: 62,155-156: Lintrop 1996: 63-64). Võib arvata, et ka nägemustes esinevad ruumikirjeldused ja sündmused alluvad samale mehhanismile.

Muistendi kui žanri kohta võib tõdeda, et ta peegeldab rahvausundit, korrates ja tugevdades sootsiumi uskumusi ja väärtushinnanguid. Psühholoogilisest aspektist lähtudes on G. Isler välja pakkunud, et muistend täidab sügavat religioosset funktsiooni, olles moodustunud isikliku kogemuse, rahvausundi elementide ja alateadvuses olevate arhetüüpide kombinatsioonina (Tangherlini 1990: 379-380). Šamaani oskust avada „teist ilma” läbi isikliku kogemuse on rõhutanud ka Eliade, kes teebki sellel alusel vahet Põhja-Aasia lihtsurelike ja samaanide vahel. See, mis on traditsioonilises maailmapildis tavainimese jaoks kosmoloogiliseks ideogrammiks, muutub samaanile müstilise rändamise keskkonnaks, mis võimaldabki reaalset kommunikatsiooni maailma kolme osa vahel (Eliade 1974: 265).

Spiro ja Geertzi usundidefinitsiooni põhjal saab järeldada, et religioon on orienteerumissüsteem õigeks toimimiseks (Spiro 1986: 63; Geertz 1986: 93). Me ei hakka siinkohal arendama vaidlusteemat, kas šamanism on religioon või mitte. Piirdugem ainult tõigaga, et šamanism kui maailmavaateline nähtus toimib hantide jaoks orienteerumissüsteemina adekvaatseks tegutsemiseks. (1) Et ruumis (2) orienteeruda, tuleb luua mingi orientiirivõrgustik, mille elemendid kujutaksid endast pidepunkte toimimisel. Neile pidepunktidele omistatakse mitmesuguseid väärtusi ja kokkuvõttes moodustavad nad meile tajutava miimi ehk maailma mudeli, mis asendab teadvuses tegelikku reaalsust tema potentsiaalsete avaldumisvormide lõpmatuses (Lotman 1990: 8). Väärtustamata ruumielemente ei märgata ning nad jäävad seega mudelist välja – neid pole teadvuse jaoks olemas. Vanematelt ja vanavanematelt kuuldud jutud suunavad tulevast samaani meie mõistes füüsikalisest maailmast väljapoole jäävatele nähtustele väärtusi omistama ning muistendite reaalsus osutub tema jaoks maailma loomulikuks koostisosaks.

Kui lähtuda sellest, et šamaanide nägemused sõltuvad suuresti traditsioonilisest ilmapildist, siis peaks ülalkirjeldatud Ilja Kanterovi nägemusel teoreetiliselt olema laiem tagapõhi üldiste uskumuste näol. Võrrelgem seda pilti teiste sarnaste andmetega.

Ilmakaari ja nende väärtusi spetsiaalselt käsitlevaid töid pole ma obiugrilasi kirjeldavas kirjanduses leidnud. Sporaadilistes teadetes puudub aga süsteem ja tihti on need üksteisele risti vastupidised. Osa teateid puudutab ilmakaari kaudselt (näiteks eluasemete ehituse, pühade ehitiste, haudade ja matusekommetega seotud teave). Et obiugrilaste majapidamine ning eluviis peegeldavad suuresti nägemust kosmilisest maailmakorrast (Gemujev 1990: 3, 28-29, 218-219), siis võib ka neid andmeid käsutada hantide ja manside ilmavaate meid huvitavate aspektide paremaks mõistmiseks.

