Setu käsikivilaul

Geiu Rohtla

Setumaa on üks väheseid piirkondi, kus käsikivilaulu saab elava rahvakultuuri traditsioonilise osana kuulda veel praegugi. Siia on ta jõudnud kujul, mis on seostatav eelkõige mängulise elemendiga, kuna käsikividega töötamine iseenesest on juba väljasurnud nähtus. Seega võiks väita, et kõik meie ajani säilinud käsikivilaulud on oma olemuselt mängulaulud. Minu töö eesmärgiks on olnud selgitada, kas ja kuivõrd setu käsikivilaul jätkab endas töölaulutraditsiooni ning kust algab puht mängulaululine printsiip. Eesti Rahvaluule Arhiiv sisaldab hetkel 32 setu käsikivilaulu heliülesvõtet, millest olen teksti- ja muusikaanalüüsil kasutanud 16.

Käsikivilaul on algselt olnud töölaul, mida lauldakse käsikivil jahvatamise käigus (veel käesoleval sajandil on Setu külades jahvatatud käsikivil ning sealjuures lauldud). Kuigi tema algne funktsioon oli tööprotsessi korrastamine laulurütmi abil, võis laulul olla ka maagiline tähendus.

Käsikivilaulu esitati ajajärgul, mil ta veel jahvatamisloitsuna kasutusel oli, arvatavasti üksinda. Tinglikult võiks esitusest lähtuvalt töölauluks nimetada kahte (üksi lauldud) varianti, enamasti on meieni jõudnud variandid siiski käsikivimängud, mida lauldi käsikivil jahvatamist imiteerides. Kuigi kahekesi jahvatamine oli suuremate käsikivide puhul võimalik, on vähe tõenäoline, et tööprotsessi saatis terve koor (4-5 hinge). Nimelt on ka käsikivilauludes käsutusel mitmehäälne esitusviis – üks setu rahvalaulule iseloomulikke tunnuseid.

Tekstid

Eeslaulja tekstiread koosnevad kahest poolvärsist (a ja b), millest esimene võib korduste tõttu omakorda jaguneda (a al b). Ainult ühes laulus jaguneb teine poolvärss (a b bl).

Peamisteks teksti organiseerivateks kunstilisteks võteteks on parallelism ja alliteratsioon. Tekstitervikute sisuline jaotus kordub paigutuse ja motiivistiku osas. Käsikivilaulu tekstis on alati olemas kaks põhielementi. Esiteks, pöördumine kivi poole, mis on laulu alguses eranditult 2-värsiline. Enamasti tarvitatakse siin sõnatüve jauha, Setumaa lääneosas paralleelselt ka jahva. Mõnes laulus on sees kogunisti mõlemad pöördumisvormelid. (1)

Teiseks obligatoorseks elemendiks on jahvatamise eesmärgi (pere säilimine ja inimese elu kindlustamine) kirjeldus. Rühm motiive käsitleb kivi päritolu, hooldamist ja ülesandeid:

a) saamislugu – algriimist sõltuvalt on kivi osad pärit kas Kiievist, Venemaalt, Poolamaalt või lihtsalt kavvõndõsta. J. Hurda tekstides nimetatakse ka Kasaritsat (Kazaritsa – SL II 976:21);

b) kivi ehitus – nimetatakse käsikivi ehitusosi ja -materjale;

c) kivi korrashoid – kriiksumise vastu aitab võidmine, laiskadele poistele heidetakse ette, et nad ei viitsi kivi vitsutada ega nööre kinnitada;

d) kivi ülesanne jahvatada jahu erinevas kvaliteedis ja sortimendis.

Ligi pooltes käsitletavaist tekstidest on suurt tähelepanu osutatud jahvatajale – tütrele (oli ju käsikivil jahvatamine tüdrukute pärusmaa). Laulik on otsekui kõrvalseisja, kes laulu keskmes soovib jahvatajale ühe tekstirea jooksul jõudu ning soovitab tööd tehes laulda – nõnda on hõlpsam käsikivi ringi ajada. Töötegijat tänatakse, enamikel juhtudel lubatakse aga materiaalset tasu mõrsjakirstu ja muu kaasavara näol. Siit kasvab välja jahvatamise kaudsem eesmärk (kui otseseks oli toit) – neiu nägus välimus, et mehele saada ja ühtlasi isale-emale rõõmu valmistada. Tekstide viimased read kordavad enamasti pöördumisvormelit käsikivi või tütre poole rahvalaulule omasel varieeritud kujul. Eelloetletud motiivistik on vähemal või rohkemal määral olemas igas tekstis. Osatervikuid ritta pannes võib märgata nende järjestuse sisemist loogikat. Motiiviloendis, mida võib nimetada käsikivilaulu ideaalkujuks e koond-variandiks, on esindatud käsikivilaulu kõik motiivid parallelismirühmadena:

Setu käsikivilaul on üsna optimistlik. Vastupidiselt mujal Eestis lauldud lauludele (ERlA II 1856-1860) pole seal halamist ülejõukäiva töö ega õnnetu lapsepõlve pärast. Nii Saaremaal, Pärnus kui Põhja-Tartumaal lausa heidetakse kivile ette, et ta orjalast maale piinama on tulnud, oleks võinud jääda „merre mürama”.

