Varesest, sest vagast linnukesest

Liina Saarlo

Käesolevas uurimuses käsitlen varest rahvalaulus. Alustan ülevaatega lauludest, kus vares on peategelane. Neist kõige tuntum on vast tantsu- ja mängulaul „Vares, vaga linnukene”, millest leiab viiteid ka teistele nn vareselauludele. Teises osas käsitlen suhtumist varesesse, võttes vaatluse alla ka need laulud, kus vares esineb kõrvaltegelasena.

1. Vareselaulud

1.1. „Vares, vaga linnukene”

„Vares, vaga linnukene” on I. Rüütli andmetel üle maa levinud, väga populaarne ringmängulaul. Tekst põhineb regivärsimotiividel. Ka algusmotiiv Vares, vaga linnukene,/tõi sõjasõnumeid lähtub regilauludest, kuigi on enamasti muudetud ja sisaldab lõppriimi. (Rüütel 1980: 243).

„Vares vaga linnukene” oli väga populaarne veel käesoleva sajandi 30-ndatel aastatel. Seda soodustas osalt avaldamine trükitud laulikuis. Siiski näitab silmatorkav varieeruvus nii tekstis kui ka mänguviisides, et laul levis põhiliselt suulisel teel. (Rüütel 1980: 244-245).

„Uues Tallinna laulikus” 1895 on ilmunud kõige pikem, 56-realine „Vares, vaga linnukese” variant. (1) Lisaks algusmotiivile on laulus ka mitu regilaulumotiivi („Laisk ketraja”, „Küllap hiired heietavad”, „Kolmed püksid”, „Kull kutsumata”). Samuti leiab sealt mitmeid uuemate laulude motiive, mis ERA uuemate rahvalaulude kartoteegi põhjal esinevad ka iseseisvate lauludena.

„Vares, vaga linnukene” kuulub seda tüüpi ringmängulaulutekstide hulka, mis koosnevad mitmest omavahel otseselt seostamata episoodist. Episoodid esinevad eri lauluteisendeis erinevates kombinatsioonides ja koosnevad enamasti mitmest motiivist. Üksikud teisendid erinevad nii koostismotiividelt kui sõnastuselt. Seetõttu on võimatu leida kaht kokkulangevat lauluvarianti ka siis, kui nad koosnevad samadest põhiepisoodidcst ühesuguses järjestuses. (Vrd Rüütel 1983: 255-256).

1925. a ilmunud Voldemar Tamme ja Juhan Aaviku „Laste-laulu” I jaos (Tamm, Aavik 1925) on ka „Vares, vaga linnukese” lühem variant. (2) Lisaks esimesele neljale reale ja refräänile lisanduvad ka sõjasõnumite motiiv ning teised regilaulumotiivid („Küllap hiired heietavad” ja „Kolmed püksid”). Sellest laulikust on laul arvatavasti levinud laste repertuaari ja sealt pärineb ka Andersoni kogus leiduv variantidemass (Kodavere kihelkonnas näiteks 40). Laste lauluvariantides leiduvad needsamad motiivid, aga mitte kusagil kõik korraga. Algusvärsile lisandub veel rida saba taga tillukene. Sellest on välja arendatud omaette lauluke: Vares vaga, saba taga,/ lendas üle põhjanaba (A 11 776 (16) < Kodavere 1931).

1.2. Teisi vareselaule

Ringmängulaulus „Vares, vaga linnukene” esineb motiive regilaulust „Kull kutsumata” (ERIA laulutüüp nr 242). „Kull kutsumata” algab sageli motiiviga, kus vares korraldab varrujoodud. (3) Vares on formaalseks peategelaseks – tema loob tingimused edasisteks sündmusteks, laulu mõte aga seisneb kulli kurjuses ja vägivallatsemises teiste lindude vastu.