Hantidel ja ka mansidel on majad tavaliselt ilmakaarte suhtes kindla orientatsiooniga. Nii on põhjahantide juures Šurõškarõ rajoonis Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas majad orienteeritud põhja-lõuna-suunaliselt, kusjuures uks avaneb põhja (Malin 1982: 139). Lepehhini ja Pallase andmetel olid lõunamanside majadel uksed põhja või ida suunas (Sokolova 1963: 206), Ahlquist kinnitab jälle, et ukseava oli lõuna suunas (sealsamas). Mitmete uurijate andmetel puudub üldine orientatsioon täiesti, majad on orienteeritud jõgede järgi, kusjuures uksed avanevad jõe poole (sealsamas). Pimi hantide juures on majadel uksed suunatud lõuna poole, samuti on lõuna poole suunatud Pimi ja Tromagani ülemjooksul elavate hantide püstkodade uksed.

Tavaliselt on majas ukse vastas püha nurk või riiul, kus asuvad pühad nukud ja muu sakraalse tähtsusega atribuutika (Karjalainen 1918: 144-146, Gemujev 1990: 24). Nurk või riiul asub majas ülemise ilmaga seotud ilmakaare suunas, seega mansidel ja põhjahantidel lõunas, idahantidest Pimi ja Tromagani hantidel aga põhjas. Samuti olen ma märganud, et Pimi, Tromagani ülemjooksu ja Ljamini jõgede ääres asuvad pühad aidad või nartad majast või püstkojast põhjakaares. Näoga põhja poole ollakse ka palvetamise ja ohverdamiste puhul. Samas viitab Gemujev vene uurija Sorokini 1873. aasta andmetele, mille järgi manside pühapaigad olid ehitatud selliselt, et neile sai ligineda ainult põhja poolt ning palvuste ja ohverdamisega seotud varustus oli pühakoha lõunaosas. Samuti toob ta ära mansi informaatori väite, et jumalaid kummardatakse alati lõuna poole (Gemujev 1990: 27). Karjalaise järgi palvetavad lõunas handid päikesetõusu poole (Karjalainen 1918: 445). Kahjuks pole ta täpsustanud teadete allika asukohta.

Haudade orientatsioon on väga mitmekesine ning mitmed uurijad on ebaõnnestunult proovinud selles mingit süsteemi luua. Nii seletatakse mõnel pool, et surnu peab olema jalgadega põhja suunas, et tal oleks kergem teed leida. Teisal pannakse surnu peaga põhja, nagu inimene peabki olema, kui ta on teel põhja suunas (Kulemzin 1984: 143). Tähtis on informatsioon täpsemalt lokaliseeritud paigast, nimelt Juganilt, kus hauad on orienteeritud vana jõesängi järgi, kuivõrd surnud liiguvad allavoolu (sealsamas). Viimase põhjendusega tundub olevat seotud obiugrilaste, aga ka teiste Siberi rahvaste, näiteks sölkuppide ja neenetsite komme matta oma surnuid paatidesse (Karjalainen 1918: 66-67, Gratšova 1971: 254, 256. 259). Paadikujulist kirstu kasutasid põhjahandid ning Vahhi handid, samuti põhja- ja Pelõmi (Sokolova 1980: 131) ning Ljapini ja Sosva mansid, kes suunasid hauad peaga põhja poole, kuna seal asuvat hauatagune ilm (Sokolova 1971: 235). Ka Kazõmi handid tundsid paatidesse matmist (Balzer 1978: 286). Pimil on surnud asetatud hauda peaga lõunasse, s.o allavoolu, kusjuures seletuseks on öeldud, et kuna inimesed magavad peaga põhja suunas, peavad surnud lamama vastassuunas, sest allilmas on kõik tagurpidi. Samamoodi maetakse surnuid ka Tromagani ülemjooksul (Kulem/in 1984: 143-144). Vahhil maeti surnuid ühtede teadete järgi peaga ida suunas, kuna läänes asuvad kurjad vaimud, kes viivad ära inimesi ja nende hingi. Idakaar on nende arvates jälle hea, seal elab üleüldine eluandja Anki-Pugos (Kulemzin 1984: 144). Samas teatab Sokolova, et Vahhil asetati puusärk peaga loodesse (Sokolova 1971: 232). Salõmi jõel maetakse ida-läänesuunalisclt. nii. et „surnu näeks päikesetõusu” (Kotov 1993: 88). Vežakarõ lähedal Obi jõe ääres maeti surnuid peaga itta – jõe poole (Sokolova 1971: 234). Šurõškarõ rajoonis põhjahantide juures on hauad orienteeritud peamiselt päitsiga põhja- või kirdesuunas, samas on ura-aidad, kus asuvad ebaloomulikul teel surnute nukud, orienteeritud lisaks põhjakaarele ka idasuunaliselt ning mõned aidad on päitsiga läänesuunas (Zolk 1982: 157-161). Kahjuks puudub nende ura-aitade kohta taustinformatsioon, mis aitaks seletada sellist pealtnäha korrapäratust. Mõningaid vihjeid võivad anda Karjalaise andmed, aga ka Balzeri viide Holmbergile ja Patkanovile, kelle teadetel läksid vägivaldselt surnute (näiteks loomade poolt tapetud või lahingus hukkunute) hinged ülailma (Karjalainen 1918: 126-127, Balzer 1978: 318), st tavaliste surnute hingedele vastupidises suunas ja seega võis ka osa ura-aitu olla ülailmapoolse orientatsiooniga.

