Jõumees Georg Lurich rahvajuttudes

Kalle Voolaid

Kes oli Georg Robert Lurich (22.04.1876-22.01.1920)? Ennekõike oli ta 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul tegutsenud suure rahvusvahelise kuulsusega elukutseline maadleja ja tõstja, kelle aktiivne sportlasekarjäär kestis praktiliselt veerand sajandit (1895-1920) ja viis teda nii Aasiasse kui Ameerikasse, rääkimata juba Euroopast ja Venemaa avarustest. Leidub väga vähe (kui üldse leidub) eesti soost sportlasi, kellel sellisele karjäärile midagi vastu panna on. Lurich oli mitmekordne elukutseliste kreeka-rooma (ehk tollase nimega prantsuse) maadluse maailmameister ning püstitas mitukümmend tõstmise maailmarekordit. Tema isiklik rekord tõukamises – 165 kg – andnuks talle veel tänavugi, 1996. aastal, oma kaalukategoorias (kuni 91 kg) Eesti meistri tiitli, sest tänavu meistriks tulnud Lääne-Virumaa mehe Aivar Zarubini tõukamise tulemus oli 147,5 kg (Muttik 1996). Maadluses oli Lurich suur novaator, kes juurutas üle 70 uue maadlusvõtte (Sepp 1951: 73).

Lurichi populaarsust kogu maailmas kinnitavad järgmised faktid:

1) Tema tegevusest innustunult asutati üle kogu maailma rida Lurichi nime kandnud spordiseltse ja -klubisid – ainuüksi Euroopasse vähemalt 14 (Langsepp 1978:10), lisaks veel Ameerikasse (Veedam 1981: 125,131) jm. Ka tänapäeval tegutseb Väike-Maarjas spordiklubi „Lurich”.

2) Lurichist on kirjutatud raamatuid, tehtud mängufilm, teda on modellina kasutanud mitmed tuntud kunstnikud üle maailma – A. Adamson (kahel korral), Rodin, Begas, Hueppe (Langsepp 1978: 8), Klinger, Werner (Langsepp 1958: 27). Alles hiljuti teatas kirjanik M. Mutt, et tal on valminud stsenaarium Lurichist ja tema pojapoegadest (Vaher 1996).

3) Ajalehes „Illustrierte Athletik-Sportzeitung” 1902. a kirjutati: Lurichi populaarsus on Venemaal nii suur, et traavleidki hüütakse tema nime järgi.

Kišinjovis lasti välja Lurichi-nimeline sigaretisort. See on seda omapärasem, et Lurich ei suitseta üldse. /.../ Riias kirjutati ja lavastati üliõpilaste poolt kaks näidendit, milles peategelasena esines Lurich. (Kristjanson 1973: 102).

4) Lurich on esinenud ka Vene tsaariperekonna (Kristjanson 1973: 108) ja Ameerika Ühendriikide presidendi ees („Peterburi Teataja” 1913).

5) Lurichil oli terve hulk jäljendajaid, kes kasutasid tema nime endale reklaami tegemiseks – nn „vale-Lurichid” (Kristjanson 1973: 123; Lurich 1899), kaugeim „vale-Lurich” on teada Austraaliast (Vilder 1996: 2).

Väga populaarne oli Lurich Eestis. Suur osa selles oli kindlasti tema üle-Eestilistel turneedel. Need tuurid toimusid põhiliselt aastail 1897-1898, mil Lurich rändas maad mööda, korraldades spordipidusid, kus ta demonstreeris tõsteid ja kutsus endaga maadlema. Samuti pidas ta iga esinemise ajal kõnesid, kus kutsus üles kõiki eesti mehi tõstmist ja maadlust harjutama, end kehaliselt ja vaimselt arendama. Oma karskuskõnedes materdas ta viina, tolle aja suurt pahet Eestimaal.

Rahva jaoks olid Lurichi esinemine ja jõudemonstratsioonid iseenda jõu tunnetamise väljenduseks – Lurich oli ju oma, eestlane! Rahvale oli ta tõeliseks rahvuskangelaseks, kes näitas kogu maailmale, et ka „eestlane on mees”. Lurichi nimi muutus jõu sümboliks. Tema mõjul tekkis Eestis mitmeid seltse ja atleetikaklubisid, nii et aastaid 1897/98, mil Lurich maad mööda rändas, on nimetatud eesti rahva tõeliseks ärkamisajaks spordi alal (Kristjanson 1973: 87).