Vareselauludest on tuntud ka hõredalt üle Eesti levinud „Varesemunad” (ERIA 237), kus vares muneb munad ja külanaised need üles korjavad. (4) Laulul on mitmeid ühisosi „Loomislauluga” – munad kukuvad/veerevad, munadest kooruvad pojad, kes kellekski saavad. Ka „Loomislauluks” tüpologiseeritud laulud algavad vahel motiiviga vares, vaga linnukene. Võib-olla peakski need variandid liigitama pigem tüüpi „Varesemunad”. (5)

Laulus „Vares ootab hobuse surma” (ERIA 301) antakse varesele epiteedid vana ja kaval. Laulu süžeed selgitab varese raipesöömise kõmme. Laulus „Varss vaeslapseks” (ERIA 300) on vares julm lind, kes hobuse tapab ja nõnda varsa vaeslapseks jätab.

Laulus „Kurg ja vares” (ERIA 236) astub vares tütarlaste kaitseks välja. Samas on tema kaitsetegevus seotud ootusega, et tüdruku pulmas pudeneb tallegi midagi söödavat.

„Rikka härg ja vaese vares” (ERIA 1271) on ülemaaliselt tuntud laulutüüp. Rikas tapab härja ja ei saa sellest midagi. Vaene seevastu tapab vana varese, saab sellest söönuks ja joonuks, müüb veel osa varest mahagi.

2. Varesesse suhtumine

Vares on vaga linnuke vaid laulusalmis ja „vagalind” kergeuskliku arvates, ütleb Mart Mäger oma raamatus „Linnud rahva keeles ja meeles” (Mäger 1969: 58). Varese eufemismina toob M. Mäger Iisaku murrakus esineva vagalinnu (Mäger 1967: 151), kusjuures varese kohta käivad eufemismid olevat enamasti halvustavad. Vana hall ja vana vares on tuntud ka varese rahvapäraste nimetustena (Mäger 1967: 150). Vares pole eesti rahva uskumustes tark ega kaval lind, sellise eksiarvamuse on tinginud rahvusvaheline muinasjututraditsioon (Söömer 1987:112). Vareseid on teatavasti kahte liiki -hallvares (Corvus corone) ja künnivares (Corvus frugilegus). Kuna künnivares on Eestis vähemlevinud, siis usundiline ja endeline põhiraskus langeb just hallvaresele – st uskumused käivad põhiliselt just tema kohta. Samuti võib eeldada, et lauludes kõneldakse just hallvaresest. (6)

Regilaulutegelasi ei saa üksüheselt samastada usundiobjektidega, laulu vares võib olla midagi muud kui usundi vares. Aga samas võiks ju otsida paralleele eri žanride varesekujude vahel ja esitada küsimus, kuivõrd vaene, vana ja vaga see vares on? (7)

2.1. Vares rahvausundi kontekstis

Osas lauludes pole varesel küll peategelase staatust, samas esineb ta linnu rollis, kelle tegevusel on usundiline tagapõhi. „Nendes lauludes leiab rahvausundiga seostuvaid motiive.

2.1.1. Vares sõnumitoojana

„Vares, vaga linnukeses” esineb vahel rida tõi sõjasõnumeid, mis jääb enamasti kontekstiga sisuliselt seostamata (järgneb mõni ketrusteemaline motiiv). Lüroeepilises regilaulus „Venna sõjalugu’’ (ERlA 1677) leidub motiiv, kus vares ja harakas toovad sõjasõnumeid. Kes toi sõjasõnumida,/ kesse kandis vaenukeelta?/ Arak toi sojasonumida,/vares kandis vaenukeelta. (H I 5, 27 (49) < Haljala 1892-1894). Mõnes variandis on isegi vares, vaga linnukene see, kes sõjasõnumeid toob: Vares oli vaga alli lindu,/ tõi meile sõasõnumid (ERA III 4, 11 (2) < Ridala 1921).

Laulutüübis „Valelik, ütleb omaksed surnud” toob vares sõnumeid vanemate surmast (VK V: 661): Nonn oli nobe linnuke,/ varene vaga poisike,/ tõi mulle Sörvest sönumid,/tagant rannast raamadid./Itles mo emme eile surnd,/ itles mo taadi taane surnd,/ venna vede uppunud,/ sösara söjas tapetud (ERA 11 85, 561/3 (19) < Mustjala 1933). Tedre järgi on selle tüübi pealkiri „Vale surmasõnum” (ERlA 1241). Valesõnumitoojana tuntakse varest just saartel (ERlA IV: 189-190). Rahvauskumustes on vares põhiliselt halva ilma, surma- ja ka sõjaennustaja, või lihtsalt halbade sõnumite tooja (Söömer 1987: 90).