Sokolova tõlgenduses olid hauad varem orienteeritud põhja-lõunasuunaliselt, kusjuures on jäetud täpsustamata, millistes paikkondades konkreetselt oli surnu suunatud peaga põhja, millistes lõunasse. Hiljem olevat hakatud matma ida-läänesuunaliselt, kusjuures jällegi on esitatud mõlemad surnu matmissuunad, paikkonniti suunda täpsustamata (Sokolova 1980: 137). Kulemzin on õiglaselt märkinud, et surnute haudades paiknemist vaadeldes tuleb hoolikalt uurida iga erijuhtu, sest kuigi võib täheldada tendentsi matmisel jõe suunda arvestada, muudab Obi jõgi oma voolusuunda ning tuleb arvestada piirkondlikke eripärasid (Kulemzin 1984: 144).

Tõepoolest, nii majade, pühapaikade kui ka haudade orientatsioon ilmakaarte suhtes on mitmekesine. Algtingimused lihtsustuvad aga tunduvalt, kui võtta vaatluse alla ilmakaared ise kui nähtus hantide pilgu läbi. Kulemzini andmetel oli hantidel varem ainult kaks ilmakaart – põhi ja lõuna. Ida ja lääs tulid tarvitusele hiljem, „Venelaste jaoks”. Ilmakaarte nimede tõlkimisel tuleb välja, et põhi (il) on tõlkes „alumine suund’, lõuna mõnikord ’päev’ või ’taevas’ (nom), aga mõnikord ka ’vastupidine suund’ (meiek telek). Paikkonniti esineb nimedes erinevusi. Huvitavad on teated, mille järgi Aganil nimetatakse nimetusega „alumine all” lääne-, Tromaganil aga hoopis idasuunda. Vahhil tähistatakse põhjakaart sõnadega ’külm maa” ja lõunakaart „soe maa”, ida ja lääne nimetust tõlgitakse aga vastavalt „päike tõuseb jumalate suund” ja „päike loojub jumalate suund” (Kulemzin 1984: 171-172). Üks võimalusi nende nimede tõlgendamiseks on „päikesetõusu jumalate suund”, s.o ülemise ilma jumalate suund ja „päikeseloojangu jumalate suund” ehk alumise ilma jumalate suund. Selle tõlgitsuse valguses omandab põhja-lõuna telje asemel tähtsuse hoopis ida-lääne telg. Salõmi jõel nimetatakse sõnaga num („ülemine, kõrgem”) idasuunda (Kotov 1993: 88).