Lurichi imetlusväärne jõud, osavus, seninägematud jõunumbrid ning ikka ja alati võidukas maadlus lõid rahva seas tema nime ümber tõelise aupaiste. Lurichist hakkasid liikuma jutud (ka laulud), kus tõde vaheldus väljamõeldisega – sellelaadne folkloor tekkis juba Lurichi enda eluajal.

Jutud Lurichist kuuluvad rahvaluulealase liigituse järgi kas naljandite või pajatuste hulka.

Naljandites kirjeldatakse erinevaid naljakaid situatsioone, mis pole alati sugugi seotud jõumehe-tegudega, vaid mõnikord lausa poisikesetempudega:

Lurich pidanud oma vastastega A. Abergi, J. Kanepi, Arderi, Mihkel Neeluse ja teiste noormeestega Narvas Võitlejas ja Eesti Seltsis ühtejärgi 10 etendusõhtut. Siis ütelnud Lurich kord Neelusele, neil polevat midagi enam rahvale näidata. Võtku ta nüüd püksid maha ja näidaku rahvale paljast tagumikku. Neelus olevat Jüri käsku täitnud. (ERA II 57, 682 (53)). (1)

Samuti armastab Lurich teisi mitmel moel alt vedada:

Kord tulnud Lurichi truppi uus maadleja. Lurich seletanud enne ühele maadlejale, et uustulnuk on väga kõva kuulmisega. Sama kõnelnud ta ka uustulnukale. Siis korraldanud ta osavalt mõlema „kurdi” jutuajamise. Kumbki pingutanud kõigest väest, et end kuuldavaks teha. Stseeni jälginud muidugi teised, ise suure vaevaga naeru tagasi hoides. (Langsepp 1978: 41).

Seega pole naljandites tähelepanu keskmes Lurichi kui jõumehe isik, vaid Lurich kui vembumees. Pajatuste puhul on asi pisut teisiti. Siin on Lurich ennekõike erakordselt tugev rammumees. Tänu oma suurele jõule tuleb ta erinevatest hädaolukordadest edukalt välja. Mitmel puhul karistab jõumees vargaid või röövleid, kes teda tülitavad:

Ükskord on Tallinnas kaks varast tema kallale tungind ja nõund temalt raha. Lurich võtnud neil kraest kinni, tagund peadpidi vastamisi ja visand nad üle plangu. Seal on öövalves olnd kuri koer, kes meestel püksid lõhki kiskund ja jala sääred veriseks. (RKM II 45, 613).

Või lihtsalt purjus norijaid:

Lurich, maadleja, läinud kord sügisel ühte kõrtsi öömajale Pärnu ligidal. Kõrtsi tulnud ka palju kihnlasi, kes laulnud oma rahvalaule ja kiitnud, et nad on kole tugevad. Hakand siis Georg Lurichist norima, et see olevat nõrk mees. Kihnlased saand sellest veel rohkem julgust ja akand Lurichi tõukuma. Lurich saand viimaks päris vihaseks, võtnud kihnlased üksteise järgi sülle ja visanud kõik üles parsile. Siis jäänud kihnlaste suud ammuli lahti. (ERA II 140,42112 (l 02)).

Korduvalt aitab Lurich hädasolijaid:

Kord läinud ühel eidel lehm üle aia. Eidel äda käes. Luuri näinud seda ja ütelnud, kas ei sa lehma üle aia? Luuri läinud sinna, võtnud lehma sülle ja tõstnud üle aia. (ERA II 227, 191 (52)).

Aeg-ajalt demonstreerib ta erinevaid jõu ja ilu numbreid:

Lurich olla kord Peterburis 12-mehelist muusikakoori nii kaua üleval hoidnud, kuni mehed 3 korda „Jumal keisrit kaitse sa!” läbi mänginud ja selle eest saada Lurich kroonu poolt pensioni. (Langsepp 1978: 40).