Vähemalt üks variant on laulust, kus varesega saadetakse sõnumeid: Vaa vaa vana varõs,/vii sõna sõsarilõ,/lasõ laga’ vüü kotta,/kinä kõtu kinni kisku! (H II36, 231 (322) < Urvaste või Karula 1893). Mustjala „Valelik, ütleb omaksed surnud” variandis mainitakse varest ka sõnumiviijana: Mina aga lasin laulu tehja,/kiitsaka panen kirjutajaks,/varene vaga postipoissi,/rebane ustav reisisell (ERA II 85, 561/3 (19) < Mustjala 1933).

2.1.2. Vares valgeks

Setu „Venna sõjaloos” tuleb ette motiiv, kus õde küsib, millal venda sõjast koju oodata. Vend vastab: siis, kui vares valgeks läheb. Sis sa iks minno kodo ooda,/ kodo ooda, tarre taha,/ kui lätt vares valgesta,/ kaarna luigekarvalises (H I 6, 189 (3) < Setu 1894). (8) Siin saavad kokku mitmed tähendusväljad. Vares toob tavaliselt surmasõnumit. Tagasituleku tingimusena esitatav enne on iseenesest võimatu. Tulemuseks on see, et ebatavaline, võimatu vares toob elusõnumit. Muidugi, absurdne tingimus võib tähendada esmajoones seda, et vend ei loodagi tagasi tulla.

2.1.3. Varesele valu

Varesele tõrjutakse loitsudes (9) valu ja haigus: Keermus-kaarmus,/ harakale haigus,/varesele valu,/musta linnule muu tõbi!/Latse kõtuke terves! (EKS 4ᵒ 3, 187 (14) < Karksi 1877). S. Söömer väidab, et varese rohke kasutamine mitmesugustes sõnamistes on ühelt poolt tingitud uskumisest varese maagilisse jõusse. Põhiliselt aga rõhutatakse sellega varese alaväärtuslikkust võrreldes teiste lindudega (Söömer 1989: 88). Võiks omakorda väita, et haigus saadetakse ka rongale ja harakale, kellel on uskumustes ohtlikum roll. Häda ei saadeta ohututele lindudele-loomadele (pole näiteks varblasele valu). Seega võiks varese kasutamine loitsudes rõhutada eelkõige tema maagilist jõudu.

2.2. Vares halvustavas tähenduses (10)

Mingi nähtuse halvustamiseks kasutati vareslastest kõige sagedamini varest ennast, kuna ta oli inimestele tuttavam lind (ronk ja harakas käisid harva majade juures) ning tema maagilist jõudu peeti väiksemaks kui rongal, seega ei olnud tabu piirid nii tugevad (Söömer 1989: 86).

2.2.1. Vana vares

Laulus „Rikka härg ja vaese vares” tappis vaene vana varese – olendi, kellelt loogiliselt polnud üldse midagi saada: Rikas tappis suure härja,/ ei saand liha süüäkseni / ega nahka müüäkseni./ Ma tapsin vana varekse,/ sest sain liha süüäkseni /ja sain naha müüäkseni (H IV 8, 892/3 (11) < Kuusalu 1897). Hüperbooli käsutades jõutakse absurdikoomikani: sääreluust sain sängisambad,/ tiivaluudest sängipohja,/ tukast sain mina tuisumütsi,/ nokast sain mina nuelatuosi (H IV 8, 892/3 (11) < Kuusalu 1897).

Laulus „Kui noor olin” (11) meenutatakse noorusaega ja võrreldakse seda vanadusega. Vanana ei jaksa üle vana varese hüpata: Nüüd ei saa üle vana vareste,/paaripäevase põrsakese (H IV 2, 692 (15) < Saarde 1888). Vana vares on jällegi mingi tühise, madala asja tähistajaks.