Motiiv, et kivi kodu on meres, esineb setu tekstides vaid ühel korral (SL II 977: 1-5).

Muusikaline struktuur

Vorm. Setu rahvalaulu reeglite kohaselt kordab mitmehäälne koor eeslaulja poolt öeldud värsirida, tekitades vormiskeemi A Ak (A – eeslaulja; Ak – koor). Ette tuleb ka üksilaulmist, sel juhul on Ak osa muidugi ära langenud. A osa viisirea struktuur on enamjaolt sarnane värsirea omale: a b, a al b. Värsi teist poolt (a b bJ) eeslaulja üldiselt ei korda. Erandi moodustavad mõnikord üksi lauldud laulud – kordus annab aega järgmise rea meenutamiseks või väljamõtlemiseks nagu koori partiigi. Koor (Ak) ei korda eeslauljat kunagi täpselt, vähemalt b-lõik on korratud, haruldasem on a-lõigu laiendamine.

Rütm. Käsikivilaulus on rütmil kindlasti keskne koht, sest tema ülesanne oli organiseerida raske käsikivi veeretamist ja seega tööd pisut kergendada. Seos füüsilise tegevusega on vältimatu ning laulude rütmiline ülesehitus vastab käsikivi ringiajamisel tekkivale rütmile. Artikli autor on näinud Setumaal laulikut näitamas, kuidas tegevus lauluga kokku läheb: ühte värsiritta mahub kaks käsikivi ringi, vastavalt a-vormiosasse üks ning b-osasse teine ring. Kaks tõmmet käsikivil on visuaalselt värsiritta paigutatuna seega järgmised:

Jauha_ks, jauha, kivikene

Setu käsikivilaul lähtub tekstist, tekst omakorda töörütmist. Seega on laulude rütmijoonises tegemist väga täpselt organiseeritud ajaliste kestustega ehk rütmiühikutega (NB!NOOT•;» ; •*). Viisirea alguses ja lõpus on rütmiühikute vältused üldiselt pikemad, sõltudes käsikivi liikumise aeglustumisest enne järgmist jõulist tõmmet. Tüüpilises sümmeetrilises rütmiskeemis on pikemad rütmiühikud paigutatud servadesse.

NB! NOOT

Nii nagu eesti regivärsilises rahvalaulus üldiselt, vastab ka setu rahvalaulus ühele silbile üks noot. Siiski on sellist süllaabilist printsiipi kohati lõhutud. Nimelt tuleb ette häälikupeegelduse juhtumeid, kus üks silp jagatakse kahe erineva kõrgusega heli vahel ja mõlemad säilitavad sealjuures normaalse pikkuse. Silbi jagamine eri kõrgusega nootide vahel on enamasti tingitud värsi ebakorrapärasusest, mitte viisistruktuurist, ning esineb sagedamini sõna lõpus kui alguses. Mõnikord võib värsirea reeglipärase silbiarvu täissaamiseks vaja minna täitesilpe: õks (vokaallõpulise sõnajärel esineb enamasti lühenenud kujul: jauha_ks),jal, no, nu, jo (võib paigutuda ka sõna keskele: vitsu jo_jõlla).

Meloodika. Setu rahvalaulu noodistamisel tekivad mitmesugused takistused eelkõige seoses helikõrguste täpse fikseerimisega. Tempereeritud häälestusega harjunud kõrvale tundub sageli, et laulik intoneerib intervalle mustalt. Kõige rohkem ilmneb erinevus tertside määramisel, kuna intervalli kõla on väikese ja suure tertsi vahepealne. Sellist nn neutraalset tertsi (n.3) tunnetame paremini mitmehäälsuse puhul (harmoonilist intervalli on kergem tajuda kui meloodilist). Setu mitmehäälsuse tunnuseks ongi terts, mis esineb reeglina killõ-laulja ning eeslaulja tugihelide vahel. Et tugihelid esinevad teistest sagedamini ja rõhulistel taktiosadel, on terts setu rahvalauludes eriti sage intervall.

