Eesti rahvaluule bibliograafia koostamise probleeme

Karin Ribenis

Eesti rahvaluule bibliograafia (1918-1992) on valikbibliograafia, mis sisaldab ca 5600 kirjet. Selles on arvele võetud 75 aasta jooksul ilmunud teaduslikud tööd: tekstipublikatsioonid, uurimused, ülevaated, retsensioonid ja teesid, mis on ilmunud monograafiatena, kogumikena või artiklitena teaduslikes ajakirjades ja jätkväljaannetes.

Alljärgnevalt olen bibliograafia koostamise probleeme vaadelnud kahelt põhitasandilt: sisuliselt ja vormiliselt.

1. Sisuline tasand. Siin kerkib esmajoones esile küsimus nn „piiride tõmbamisest” ehk teisisõnu: missuguste teoste kirjed peaksid bibliograafias sisalduma? Seda küsimust võib omakorda vaadelda kolmest küljest:

1. Missugused teemad kuuluvad rahvaluule bibliograafiasse?

2. Missugused autorid kuuluvad eesti rahvaluule bibliograafiasse?

3. Missuguste trükiaastatega teosed kuuluvad bibliograafiasse 1918-1992?

Esiteks, bibliograafia objektide e teemade osas võib jääda problemaatiliseks küsimus sellest, kui suures osas peaks see hõlmama rahvaluule naaberalade, s.o etnoloogia, lingvistika, ajaloo, kirjandusteaduse etc materjale? Siin olen lähtunud põhimõttest, et bibliograafia sisaldab lisaks traditsioonilisele rahvaluule teemaderingile – laulud, jutud, lühivormid, eeposed etc – ka nende naaberalade teoste kirjeid, mille uurimisaines on väga lähedalt rahvaluulega seotud. Seega, etnoloogia vallast on bibliograafiasse võetud uurimused rahvapillidest (E. Arro, I. Tõnurist jt) ja mänguasjadest (E. Enäjärvi, L Manninen, G. Kaljuvee jt); samuti tööd rahvapärasest ajaarvamisest, kultusepaikadest ja -vahenditest ning usundiloost ja kombestikust (H. Eelsalu, J. Kahk, V. Kalits, F. Linnus, A. Luts, I. Manninen, A. Moora, G. Ränk, L Talve, L. Vahtre, A. Viires jt). Lingvistidelt on arvele võetud mitmesuguste mütoloogiliste olendite ja mõistete etümoloogiad (P. Ariste, L. Kettunen, J. Mägiste, A. Saareste etc), rahvaluuleainesel põhinevad sõnavara- (P. Alvre, P. Ariste, J. Peebo, J. Peegel, J. Simm jt) ja fraseoloogiauurimused (M. Mäger, A. Reitsak, F. Vakk jt) ning kõik rahvaluuleainest sisaldavad murdetekstide publikatsioonid (H. Ahven, P. Ariste, H. Keem, M. Must, J. Mägiste, V. Niilus, P. Palmeos, S. Tanning, A. Toomessalu jt); ajaloolastelt rahvaluulega seonduvad historiograafia- ja personaaliaülevaated (E. Jansen, H. Kruus, M. Laar, H. Moora jt) ning kirjandusteadlastelt kirjanduse ja rahvaluule suhteid käsitlevad tööd (M. Kalda, O. Kuningas, E. Niinivaara, A. Palm, G. Suits, F. Tuglas, A. Vinkel jt). Samuti on arvele võetud tähtsamate rahvaluulepersoonide, eeskätt F. R. Faehlmanni, J. Hurda ja F. R. Kreutzwaldi, kirjavahetuse publikatsioonid.