Üks värvikas seik viitab obiugrilaste ilmakaarte suuna käsitluse suhtelisusele. Vene uurija Gemujev külastas mansi pühapaika ja küsis teejuhilt, kus on lõunakaar. Teejuht näitas käega ura-aida poole, kus olid vaimude nukud. Gemujev kontrollis suunda kompassiga ja leidis, et lõuna asub hoopis teises suunas. Teejuht ei lasknud ennast heidutada ja ütles: „Seal on ka lõuna.” (Gemujev 1990: 27).

Nende väheste andmete põhjal võib siiski märgata teatava grupeerumise ähmaseid piirjooni. Üks grupp põhineb põhja-lõunasihilisele orientatsioonile, kus põhi tähistab alumist suunda ja sihib alumise ilma asukoha poole ning lõuna tähistab ülemist suunda ja näitab ülemise ilma poole. Siia gruppi kuuluvad põhjahandid (Karjalainen 1918: 123, Schmidt 1989: 191. Balzer 1978: 316) ja mansid (Gemujev 1990: 27). Kuna ülemine ilm asub lõuna suunas, toimuvad palvetamised näoga lõuna poole. Ljamini, Pimi ja Tromagani handid palvetavad aga põhja suunas, samuti asetsevad nende majades pühad nurgad või seinad ning pühad aidad ja nartad põhjakaares. Surnud maetakse peaga lõuna suunas. Kogu pilt on vastupidine. Kolmas grupp tundub omistavat tähtsust hoopis ida-lääne teljele. Teated pärinevad peamiselt Vahhilt, osalt ka Aganilt. Juurde võib lisada teate, mille järgi samas piirkonnas asuvad Aleksandrovi handid rääkisid, et šamaan peab jahi tulemuse teadasaamiseks minema kuradi juurde – sinna, kus päike loojub (Kulemzin 1984: 99-100).

Võrrelgem saadud gruppe Lääne-Siberi kaardiga. Obi jõgi kulgeb hantide ja manside asualadel alguses valdavalt ida-läänesuunaliselt, Belogorje juures pöörab ta lõuna-põhjasuunaliseks.

Mansidel ja põhjahantidel hõlmavad peamised kultusekohad Hantõ-Mansiiskist algavat piirkonda, mille lähedal on Rahvast Vaatava Mehe (Mir-Susne-Hum’i) kultusekoht ning lõpeb Obi suudmega, kus asub surnute maailm, s.o allilm. Eva Schmidt on kirjeldanud surnu hinge rännakut mööda Obi jõge, kus ta pöördub alguses Kalteši poole (Kaltõsõnõ asula), sealt abi saamata liigub Belogorjesse Rahvast Vaatava Mehe poole, sealt abi saamata on viimaseks lootuseks Vežakarõs asuv Püha Linna Vanamees. Viimane on põhjahantidele ja -mansidele tähtis jumal, kelle esinemiskujudeks on karu ning hiir ja kelle elukoht on põhjaobiugrilastel tähtsaim karukultuse keskus. Püha Linna Vanamehe juurest abi saamata läheb surnu vaim nuttes allavoolu, kus Vanzevatis Haiguste Jumala käest viimast kinnitust saades siirdub edasi allilma (Schmidt 1989: 224-225).

See pilt (Sokolova 1971) kinnitab uurijate klassikalist nägemust, mille järgi obiugrilastel nagu paljudel teistel Põhja-Euraasia rahvastel on ülailm seotud lõunakaarega ning allilm põhjakaarega. Ta seostub nn horisontaalse maailmamudeliga. Selle järgi maailm jaguneb üla-, kesk- ja allilmaks, mida ühendab omavahel ülailmas algav ja allilmas lõppev maailma jõgi. Kuna Siberi suurimad jõed on valdavalt lõuna-põhjasuunalised, on seos ilmne. A. Lintropi tõlgitsuses on Siberi rahvad pidanud reaalseks ilmajõeks oma piirkonna tähtsamat jõge, hantide juures seega Obi jõge (Lintrop 1995: 66). Keeruliseks teeb olukorra siiski seik, et Belogorjest alates ülesvoolu Ob ei ole lõuna-põhjasuunaline, ja nagu tundub, manside ja põhjahantide jaoks ei oma ta sealt alates olulist sakraalset tähtsust.