Käsikivilaulude helimaterjal on jagatud astmeteks, mis võivad olla intoneeritud erinevalt. Tugiheli on alati konkreetsem, rõhututel positsioonidel olevad helid võivad olla intoneeritud lõdvemalt. Laulude ambitus (helikõrguslik diapasoon heliridade äärmiste häälte vahel) on s.3-v.7, levinumad on 5-astmelised heliread v. 6 ulatuses, peamine liikumine toimub siiski tertsi või kvardi ulatuses. Käsikivilaulude tüüpiline helirida fis-G-b on iseloomulik just vanematele tööja tavandilauludele. Kuid leidub ka suuretertsilisi heliridu (nt f-G-h), mis on omased tavandivälistele lauludele.

Meloodias esineb nii astmelist kui ka hüppelist (terts või rohkem – kuni sekst) liikumist. Peaaegu kõik käsikivilaulu viisid algavad tõusva meloodiakäiguga, tavaline on järsk hüpe üles. Kui viisirea esimeses pooles (a-osa) võib näha nii tõusvaid kui ka laskuvaid viisimotiive, siis b-osa on läbivalt laskuva joonisega.

Nagu eelpool märgitud, mahub ühte viisiritta arvatavasti kaks käsikivi ringi. Vaadeldes viiside üldist joonist, on tõepoolest nähtav kahe n-ö kaare olemasolu ka meloodias (kui võtta aluseks meloodilisi kõrgpunkte b1 või h1):

Tüüpilises algushüppes võib aga näha jõulise tõmbe algust, enne kui käsi päripäeva liikuma hakkab:

Koor haakub eeslauljaga tavaliselt kahel viimasel silbil. Kadentsis jõuab killõ b-osas eeslaulja tugihelile g1. Torrõd laulavad kaasa põhimeloodiat, kuid toetuvad aeg-ajalt alumisele tugihelile d1. Hääled on omavahel põhiliselt tertsivahekorras, esineb aga ka kvarti ja seksti.

Setu rahvalaulu puhul on möödapääsmatu rääkida kergütamisest – eeslaulja poolt läbi viidavast meloodilisest modulatsioonist kuni s. 2 võrra allapoole pärast tessituuri sujuvat tõusu. Traditsiooni tundvad andekad laulikud kasutavad kergütamist ka oluliste värsside esiletoomiseks tekstis, viidates sellega sisulistele murdekohtadele (käsikivilaulus näiteks pöördumisvormel). Nii on ühes laulus neli modulatsiooni, millest kolm on seotud uue tekstimotiivi algusega. Sellistel spontaansetel modulatsioonidel on laulu terviku kujundamise kõrval veel oluline tähtsus laulu kunstilise mõjujõu tõstjana.

Setu käsikivilaul annab esmapilgul alust arvata, et meil on tegemist mängulauluga. Seda kinnitab esmajoones laulu esitus (mitmehäälne koor) ning laulu saatev mänguline liikumine. Kahtlused tekivad üksiesitatud käsikivilaulu puhul, mis ju otseselt viitab kunagisele käsikiviga töötamise traditsioonile. Käsikivilaulude viisi ja rütmi analüüs lubab aga järeldada, et kõik meieni jõudnud käsikivilaulud on välja kasvanud arhailisest töölaulust. Setu käsikivilaulu meloodika näitab, et tegu pole lüroeepiliste laulude meloodiatüübiga. Regiviisile on iseloomulik astmeline liikumine, suur hüpe meloodias on erandlik. Nii on meil põhjust küsida, miks pole käsikivilaulu viis tavapärane, ning me leiame vastuse tööprotsessist endast: suured hüpped meloodias on ilmselt seotud järskude käeliigutustega käsikivil jahvatamise juures.

Kirjandus

ERlA II = Eesti rahvalaulud. Antoloogia II. Toimetanud Ü. Tedre. Tallinn 1970.

SL II = Hurt, J. Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud ühes Räpina ja Vastseliina lauludega II. Helsingi 1905.

Väike murdesõnastik I-II. Toim. V. Pall. Tallinn 1982, 1989.

Kasutatud ERA helilindistuste allikaviited

Seeria RKM, Mgn. II numbrid 1855 (b); 1870 (b); 2083 (b); 2241 (e); 2257 (e); 2263 (c); 2297 (d); 2302 (g); 2306 (b); 2338 (a); 2427 (d); 2787 (d); 3183 (2); 3278 (6); 4041 (5); vormistamisel: < Se, Värska k. – V. Sarv, G. Rohtla < Liide Lind ja koor (l 995).

1) Jauhmine, jauhamine, jahvamine, jahvatamine on sünonüümid, Setumaale tüüpiline verbikuju on jauhma (Väike murdesõnastik).