Lurich on pärimuses äravõitmatu rammumees:

Luuri oli üks tugev rammumees, ta olla eitlemas käind mööda võõraid riikisi. Ta ei põle teisa rammumehi leind teistest riikidest, võit kõik ää. Ta olla kõik nuiadega arjutand ennast. (ERA II 77, 588 (109)).

Tema suur jõud on mõnede teadete järgi omandatud üleloomulikul teel:

Ühel palaval suvisel päikesepaistel on Lurich Väike-Maarjas istund mäe serval ja kui palavus hakand temale liiga tegema, jooksnud alla orgu, et jaheda allika veega ennast vähe karastada. Jookstes löönd jala vastu kivi ja kukkund käpuli kivi peale. Tõust ülesse, läind allikale, pand jalad ja käed allikasse ja pest ennast allikaveega ja saand sellest omale suure jõu. Võtt selle kivi, kus vastu tema oma jala lõi, mängind sellega kui karduliga. See kivi olla veelgi Väike-Maarja mälestusmäe serval samlaga kaetud. (RKM II 45, 609).

Kui Lurichi ema olnd rase, läind tema läbi metsa, ja juhtund seal karu nägema, mille üle tema ära ehmatand ja selle ehmatuse tagajärjeks oli see, et ta sünnitas karujõuga poja, sest karujõud läind poja sisse. (RKM II 45, 609).

Teise versioonina seostati Lurichi ebaloomulikult suurt jõudu tema organismi ebatavalise ehitusega:

Pärnu pool teab rahvas rääkida, et Lurichil olla sellepärast jõudu palju: temal olla kaks alumist ribikonti kokku kasvanud ja tema teada inimese kehas ühte õrna kohta – kui selle peale vajutada, jäeda inimene jõuetuks. (RKM II 45, 613/15).

Igal juhul oli Lurich olnud tugev juba noore poisina:

Kui Georg Lurich old noor poiss, ei ole veel 10 aastad vana old, siis isa ost siemne erneid ja pand nied aita kerstu sisse, kus aga poiss käind neid nosimas. Isa pand kerstu kaane piale tsetvert rukkid kottiga, poiss lükand rukkikotti maha ja käind ikkagi erneid nosimas. (ERA II 167, 325 (14)).

Lurichi kuulsus olla nii suur olnud, et koguni keisrinna olla sellise jõumehe ema näha tahtnud:

Keisriproua olla Lurichi ema kord enese juurde kutsunud, et seda naist näha saada, kes niisuguse visa mehe nagu Lurich on sünnitanud. Pealegi räägitakse, et keisriproua olla Lurichi emale oma päevapildi, mille raam kalliskividega kaunistatud olnud, kinkinud. (Langsepp 1978: 40).

Kui vaja, läks Lurich isegi tsaari jutule:

Eks talurahvas pani mõisa põlema. Mõisnikul mõis kindlustatud, riik maksis välja. Ise ässitasid talurahva mõisa kallale. Siis kaebasid mõisnikud tsaarile talurahva peale. Eks kõik tegid nii. Eesti rahvas ei saanud ju liikuma. Aga vat ühekorra läks Luuri tsaari jutule. Ei lasta, vahid ees. Vat tõmbas siis seasi hõlmad lahti. Auraha rind täis, lasti läbi.

Ta oli tugev mees, noh. Eks tema siis rääkis, kuidas talumeest peksti, ööd ja päevad takka sunniti... (Tiiu Jaago erakogu).

Populaarsusel on ka oma varjuküljed – Lurichit tahetakse alt vedada, talle vempu mängida:

Kuulus maadleja, Georg Lurich, suvitanud kord Vana-Vändra „Pärnjõe” külas Uusna talus. Kord pühapäeval pikutanud Lurich Pärnjõe kaldal, mis just Uusna talu eest läbi jookseb. Uusnale tulnud sel päeval palju külapoisse ja need tahtnud Lurichiga nalja teha. Lurich teind, et ta magab ja poisid hakand teda jalust sikutama, et jõkke vedada. Poisid saanudki Lurichi juba üsna jõekaldale, kuid siis ajand jõumees silmad lahti, krapsand püsti ja nabind külapoisid üksteise järgi kinnija visand jõkke. Kes tulnd jõest sorgus välja, kes puristades, kes kirudes. See kõik teind G. Lurichile nii palju nalja, et ta naernud veel tükk aega. (ERA II 140, 423 (105)).