Teiseks oluliseks küsimuseks, millele bibliograafia koostamise käigus olen pidanud vastuse leidma, on küsimus sellest, kes on eesti rahvaluule bibliograafia subjektid ehk autorid. Siin olen lähtunud eeldusest, et bibliograafia subjektideks on kõik teadlased ja rahvaluulehuvilised, kelle teoste uurimisaines põhineb eesti rahvaluulematerjalidel ja/või kes on retsenseerinud eesti teadlaste teoseid, olenemata nende rahvusest ja elukohast. Seega, vastavaid uurimusi avaldanud soome teadlastest ei tohiks välja jääda A. Aarne, E. Enäjärvi, M. Haavio, L. Kettunen, K. Krohn, M. Kuusi, I. Manninen, V. Salminen; sakslastest G. von Rauch, G. Julius Schultz-Bertram; ungarlastest G. Radó , E. Viranyi’, lätlastest E. Kokare, H. Suna. M. Veinberga; venelastest S. Issakov; jaapanlastest T. Kikugawa jt.

Kolmandaks, bibliograafia piiride küsimusele võib läheneda ka ajalisest küljest. Et tegemist on aastatega 1918-1992 piiritletud bibliograafiaga, siis oleks loogiline arvata, et selles ei sisaldu kirjed teostele, mis on publitseeritud varem. Kuid sel juhul kerkib üles küsimus, mida teha kordustrükke sisaldavate kogumikega, mis on ilmunud bibliograafias lubatud ajavahemiku piires. Heaks näiteks on siinkohal E. Laugaste „Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu” (1963), G. Suitsu – M. Lepiku „Eesti kirjandusajalugu tekstides” (1932) ning A. Saareste – A. R. Cederbergi „Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739” (1925-1931; 1992), mis teadupärast sisaldavad artikleid ja tekste juba eesti kirjaliku kultuuri algusaegadest. Tundub, et neidki kirjeid ei ole õige bibliograafiast välja jätta.

2. Vormiline tasand. Kahtlemata on igasuguse bibliograafia vormilise tasandi üheks olulisemaks küsimuseks see, kuidas selles sisalduvad kirjed on liigendatud. Käsilolevas töös olen lausalfabeetilisele ja kronoloogilisele liigendusele eelistanud kirjete temaatilist liigendamist, mis peaks hõlbustama lähedase teemaga – näiteks, laulude, juttude või lühivormidega – seotud teoseviidete ülesleidmist.

Allikteostes käsitletud teemade alusel on bibliograafia jagatud kolmeks suuremaks peatükiks: 1. Rahvaluuleteadus (e folkloristika), 2. Rahvaluule (e folkloor) ja 3. Rahvaluuleharrastus (e folklorism). Peatükid on jagatud temaatilisteks osadeks e alapeatükkideks (ühtekokku 20), kusjuures iga temaatiline osajaguneb omakorda kolmeks-neljaks alaosaks, sisaldades enamasti järgmise kolmikjaotuse: 1. Tekstid, 2. Uurimused ja ülevaated ning 3. Teesid.

Esimene peatükk on jagatud 6 temaatiliseks osaks: 1. Üldteosed, 2. Personalia, 3. Asutused ja organisatsioonid, 4. Kogumine ja korraldustöö, 5. Teadusüritused ja 6. Väitekirjade autoreferaadid. Seejuures on temaatilises osas Üldteosed 1. alaosa (Tekstid) asendatud alaosadega Bibliograafiad ning Artiklikogumikud; temaatilises osas Kogumine ja korraldustöö on 1. alaosa asendatud alaosaga Küsimustikud ja kogumisüleskutsed, ning temaatilises osas Teadusüritused on l. alaosa asendatud alaosaga Teesikogumikud.

Teine peatükk Rahvaluule on jagatud 11 temaatiliseks osaks: 1. Laulud, 2. Jutud, 3. Lühivormid, 4. Usund ja kombestik, 5. Muusika ja rahvapillid, 6. Tantsud, 7. Mängud ja lastepärimus, 8. Eeposed, 9. Kirjanduse ja rahvaluule

suhted, 10. Varia ning 11. Retsensioonid teostele, mis bibliograafias ei kajastu.

Kolmas peatükk Rahvaluuleharrastus on jagatud 3 temaatiliseks osaks: 1. Üldteosed, 2. Folklooriüritused ja taidlus ning 3. Folkloorirühmad ja -harrastajad.