Idahantide juures, kelle asualad käänaku juures lõpevad, on pilt hoopis kirjum. Kuid ka siin saab märgata mingit (võib-olla eksitavat) seaduspära. Ljamini, Pimi ja Tromagani jõed voolavad põhja-lõunasuunaliselt Obi jõkke. Ülemjooksud asuvad põhjas ja huvitaval kombel on ülemise ilmaga seotud sakraalne tegevus samuti põhja suunas orienteeritud. Surnute hinged liiguvad aga allavoolu lõuna suunas. Samas nimetavad Pimi handid Kulemzini andmetel põhjakaart sõnaga „all” ja lõunakaart sõnaga „päev” (Kulemzin 1984: 171), mis seavad euroopalikku loogikat ja selgust armastava inimese jällegi raskuste ette.

Vahhi jõgi kulgeb ida-läänesuunaliselt. Ka nime järgi olid need ilmakaared seostatud jumalatega, seega omavad sakraalses mõttes suuremat väärtustamisastet kui põhja- ning lõunasuund. Meenutame siinkohal ka teateid, mille järgi kurat (3) elab allavoolu lääne suunas ning piirkonna tähtsam jumalanna, eluandja Anki-Pugos, asub ülesvoolu ida suunas.

Filosoofilise uitmõttena tuleb pähe võimalus, et hantidel ei ole Obi jõgi siiski mitte reaalne Maailmajõgi, vaid selle maapealne realisatsioon platonistlikus vaimus, üks paljude hulgas. Ja mitte ainult obiugrilastel, vaid ka muudel rahvastel. Näitena sobib A. Lintropi „Šamaaniraamatus” toodud sölkupi joonis, kus joonistaja on Maailmajõeks pidanud just oma fraatria, Seedrimänsaku jõge. On karta, et kui joonistaja oleks kuulunud naaberjõel elavasse Kotka fraatriasse, kujutanuks ta ilma jõena Kotka jõge, millele ka Lintrop vihjeliselt tähelepanu juhib (Lintrop 1995: 65). Sarnase põhimõtte järgi on puu, mille küljest võeti šamaanitrummi rummu valmistamiseks vajaminev laast, kosmiline Ilmapuu. Maailma Kese (Eliade 1974: 168-169). „Kese” pole fikseeritud, vaid võib avalduda mistahes pühas paigas (sealsamas: 259-260).

Maailmajõe arhetüüp võib mõjutada ka Pimi, Ljamini ningTromagani jõe hantide reaalsuse väärtustamisskeemi printsiibil, et kuna ilmajõe ülemjooksul asub ülailm, siis sellest tulenevalt asub ülailm piirkonna sakraalselt olulisema jõe (4) ülemjooksu suunas. Sama mudel võib kehtida ka Vahhi hantide suhtes, ainult nende juures asub ülailm meie mõistes idas. Kui tuletada meelde Geimujevi mansist teejuhi suhtumist kompassi näitu ja teisi analoogseid juhtumeid, (5) siis võib oletada, et hantide ruumikäsitlus vähemalt ilmakaarte pinnal on enam mütoloogiline kui utilitaarne, millele ka A. Leete ettevaatlikult vihjab (Leete 1996: 221).