Naiste hulgas oli Lurich populaarne nii meil kui mujalgi:

Üks New Yorgis elav Vene vürstinna olevat olnud Lurichist hirmsasti sisse võetud ja polevat talle oma pealetükkivusega hingerahu andnud. (Veedam 1981: 132).

Lurich armastab alati erinevatel aladel jõudu katsuda, olgu see või kõhutuule laskmine. Loomulikult tahab ta võita, ehkki see alati ei õnnestu:

Lurichi onupoja Hans Luuri maja juures seisnud suur kivi, mida jõumehed Lurich, Tõnis Ervin ja Jüri Oviir tõstsid. Pikkade kätega Ervin ja Oviir tegid kivile tuule alla, ent Lurichil, kelle käed olid lühemad, nii, et tal korralikku haaret kivi ümber võtta ei õnnestunud, läks asi luhta. See ei andnud Lurichile hingerahu ja nii nähti teda veel öösigi kivi kallal rassimas. (Veedam 1981: 18).

Niisiis, naljandites on Lurich lustlik vembumees, kes sooritab oma vempe alati teiste jõumeeste seltskonnas, olles nende seas liidriks. Ta on alati hakkamist täis, ent vahetevahel häbematu, kasutab oma jõudu nõrgemate vastu kurjasti.

Pajatustes esineb Lurich tugeva ja ühtlasi abivalmina ning talle meeldib oma jõudu demonstreerida, rahvale esineda. Ta on väga otsustusvõimelise ja konkreetse iseloomuga ning kui ta juba oma jõudu kurikaelte vastu tarvitama peab, siis kõvasti. Teiste sõnadega – kui lööb, siis nii, et on löödud. On mitmeid erinevaid võimalusi, kuidas Lurich oma jõudu rakendab või oma nime kasutab. Ta on alati lahke ja aitab: tõstab lehma üle aia, kostab talumehe eest tsaarile, päästab hobuse lihuniku käest, aitab vankri kraavist välja.

Kurikaelte vastu on Lurich armutu, karistades neid põhiliselt eemaleviskamise teel – ta viskab nii vargaid, röövleid kui muidu purjus tülinorijaid, aga ka koerust täis külapoisse. Erinevad on ohvrite maandumispaigad – katus, jõgi, pars, poriloik, plangutagune.

Lurichile meeldib vahetevahel näidelda, moodsat väljendit kasutades oskab ta end „müüa”. Ta on siiski pisut edev ja armastab vahetevahel oma jõudu ja oskusi rahvale erineval moel demonstreerida.

Lurich armastab võistelda ja jääb kriitilistes situatsioonides rahulikuks. Arvatakse, et tema jõul on ebamaine päritolu.

Mõnikord on Lurich jonnakas ja vihastab kiiresti, mõnikord naerab oma ohvrite üle. Kui vaja, näitab üles suurt kavalust.

Kokku võttes on Lurich rahvajuttudes populaarne tegelane, tõeline rahvuskangelane, kelle jõul ei ole tavapiire ja kelle läbi rahvas tunneb end võrdväärsena teiste rahvastega.

Kirjandus

Kristjanson, G. Eesti raskejõustiku ajaloost. Tallinn 1973.

Langsepp, O. Georg Lurich. Tallinn 1958.

Langsepp, O. Georg Lurich. Tallinn 1978.

Lurich, G. Et mina nüüd Austriamaale... – Eesti Postimees 1899, nr 41, lk 4.

Muttik, S. Tõstjatel olid juubelimeistrivõistlused – Postimees 1996, nr 103, lk 15.

„Peterburi Teataja” 1913 = Lurich Ameerikas – Peterburi Teataja 1913, nr 54, lk 3.

Sepp, R. Eesti spordi leksikon. Umeå 1951.

Vaher, V. Sport kui maailma suurim seriaal – Spordileht 1996, nr l, lk 14.

Veedam, V. Lurich Ameerikas. Toronto 1981.

Käsikirjalised allikad

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogud (ERA ja RKM).

Tiiu Jaago erakogu.

Vilder, V. Eestlaste spordielu Austraalias. 1996 (käsikiri Eesti Spordimuuseumis).

1) Näidete teksti on minimaalselt redigeeritud.