Iga bibliograafiakirje on esitatud ainukordselt, tervikbibliograafial on läbiv kirjenumeratsioon. Retsensioonikirjed teostele, mis bibliograafias on juba fikseeritud, eraldi kirjenumbritel saa, sest autori- ja teemakohaseks viitamiseks piisab retsenseeritava teose kirjenumbrist. Küll aga saavad eraldi numbri nende retsensioonide kirjed, mida eesti autorid on kirjutanud välisriikide teadlaste uurimuste kohta, või need retsensioonid, mis on kirjutatud bibliograafias fikseerimata jäetud ilukirjandus- ja tõlketeoste kohta. Vastavad kirjed on paigutatud alapeatükki Retsensioonid teostele, mis bibliograafias ei kajastu.

Et kirjed on esitatud ainukordselt, siis võib tekkida olukordi, kus üks ja seesama kirje sobiks ühteaegu mitmesse alapeatükki. Nii näiteks on M. Hiiemäe ja A. Krikmanni ühisartikkel „On stability and variation on type and genre level” (Folklore Processed in Honour of Lauri Honko on His 60th Birthday 6th March 1992. Studia Fennica. Folkloristica 1. 1992) paigutatud alapeatükki Varia, kuna rahvaluuleliikide tüübi- ja žanriprobleeme käsitlevas võrdväärsete osapooltega töös on ühe autori uurimisaluseks olnud rahvajutud ning teisel lühivormid. Variasse on paigutatud ka H. Tampere kahest võrdväärsest osast koosnev ülevaade „Eesti rahvapillid ja rahvatantsud” (1975). Lisaks neile on sinna paigutatud enamik rahvaluule- ja murdetekstide valimikke ning neid teoseid, milles näitematerjalina on kasutatud erinevaid rahvaluuleliike. Seega peaks eelpooltoodud näidetest ilmnema, et need uurimused, ülevaated ja publikatsioonid, mis on paigutatud bibliograafia Varia-ossa, ei ole mingil moel alaväärsemad kui ainsa uurimisaluse teema või rahvaluuleliigiga seotud tööd. Samuti leidub bibliografeeritavate teoste hulgas mõningaid personaalia-artikleid, milles uurija teemaarendus hõlmab mitut bibliograafia alapeatükki, näiteks sel juhul, kui on käsitletud uuritava isiku suhteid teadusasutustega, nagu H. Kurriku artiklis „M. J. Eisen ja Eesti Rahva Muuseum” (M. J. Eiseni elu ja töö. 1938) või H. Kulpa artiklis „Oskar Kallas ja arhiivraamatukogu” (Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale 8. 1974). Või sel juhul, kui on vaadeldud uuritava isiku tegevust rahvaluule kogumisel, nagu V. Pino artiklis „Paulopriit Voolaine – rahvakultuurise ainestiku koguja” (Kodumurre 16. 1986), R. Põldmäe artiklis „Rahvaluulekoguja Tõnu Võimula” (Rahvaluulest. Emakeele Seltsi Toimetised 21. 1987) või R. Mirovi artiklis „Richard Viidalepp ja mängude kogumine ERA-s” (Keelest ja rahvaluulest. Emakeele Seltsi Aastaraamat 30.1984). Tekib nüüd kellelgi kahtlus, kas seesuguse teemadeks jaotamise korral on üldse võimalik teatud autoreid, isikuid ja teemasid üles leida, siis peaks huviline pöörduma juba autori-, isiku- või teemaregistri poole, mis teadupärast peaksid paiknema bibliograafia lõpuosas.

Bibliograafia tehniline vormistus on teostatud tekstitöötlusprogrammi Microsoft Word for Windows 6.0 abil. Kõik kirjed on esitatud ühesuguse mudeli alusel, milles kirjeüksuste paigutus on järgmine: 1) kirjenumber, 2) autor/ toimetaja/koostaja, 3) teose pealkiri, 4) pealkirja selgitus, 5) kordustrükk, 6) allikteos/seeria, 7) ilmumiskoht, 8) kirjastus, 9) ilmumisaasta, 10) lehekülg, 11) illustratsioon, 12) resümee pealkiri originaalkeeles, 13) äratrükk/samaaegne trükk, 14) varasem trükk/allikas ja 15) retsensioon.