Jahimehelaulus „Minu mees on metsakütt” (12) oodatakse meest jahisaagiga koju, see aga toob vana varese: Minu mees on metsakütti,/ei tule tooreta koduje,/ istu maha ilveksita,/järile jänesepojata./ Vahest toob terve tetrekese,/ vahest toob haudunud haraka,/ vahest toob vana varekse,/ vahel poole pääsukese (E 16 376 (6) < Haljala 1895). Varest mainitakse teiste lindude kõrval paralleelvärsis – jällegi on vana vares väärtusetuse võrdühikuks.

2.2.2. Vares isaks

Vaes- ja vallaslapselauludes (13) räägib laulja sellest, et tal pole vanemaid. Vanemateta lapse alaväärset positsiooni iseloomustades nimetab ta oma vanemateks varest ja teisi rahvalaulu poeetikas kohati negatiivse tähendusväljaga linde: Mul pole isa ollessagi,/ ema ilmal tullessagi./ Mustad linnud mind munenud,/ harakad mind audelenud,/ varesed mind valmis teinud,/ kajakad mind kasvatanud (EÜS VIII 563/4 (71) < Koeru 1911). Sama vormelit kasutatakse ka sõimuna, kui tahetakse sõimatava kahtlast/halba päritolu rõhutada:

Mustad linnud sind munenud,/hallid linnud haudund välja (EKS 4ᵒ 2, 459/60 (3) < Pärnu-Jaagupi 1879). Vares võis olla ka vaderiks: Varesed minu vaderid,/ ronkad minu ristiisad (E 233a (3) < Tt); või teha vammuse: Kukkulind mul kuue tegi,/vares tegi vammuse,/ pääsuke tegi püksid jalga (E 24 611 (1) < Lääne-Nigula 1896) – keegi peale lindude ei hooli lapsest, kelle päritolu on kahtlane. (14)

2.2.3. Varesega sõimatakse

Pulmalaulikute võistulaulmistes sõimatakse teist laulikut vahel vareseks: Vait olge, Viru vareksed,/ Harju akid, seisatage,/ et las laulan, laanelindu,/ kõrvepääsuke, kõnelen! (H II 38, 135 (l8) < Haljala 1892). Virumaal ongi viru vares mõnes kohas, näiteks Kuusalus, sõimunimeks (Mäger 1967: 152).

Teise lauliku laulmist võidakse võrrelda varese laulmisega: Nõnda sinu laulemine /kui see koera haukumine,/varese vaakumine,/harakate sagatamine (Laugaste 1975:178). Võrdlus põhineb muidugi reaalsusel – ega vares just kaunilt ei laula.

Mõnes pilkelaulus võib pilgatav objekt varest lüpsta: Isa teil kündis kiivid taga,/ poeg teil kündis koovid taga,/ ema lüpsis vana varest,/ tüttar teista sõerutelles (E 6322 (6) < Narva 1894).

2.2.4. Vares sõimab

Vahel on varblane hädas, et vares temaga riidleb: Arakas mind augutele,/vana vares vandeleksi: soo varekse, maa varekse,/soo varekse tüttareksi (H I 5, 53 (103) < Haljala 1892-1894). Sealjuures sõimatakse just varese tütreks, seega alamat sorti olendiks.

Või neetakse vanatüdrukut, soovides, et varesed teda sõimaks: Saagu nad kõik sammeldama,/ aea ääres hallitama,/küla vahel kükkitama,/varestest kõik vaagutama (H, Gr.Qu. 12 (4) < Viru-Jaagupi 1888).

2.2.5. Vares kohtumõistjaks

Varese(le) kohtumõistmise motiiv seostub vanatüdruku pilkamise kui populaarse teemavaldkonnaga: (15) Siis sind tõstse tõlla sisse,/viiatse Viru turule,/aetse Harju uulitsele / kotkatele kohtumõista,/ varestele vaagelda! (H II 19, 356 (27) < Tõstamaa 1889). Vanatüdruk varese kohtumõistjaks: Siis sind tõstetse tõlla sisse,/ viiatse Viru turule,/aetse Arju uulitsale / kotsedele kohtu mõistjaks,/varestele vaageldajaks (E 6604/5 (4) < Tõstamaa 1893). Motiiv iseloomustab ilmselt vanatüdruku õela kohtumõistja rolli külas.