Eelneva valguses tundub Ilja Kanterovi nägemus muistendite reaalsuse suhtes igati reliaabel olevat. Esialgne vastuolu obiugrilastele ühiseks peetud ilmavaatega, mille järgi lõunas asub ülailm ja põhjas allilm, on seletatav kohaliku traditsioonilise orienteerumissüsteemiga, mis lähtub Pimi jõe voolusuunast. Muidugi võib ilmakaartele vastupidise väärtuse omistamisele anda seletuse, mille järgi šamaanitraditsioon on Lääne-Siberis langusjärgus ning traditsiooni lünklikkus tekitab ruumikirjeldustes algajate samaanide isiklike indutseeritud luulude tõttu kohalikke anomaaliaid. Selle seletuse vastu räägib jällegi tõik, et Pimi, Ljamini ja Tromagani ülemjooksu handid pöörduvad taevaste jumalate poole palvetamisel ja ohverdamistel samuti põhja poole, vastupidiselt põhjahantide ja manside traditsioonile. Seega on vastuolu laiema kandepinnaga ning tasub põhjalikumat uurimist esmaste infoallikate tasandil.

Kirjandus

Balzer, M. M. Strategies of Ethnic Survival: Interaction of Russians and

Khanty (Ostiak) in Twenticth Century Siberia. Ph. D. dissertation 1978.

Barkalaja. A. Continuing Tradition: The Changing of Spirit Dolls by the Pym river Khantys. – Studies in Folklore and Popular Religion. Vol 1. Tartu 1996. lk 125-132.

Eliade, M. Shamanism. Archaic Techniques of Ecstasy. Princeton 1974.

Geertz, C. Uskonto kulttuurijärjestelmana. – Uskonto, kulltuuri ja yhteiskunta. Toim J. Pentikäincn. Helsinki 1986. lk 88-138.

Gemujev 1990 =Гемуев, Г. Н. Мировоззрение манси. Дом и космос. Новосибирск.

Gratšova 1971 Гратчова, Г. Н. Погребальные сооружения ненцев устя Оби. Религиозные представления и обряды народов Сибири в XIX - начале XX века. Музея антропологии и этнографии XXVII. Ленинград, lk 248-262.

Heidegger, M. Sissejuhatus metafüüsikasse. Tlk Ü. Matjus. Tartu 1996.

Karjalainen, K. F. Jugralaisten uskonto. Suomensuvun uskonnot III. Porvoo 1918.

Kotov, O. The Concepts of the Salym Khanty About the World Structure. – Septimina Sibirica. tomus VI. Uralic Mylhology. Papers of an International Conference Syktyykar, 6-9 August 1993. lk 87-92.

Kulemzin 1984 = Кулемзин, В. М. Человек и природа в верованиях хантов. Томск.

Leete, A. Lääne-Siberi taiga- ja tundrainimeste ruumitundmisest seoses orienteerumisviisidega. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLI. Tartu

1996. lk 211-223.

Lintrop, A. Šamaaniraamat. Tartu 1995.

Lotman, J. Kultuurisemiootika. Tartu 1990.

Malin, L. Hantide majapidamistarbed. – Eesti NSV TA Toimetised, 31. köide. Ühiskonnateadused, nr 2. Tallinn 1982. lk 138-147.

Schmidt E. Bear Cult and Mythology of the Northern Ob-Ugrians. – Uralic Mythology and Folklore. Ethnologica Uralica. Budapest. Helsinki 1989, lk 187-232.

Siikala, A.-L. Hopp?l, M. Studies on Shainanism. Ethnologica Uralica. Helsinki, Budapest 1992.

Sokolova 1963 = Соколова, З. П. Материалы по жилищу хозяйственным и культовым постройкам обских угров. - Труды Института этнографии. Новая с, т 84. Cибирский этнографический сборник V. Москва, lk 180-233.

Sokolova 1971 = Соколова, З. П. Пережитики религиозных веровании у обских угров. - Религиозные представления и обряды народов Сибири в XIX - начале XX века. Музея антропологии и этнографии XXVII. Ленинград, lk 211-238.

Sokolova 1980 = Соколова, З. П. Ханты и манси. - Семейная обрядность народов Сибири. Опыт сравнительного изучения. Москва, lk 36-41, 125-143.