123. Autor : Teose pealkiri. [Pealkirja selgitus.] Kordustrükk. Allikteos / Seeria. Ilmumiskoht: Kirjastus, Ilmumisaasta. Lehekülg, Illustratsioon

[Resümee : Pealkiri.]
[Äratrükk : Allikandmed.]
[Varasem trükk/Allikas : Allikandmed.]
Retsensioon :
Autor : Retsensiooni pealkiri. Allikandmed.
1. Eisen, M[atthias) J|ohann| : Eesti muistsed jumalad ja wägimehed.
3. trükk. Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimekond. Nooresoo
kirjavara 30. Tartu: G. Roht (K. Sööt), 1920. 178 lk, ill
[Varasem trükk: 1:1913. 2:1918.]

2. Loorits, Oskar : Eesti rahvaluuleteaduse tänapäev. E[duard] Laugaste :
Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu 2. Valitud tekste ja pilte. Tallinn: Eesti
Raamat, 1980, 135-142
[Allikas: Vanavara vallas t. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad 1. Tartu 1932.]

Retsensioon :

Salve, Kristi : Läänemeresoome rahvaluulest avaral taustal. Keel ja Kirjandus 1987:4, 249-251

Kirjenumbrile järgneb poolpaksus kirjas teose autori (/autorite) perekonna- ja eesnimi. Juhul, kui originaalis on esitatud üksnes autori eesnime esitäht, siis on eesnimi avatud nurksulgudes. Eesnime avamine aitab vältida ühe ja sama autori teoste alfabeetilist segipaisatust. Nii näiteks satuksid muidu kõik teosepealkirjad, mille autorinimena esineb Põldmäe, R. oma alfabeetiliselt positsioonilt kirjetejadas kõrgemale, kui need teosed, mille autorinimena esineb Põldmäe, Rudolf. See aga tooks omakorda kaasa ühe ja sama autori teosepealkirjade esitamise kahekordse alfabeetilise jada alusel.

Problemaatiliseks võib jääda ka küsimus, mida teha nn pseudonüümidega ehk esitähtlühenditega, näiteks H. N., H. T., R. V., mis teadupärast on lühendid H. Niidu, H. Tampere ja R. Viidalepa nimedest. Bibliograafia alfabeetilises jadas tekiks sel juhul samuti ühe ja sama isiku kahekordne paigutus, üks lähtuvalt autori eesnimest ja teine lähtuvalt tema perekonnanimest. Praegusel hetkel olen kirjete järjestamisel lähtunud autori perekonnanimest. Seega, pseudonüümina esitatud autori täisnimi esitatakse nurksulgudes esipositsioonil, seejärel esitatakse vastav lühend.

Venekeelsed kirjed on esitatud iga autori jooksva kirjetejada lõpus. Selleks, et ühe ja sama autori teosed asuksid igas alapeatükis kompaktselt, eelneb vene tähtedega kirjutatud autorinimele nurksulgudes vastava autori nime ladinatäheline vaste.

Sellele järgnevad juba venekeelsed teosepealkirjad, mis on järjestatud vastavalt vene alfabeedile.

Seega, igas temaatilises alapeatükis on ühe ja sama autori teoste järjestus sõltuvuses autori nime esinemiskujust originaaltekstis. Võttes arvesse niihästi autori pseudonüümiga märgistatud kui ka tema venekeelseid teoseid, on kirjete järjestuseelistus järgmine: 1) ladinakeelne nimi, 2) pseudonüüm, 3) venekeelne nimi.