2.3. Realistlik suhtumine

Varesesse võidakse suhtuda päris realistlikult. Ka varese halvustavas tähenduses kasutamisel võib olla reaalne tagapõhi – nimelt on vares raipesööja, seega mitte kõige meeldivamate söömisharjumustega (inimese poolt vaadatuna). Inimestega seotud ütlemised põimuvad jällegi mõistetepaari vares – vana ümber ja kuuluvad kindlalt liialduste valdkonda (vana inimene varese roaks jt).

2.3.1. Vares raipesööjana

Laulus „Vares ootab hobuse surma” istub vares hobuse loogal ja ootab, et hobune otsa lõpeks: Varene vaakus looga peel /ja teine teise aisa peel,/ ootas oosta surevat,/ leppulauki langevat,/ sini-aga-alli sirguvat. (EÜS VIII 936 (6) < Mustjala 1911). Sama vormelit kasutatakse ka hobuseomaniku halvustamiseks. (16) Sellise suhtumise taust on üsna selge – vares on raipesööja ja küllap ta sai söögiks ka koduloomade korjuseid. Ka dialoogilistes varesehäälendites on enamasti juttu hobusekorjuste söömisest (vt Laugaste(-Treu) 1931: 82).

Laulutüübis „Kurg ja vares” kirub kurg tütarlapsi, kes marjad ära söövad. Vares aga leiab, et tüdrukud on kasulikud. Nendele korraldatakse pulmad ja peole eelnevast loomatapmisest saab ka vares oma osa: Tütärd mehele viiäs,/ talul härga tapõtas,/ kuhioinas kopsatas,/ mullõ osa hoidõnõd,/ mullõ pala pandõnõs (H II 5, 508 (7) < Sangaste 1877).

Vana mehe/naise või vanatüdruku/-poisi sõimulauludes (17) nimetatakse vana varese roaks: Vana on vareste rooga,/ harakate söömaaega,/ kõigi külakoerte rooga,/ huntide ninaalune (H II 9, 174 (5) < Haljala 1889). Varesele kui raipesööjale (ja ühtlasi surmalinnule) viidatakse ka neis vanapoiste/-tüdrukute sõimulauludes, kus eeldatakse, et vares peab vana ära koristama: Kissi teid ara koristab?/ Kotkas teid ära koristab,/vares varjule viäksi,/ musta lindu muile maile (H I 2, 335 (1) < Kolga-Jaani 1888). (18)

Lauludes, kus tüdruk siunab vana meest, kes teda kosida tahab, on vares see, keda vana juurde juurde magama saadetakse: Varõs mingu vanalõ,/kaarna rõõgu rõipõlõ! (H II 32,24 (13) < Rõngu 1988). Sellega halvustatakse nii vana, kui ka varest: vana on vareste roog, ajagu vana varest taga – vares on ainuke, kes teda tahaks.

Ühes „Imede” variandis leitakse vares vana va im u juurest magamast: Kubjas oli mu naise juures,/ teopoiss oli tüdruku juures,/vares oli vana vaimu juures

(EÜS VIII 683/4 (261 < Peetri 1911). Jällegi pannakse vares ja vana paari, värsi on kujundanud alliteratsioon.

2.3.2. Vares varane

Vaeslapselauludes (19) on alliteratsioonisundus lindude kui varaste ärkajate seast valinud varese, kellest vaeslaps peab veel varem tõusma: Vara lääb vares vaule,/ enne aega hakikene – /viel varem mina vaene (H II 4, 598/9 (75) < Kodavere 1887). Nii võib laulus varese kaudu anda ka positiivse hinnangu. (20)

2.4. Vares imelauludes

Imelauludes ei ole varesel iseseisvat funktsiooni ega iseloomu. Teda kohtab paralleelvärssides lihtsalt tegutsemas koos teiste loomade-lindudega.

2.4.1. Vares vasega

Imelinnuna seostatakse vares vasega. Ta esineb pärast kukke ja kana antikliimaksilisel positsioonil. Seos vasega on põhjustatud algriimist- varest ei saagi muu metalliga kokku panna. Samas on mõistete sisu ümber pööratud: vares, kes ise on hall lind, seostatakse värvilise ja särava vasega.