Sokolova 1983 = Соколова, З. П. Социальная организация хантов и манси в XVIII - XIX вв. Проблемы фратии и рода. Москва.

Spiro. M. E. Uskonnon määrittelyn ja selittämisen ongelmia. – Uskonto,

kulttuuri ja yhteiskunta. Toim J. Pentikäinen. Hclsinki 1986, lk 49-

87.

Zolk. M. Hantide kultusehitised. -Eesti NSV TA Toimetised. 31. köide.

Ühiskonnateadused, nr 2. Tallinn 1982, lk 156-162.

Tangherlini. T. R. „It Happened Not Too Far From Here...”: A Survey of

Legend Theory and Characterization. Western Folklore 49, October

1990.

1) Heaks näiteks siinkohal on Pimi jõel elav Kanterovide perekond, kes kaotas šamaanisõja tagajärjel perekonnast šamaani võimed, mistõttu viimastele tuginev toimimisstrateegia enam ei funktsioneerinud (Barkalaja 1996: 128 129).

2) Ruumi all mõeldakse siin mitte ainult füüsilist ruumi kitsamas mõttes, vaid igasuguse keskkonna mõttes, kus toimub olemine (vt Heidegger 1996: 30 34). Väärtuste om(ist)amine on inimese jaoks olemise vältimatu eeldus, mis muidugi ei tähenda seda, et väärtustamata nähtused oleksid olematud, vaid nad on mitte-olevad (sealsamas: 88). s.o neid pole selle inimese jaoks olemas, kes pole antud nähtustele mingit väärtust omistanud.

3) Kurat on ilmselge allilma tegelane. Kuradi nimetus esineb siinkohal nähtavasti mõne handi allilma jumala või haldja nimetuse informandipoolse venekeelse tõlkevastena. Teine nimi. millega venelased obiugrilaste jumalaid ja haldjaid nimetasid ja mille obiugrilased vene keelde tavatõlkimiseks üle võtsid, on saitan (Karjalainen 1918: 136), kuid seda kasutati mitte kitsalt allilma haldjate tähistamiseks, vaid juba laiemalt.

4) Obi jõe äärsed sakraalsed keskused on tähtsad laial maa-alal, mis moodustab manside ja põhjahantide ühise kultuuriruumi. Viimaseid ühendab lisaks ühistele pühapaikadele ka fratriaalne süsteem, kus jagunetakse kaheks fraatriaks, por- ja mos-fraatriaks. Por-fraatria tootemiks on karu, tähtsamaks usuliseks keskuseks Vežakarõ ja tähtsamaks kaitsjaks Jem-vož-iki. Mos-fraatria on Kaltaš-Anki ja Sorni-iki (mansidel Mir-susne-humi) kaitsealune. Jumalate loomsed esinemiskujud on vastavalt jänes ja hani, tähtsaim usuline keskus Belogorje (Sokolova 1983: 10, 20,106.108).

Idahantide juures on siir’c (fraatria handikeelne vaste) rohkem kui kaks eelpoolnimetatut. Samuti tundub, et nende jaoks ei oma põhjahantide kesksed kultuskohad olulist rakenduslikku tähtsust. Pigem on idahantide sakraalne elu seotud rohkem oma kodujõe ning selle jumalusega.

5) Ka Surguti rajooni hantide juures ei kattu nende poolt väljapakutud ilmakaar alati kompassi näiduga. Tavalisemaks nähtuseks on majade suuna ning pühade aitade või nartade asukoha varieerumine elamu suhtes umbes loode-kirde ulatuses. Mõnikord võib kõrvalekalle olla isegi suurem. A. Lintrop juhtis tähelepanu sellele, et ka eesti sõna ilmakaar sisaldab endas kompassi täpsuse mõttes määramatust, tähistadeski kaart horisondil, mitte mingit täpset sirgjoonelist suunda.