Bibliograafias on tekstipublikatsioonide toimetajate ja koostajate nimed paigutatud nn autoripositsioonile. Seesuguse esituse juures kaob kirjetejadas ära vastuolu kaht tüüpi tekstipublikatsioonide vahel: esiteks, nende, milles esikohal on toimetaja- või koostajanimi, ja teiseks, nende, milles esikohal on teose pealkiri. Võrreldagu ühelt poolt P. Ariste „Vadjalaste laule” (1960) või O. Looritsa „Volkslieder der Liven” (1936) ja teisalt – „Eesti rahvalaulud. Antoloogia” 1-4 (1969-1974). Seega, kirjete ühtlustamisel ei asu kollektiivtööna valminud tekstipublikatsioon „Eesti rahvalaulud” enam vastavalt pealkirjale e-tähe juures, vaid see on paigutatud teose toimetaja Ü. Tedre nime juurde. Samasugust põhimõtet on rakendatud ka nende kogumike osas, mille koostajaks on autorite kollektiiv. Näiteks R. Viidalepa toimetatud teostes „Eesti rahvaluule ülevaade” (1959) või „Эстонский фольклор” (1980).

Näiteks:

1. Tedre, Ülo (toim ja koost); Koemets, A[ino] (koost); Mirov, R[uth] (koost); Pino, V[eera] (koost) : Eesti rahvalaulud. Antoloogia 1:1. [Lüroeepilised laulud. Laulud laulust ja laulikust. Laulud loodusest ja loomadest.]; 1:2. [Laulud pühadest ja lõbustustest.] Tallinn: Eesti Raamat, 1969. 1-284; 285-516 lk

2. Viidalepp, R[ichard] (toim et al ja koost); Mälk, V[aina] (koost); Raudsep, L[oreida] (koost); Tedre, Ü[lo] (koost) : Eesti rahvaluule ülevaade. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959. 523 lk, ill, kaart

Seevastu artiklikogumikud, mis sisaldavad paljude autorite erinevaid kirjutisi, esitatakse endiselt lähtuvalt kogumike pealkirjadest, mitte nende toimetajate või koostajate nimedest. Kui teose või kogumiku juures on ära märgitud toimetuskolleegium, siis kolleegiumi liikmetest on esile tõstetud üksnes vastutavad-, pea- ja/või tegevtoimetajad, ülejäänud abilistele viitab lühend et al (= ja teised).

Näiteks:

1. : Abriss der estnischen Volkskunde. [H. Moora (toim); A. Viires (toim) et al] Tallinn: Estnischer Staatsverlag, 1964. 308 lk, ill, kaart, noot

2.: Ida-Virumaa rahvakultuurist. [Ingrid Rüütel (toim ja koost)] Tallinn: Infotrükk, 1992. 296 lk, ill, kaart, noot [Summaries. Резюме]

3.: Rahvaluulest [Ingrid Sarv (koost); Tiia Valdre (toim) et al] Emakeele Seltsi Toimetised 21. Tallinn 1987. 256 lk, ill [Summaries / Zusammenfassungen. Резюме]

Lõpetuseks tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele probleemile, mis puudutab kirjete tehnilist vormistust. Et bibliograafia sisaldab nii kodu- kui välismaal ilmunud teoste kirjeid, siis tuleb leida lahendus sellelegi küsimusele, kuidas ühitada omavahel erinevaid bibliograafiliste kirjelduste süsteeme. Nimelt on läänemaailmas nende ajakirjade kirjete juures, milles on aastakäiku läbiv lehekülgede numeratsioon, ära märgitud üksnes aastakäigu number, üksikvihkude numbreid bibliograafias ei kajastata. Võrreldagu nüüd ühelt poolt ajakirju Looming ning Keel ja Kirjandus ning teisalt, ajakirju Tulimuld ja Virittäjä. Käsilolevas bibliograafias on lahendina pakutud välja võimalus jätta kodumaal ilmunud 12-vihuliste ajakirjade kirjed alles nende tavapärasel kujul, s. o ilma aastakäigu numbrit märkimata, näiteks Keel ja Kirjandus 1989:7 või Looming 1992:12; seevastu kõigi kvartali- ehk aastas 4-vihulistena ilmuvate ajakirjade kirjed esitatakse, sõltumata nende väljaandmiskohast, koos aastakäigu/köite- ja vihunumbriga, näiteks Virittäjä 74. 1970:4 või Советское финно-угроведение 9.1973:2.