Laulutüüpides „Imed” j a „Imemaa” esineb vares koos kana ja kukega: Kus need kuked söövad kulda,/ kuked kulda, kanad karda,/ aned haljasta õbedat,/ vareksed vana vaskeda,/ pesilinnud penningida,/ targad linnud taalderida (H II 14, 502 (38) < Ambla 1890). Vares võib süüa/juua ka vana hõbedat: vanad värvud vaske joovad,/varesed vana hõbedat (EÜS X, 798 (76) < Haljala 1913), või vana raha: peened linnud peenikesta,/ vareksed vana rahada (H I 7, 107 (8) < Karksi 1895). Samuti võib ta vaske kaarutada: vareksed vaske kaarutavad,/ tikad tina liigutavad (ERA II 120, 176 (33) < Haljala 1935).

Laulus „Hiire pulm” on vares teiste pulmakülaliste seas. Ta kannab vaskseid/ vankis saapaid: Kes sinna pulma kutsuti?/ Varene vaskis saabastega,/ kiitsak kirju kuuega (RKM II 88, 350 (26) < Mustjala 1959), või vaskset vammust: tint tulli tinase riiga,/arak aa kuuga,/ vares vaskse vammusega (ERA II 285, 293/ 4 (125) < Paistu < Halliste 1939/40). Vahel sõidab ta kohale vaskse vankriga: kukk oli kuldakaarikuga,/ tihane tinareega,/ vares vaskise vankriga (ERA II 176, 373(16) < Haljala 1937/38).

2.4.2. Vares tööl

Lauludes „Linnud tööl” või „Loomad tööl” (liigitatud ka tööfantaasiateks) osaleb ta koos teiste lindude-loomadega põllutöödel. Vastavalt tööle veab ta vagu: arakad äestamaie,/varesed vagu vedama,/mustad linnud muile töile (ERA II 153, 857 (11) < Haljala 1937); viskab vakka: tuvike oli tuulajasta,/vares oli vaka viskajasta (H II 53, 575 (26) < Simuna). Kodutöödel valab ta vaagnaid: jänes treis taldrikuida,/ vares valas vaagenaida (H II 16, 26 (52) < Haljala 1885-1887); võtab vatska välja: harak ai hahku ahjo,/ varõs võt vatsku välä (H, Jagomann, 262 (51) < Räpina 1877).

„Lindude õlles” villib vares vett: vares vaene villis vetta,/ lõukene lõhkus puida (ERA II 292, 165 (2) < Palamuse); vitsutab vaate: vares vaate vitsutas,/ arak ankrusse ajas (E 43 046 < Rakvere 1902).

Imelaulude varese tegevus ja välimus tulenevad algriimist. Sageli esineb vares paralleelvärssides koos teiste vareslastega.

2.4.3. Vaga vares

„Lindude õlus” ja „Hiire pulmades” võib kakluseks minna – vares on sel juhul tavaliselt peksasaajate seas: Värb oli kuri riidelema,/ riidelema, raadelema./ Haraka habe aeti,/ varekse vammus võeti,/värro tukka tõmmatie,/pääso pea löödi verrete (EKÜ F 232a 131/2 (28) < Kadrina).

Laulus „Kui noor olin”, kus räägitakse oma nooruse kangelastegudest, on vares jälle see, kes ette jääb: Harakale harja aie,/tetrele lei titi pääle,/varessele kondi pääle,/kurg läits mõtsa kombatella,/ tõiste jalga tõmmatenna,/ teder titti tõmmatenna,/vares varvast siputenna (H III 369/70 (28) < Otepää 1888). (21)

Kokkuvõtteks

Milline on varese roll eesti rahvalaulus?

Kuna vares pole reaalsuses kuigi sümpaatne lind ja tema kohta ei kehti ka usundist tingitud tabud, suhtutaksegi temasse lauludes enamasti negatiivselt. Lauludes, kus varesesse peategelasena suhtutakse neutraalselt, iseloomustab teda pigem passiivsus – vares ootab ära hobuse surma; ootab, et saaks pulmadest toidujäänuseid jne. Usundis on vares seotud halbade ennetega ja ka lauludes ei ennusta ta midagi positiivset.

Varese algriimist tulenevatel epiteetidel vana, vaga ja vaene on halvustav-haletsev tähendusvarjund. Need on muutunud varese kinnisepiteetideks (aga mitte näiteks vahval), millel sageli isegi puudub hinnanguline tähendus. Nii tekib omamoodi suletud ring: Kui imelauludes on tarvis mõnda paralleelvärssi, võetakse vaene vana vaga vares, avaldamata sellega veel suhtumist varesesse. Samas võib see aga mõjutada varese rolli laulus – tema saab peksa ja mitte näiteks tige tihane. Varesel polegi seega võimalust olla karm, kuri või muudmoodi vägivaldne tegelane.

Kirjandus

ER1A = Eesti rahvalaulud. Antoloogia I – IV. Toimetanud Ü. Tedre. Tallinn 1969-1974.

EVS = Eesti vanasõnad III. Toimetanud A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn 1985.

Laugaste (-Treu), E. Die Estnischen Vogelstimmendeutungen. FFC 97. Helsinki 1931.

Laugaste, E. Eesti rahvaluule. Tallinn 1975.

Mäger, M. Eesti linnunimetused. Tallinn 1967.

Mäger, M. Einnud rahva keeles ja meeles. Tallinn 1969.

Peegel, J. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. Sõnastik V. Tartu 1991.

Rüütel, I. Eesti uuemad laulumängud I. Tallinn 1980.

Rüütel, I. Eesti uuemad laulumängud II. Tallinn 1983.

Söömer, S. Vareslased eesti rahvausundis. Diplomitöö. Tartu 1987.

Tamm, V, Aavik, J. Laste-laul I. Ühehäälsed laulud ja laulumängud I ja II õppeaasta jaoks. Tartus 1925.

Uus Tallinna laulik. Lõbusaks ajaviiteks noorerahvale; veikene kogu uusi ja

vanu laulusid; lõpeks mitmesugused ringmängu laulud. Kokku korjanud B. R. Tallinnas. 1895.

VK V = Tampere, H., Tampere, E. Vana kannel V. Mustjala regilaulud. Tallinn 1985.

Wiedemann, F. J. Eesti-saksa sõnaraamat. Tartu 1923.

1) Ilmus pealkirja all „Varese laul”, sulgudes kommentaar Rahva ringmäng, laulu lõpus lisatud ka mänguõpetus.

Analoogsed variandid on ilmunud ka „Armastuse laulikus” 1896. aja „Uues Neiude ja peiude Lõbu-laulikus”. Lühemaid, nelja- kuni kaheksarealisi variante on ilmunud ka mitmetes teistes laulikutes, nt „Eesti rahva mänguaja laulud” 1883. a, „Eestlaste Tasku-laulik” 1887. a, K. A. Hermanni „Eesti rahwalaulud segakoorile” 1890. a jne.

2) Laul ilmus pealkirja all „Vares, vaga linnukene”, teksti kohta on sulgudes märgitud Rahvasuust, viisi kohta Eesti tantsuviis.

3) Rahvausundis ristib vares oma lapsi, paralleelselt rongaga (Söömer 1987). Aga laulu puhul pole see paralleel vist tähtis, algriimist tulenevalt ei saagi ta muid pidusid peale varrude korraldada.

4) Varesemune kasutati küll ka rahvameditsiinis, aga siin ei saa ehk reaalsusele viidata. Tegemist on pigem poeetilise kujundiloogikaga: kui keegi muneb, peab munadest midagi saama.

Siin ja edaspidi viidatakse ERlA tüübinumbrile

5) „Varesemunad” mõjubki „Loomise” paroodiana. Laulu süžee on analoogiline „Loomisele”, aga varese munemist ei kirjeldata just kõige meeldivamate sõnadega: Vares vaagub vahterasse,/peksab perset pihlakasse,/topib nokka toomingasse (H II 49, 9597 60 (8) < Kolga-Jaani 1893), või: Vares vaakus, perse paakus,/munad kuksid mulgu alla (H II 26, 143 (20) < Viljandi 1889).

6) Sellest lähtuvalt on varese sünonüümiks hall lind ja mitte must lind, mis on ronga sünonüüm. Künnivarese nimetused nonn, surmalind, kaarnas on laenatud teistelt vareslastelt (vt Mäger 1969: 105-106). Ja kui sellised nimed esinevad regilaulus, tähistavad nad arvatavasti esialgseid omanikke, kuna künnivares on Eestis ikkagi uuem ja harvem nähtus.

7) Lähtudes sellest, et vaga tähendab eelkõige ’vaikset’ ja mitte moraalset omadust (vt nt Wiedemann 1923).

8) Paralleelina saab tuua vanasõna: Innep lätt varõs valgõst, ku’ sikkõ käest midä saat. (EVS 13 804 < Setu) ja kõnekäänu: Ennemb lät vares valgeks – mõne enneolematu lubaduse kohta (RKM II 49, 589 (28) < Karula 1952). Need ütlused põhinevad absurdil, eelduseks on tingimuse täitumatus. Muidu tähendab valge vares teistest erinevat inimest. Kõnekäänd: Jusku valge vares teiste sias – teistest erinev, silmapaistev, mis piinlikkust tekitab (EKRK I 20, 563 (29) < Häädemeeste 1956). Pigem küll ronga, aga ka varese eufemismiks on olnud valge lind (Mäger 1967: 154, Peegel 1991: 983).

9) Vt „Kõhuvalu sõnad” (ERlA 3266), vrd „Varesele valu” (ERlA 3156) – kasutatakse põhiliselt laste lohutusluuluna haigetsaamise puhul (ERlA IV: 336).

10) Vrd vanasõna Kes varest linnuks arvab (EVS 13 807).

11) ER1A 1917 „Enne sain üle hobuse”: tuntud peamiselt Lääne-Eestis, naljatlev laul (ERlA IV: 247).

12) ERlA 1013 „Minu mees oli kütt”: tuntud Virus ja Kuusalus. Motiivina esineb pulmalauludes peiu laitmise juures (ERlA IV: 170).

13) Nt „Pole isa olnudki” (ERlA 1808): ülemaailmselt tuntud, enamasti liitub paljude teiste lauludega, nagu vaeslapse-, mure- ja kaebelaulud (ER1A IV: 239).

14) Vrd kõnekäänd: sa lähäd vareselle vaterist – leijettud laps (vallaslaps) siis, kui mäne vaterist, siis üeldä (KKI, WS < Lüganuse 1938). Kõnekäänud varesele vaderiks ~ vares vaderiks käivad naisterahva korratu riietuse kohta, välja arvatud üks, siin esitatud variant.

15) Vrd „Müürile magama” (ERlA 2100).

16) Vrd kõnekäänuga: Sel lollil istuva varesse looga pääl – nõnda kehv hobune ees, et varesse oodava omale söögiks (RKM II 13, 466 (23) < Viljandi 1949).

17) Nt „Vanapoiss – vareste roog” (ERlA 2008).

18) Vrd vanasõna: Vana mees vareste roog, musta linnu leivakakk, hakkide ninaalune (EVS 13 450).

19) Nt „Varajane vaeslaps” (ER1A 1625): sagedane motiiv vaeslapse- ja orjuslauludes (ERlA IV: 224).

20) Vrd kõnekäänd: Olõt sa varatinne varõs, kõgõ tulõt varra ülles! – varajane ülestõusja hommikul (KKI, WS < Setu ?); vanasõna: Vara on vares murulla, viel varembi vaenelapsi (EVS 13 677). Vrd ka vanasõna: Varane vares pühib nokka, hiline raputab siibu (EVS 13 702 A3a1).

21) Kuigi näiteks kull ja kotkas võivad vahel olla kurvad linnud ja samuti peksa saada: Siis tikku tukka tõmmatie,/ linalakka leigatie,/ araka abe aetie,/varekse tukka piiratie,/ kull vaene sai koguni surma. (H II 23, 91 (76) < Haljala 1895), on nad samas valjudeks töölesundijateks: Oh sina, kotkas, kurja lindu,/ arakas, õela lindu,/ tihane, tige lindu,/ see pani kuked kündemaie. (ERA II 153, 857 (11) < Haljala 1937).