Ergo Västrik

20. sajandi alguses on koll vaieldamatult olnud eesti pärimuses kõige populaarsem lastehirmutis. Püüdes leida vastust küsimusele, missugune oli sõna koll algupärane tähendus ja koht eesti rahvausus, on keele- ja usundiuurijad otsinud sõnale sobivat etümoloogiat ning võrdlusmaterjali sugulas- ja naaberrahvastelt.

Sõnast on kirja pandud mitmeid vorme: Hupel Kol, G. kolli, kollo

(1780, vt. Eisen 1915: 3), Holzmayer Koll, Koil, Koilo, Kou (1) (1872: 19), Wiedemann kol’l’ G. kol’l’i; koll G. kollu; kon’n’ G. kon’n’i; konn G. konnu (1893: 331, 338); rahvaluulearhiivis on fikseeritud variandid kolan (Noa), kol’o, kolo (Khn), koill (Kul), kolu (Khn, Tõs) (vt. ka Niemi 1944: 85). Võimalikud on seega peenendusega ja peenenduseta sõnakujud. Reeglipärasemalt esineb nn-iga vorm Lääne-Eesti mandriosas ja Saaremaal (vt. Loorits 1949: 333). Arhiiviandmetel on sõna 19.-20. sajandil kuulunud esmajoones lastekeelde ja arvatavasti sellest tingituna on tal rohkesti vormilisi ja ka semantilisi erikujusid (vt. EEWb 1982: 917). Sõna on kasutatud lastehirmutise ja ebamäärase üleloomuliku olendi märkimiseks, täi, hundi (ka karu) paralleelnimetustena, mehe või isase looma munakoti, kuivanud tati, kaardimängu (ainult kon’n kujul) tähenduses ja tabusõna funktsioonis. Samuti on fikseeritud verbid kollitama~konnitama ’hirmutama’, kolli tegema~mängima ’koerust tegema, kiusama’, ’kellelegi kahju tegema’. Viimane tähendus on tuntud vaid Lõuna-Eestis, kus kolli lastehirmutise, täi või hundi tähenduses 20. sajandi alguses veel ei tuntud. Sõna esineb erinevates tähendusseostes ka mitmes liitsõnas ja sõnaühendis.

E. N. Setäla seob eesti kolli soome kolja ’hiid, hiiglane’ ja koljo ’hiiusuurune, müütiline hiiu nimi’ sõnadega. Esitades ka udmurdi, mari, mansi, handi ja ungari tüvekujud (näit. udmurdi kil’ ’palavikuvaim’, mari kul’ paha vaim’, va–kul’ ’veehaldjas’, mansi kul’ ’kurat’), konstrueerib ta sõna soome–ugri algkeele kujuks *kolja, mille omakorda ühendab algindoeuroopa tüvega *koljā ( > gooti halja ’põrgu’ etc.) (Setäla 1913: 170–185). Y. Toivonen annab kolli ja kolja seose küsimärgiga (SKES 1976, 210) ning J. Mägiste kinnitab, et selline etümoloogia pole häälikumuutusi arvestades sugugi kindel: sarnaselt võib eesti kolli tuletada koolja v. koolu sõnast ja seega oleks sõna algne tähendus ’surnu hing’ või ’surnud inimene’ (EEWb 1982: 917). Siiski esitab Setäla oma etümoloogias võimalikud kolli paralleelid soomesugu rahvaste keeles ja usundis, mis on arvestatavad ka soome vaste puudumise korral.

O. Looritsa järgi tähistas sõna koll algselt surnut, surnu varihinge, mis asendus ajajooksul surnu irdhinge tähendustega; kolli hakati interpreteerima kui (laste)hirmutist, kummitust, kodukäijat, samuti arvati, et irdhing esineb täi, hundi, karu vms. kujul (1949: 148, 160, 510). Samuti osutab Loorits, et eesti kuradiuskumuste taustaks on surnuteusk (näit. Lõuna-Eestis kuradi eufemismina vanakoll), ning et genitaalidesse arvatud väest annab tunnistust surnunimetuse kasutamine selles tähenduses (ibid.: 49, 143).

U. Harva näitab, et soome rahvausus on nähtus, mille järgi kunagisest surnut tähistavast sõnast on saanud kummituse, aga ka lastehirmutise, täi, hundi ja karu paralleelnimetused, paremini dokumenteeritud: näit. pökö, pöpö, kouko, kurko, mennikäinen, kyöpeli jt. (1948: 477-484). Ka Harva refereerib arutlusi, mille järgi loom on üks surnu hinge esinemisvormidest ning siin on tegu laialt levinud arusaamaga, et hing võib kehast une või transi ajal lahkuda ja võtta hundi või karu kuju. Tõenäolisemaks peab ta siiski arvamust, et kummitust tähistavaid sõnu on kasutatud lastehirmutistena ning just hirmutussõnana on need nimetused muutunud täi, hundi ja karu paralleelnimetusteks (näit. metsakollid, metsakonnid ’hundid’; Nirvi 1944: 52-53). Rahvausus on pisiputukaid peetud surnute hingedeks, samas ka surma või mõne muu õnnetuse endeks, ja nii on ootuspärane, et neile on antud surnuteusu valdkonda kuuluvaid nimetusi (Harva 1948: 484). Rõhutamist väärib just lastemütoloogia osa tähenduste ülekandel, kuna selle valdkonna tähendusseosed võivad olla „pärismütoloogias” kehtivatest teisendustest erinevad.

Juba 18.–19. sajandi teadete järgi on koll olnud esmajoones hirmutusolend. Hupeli 1780. a. sõnaraamatus on tal tähendused ’Gespenst, Popanz, Schreckbild, pöb’ ning ka 19. sajandi rahvausu–uurijad märgivad oma ülevaadetes, et kollist kõneldakse just lastele (vt. Kreutzwald 1854: 58; Holzmayer 1872: 19; Wiedemann 1876: 426; kaks esimest toovad ära hirmutamiseks kasutatud vormeli Koll tuleb!). Wiedemann nimetab kolli kurjaks majavaimuks (ein böser Hausgeist), Holzmayeri Kaarmast pärit teates kolli ka kirjeldatakse: must kuri vaim, mis tegutseb pimedas ja on voodite all, pööningutel ja muudes peiduurgastes (ein schwarzer böser Geist, der im Dunkeln thätig ist und sich unter Betten, auf den Böden und in anderen Schlupfwinkeln aufhälf), ning sama autori Muhu teate järgi kujutatakse teda kuradisarnasena (als eine Kobold darstellt). Kõik need skolaaride esitatud kirjeldused ja määratlused on rahvapärased ning arhiivis leidub analoogilisi kirjapanekuid. Siiski tasub rõhutada, et kirjelduste järgi pole tegemist traditsioonilise uskumusolevusega, mille kohta oleks stereotüüpseid memoraadi- ja muistenditekste, vaid koll kuulub lastemütoloogia olendite hulka. S.t. temast kõneldakse vaid lastele didaktilistel eesmärkidel, vajadusest sanktsioneerida teatud norme.

Ka Kreutzwald juhib tähelepanu sellele, et kolli algsem tähendus on ähmastunud, ning refereerib mitut uskumust ja tava, kus sõna on seotud mingi muu valdkonnaga kui laste hirmutamine. Ta on esitanud maakeelsed sõnaühendid Kolli täid (Virumaa rannast), Kolli–kak (Järva- ja Virumaa), Kolli-wihk, Kolli-osa ja Kolli-anne. Nende mõistete sisu vajab kommenteerimist. Kõige selgem on lugu täidega: koll on 20. sajandi alguses olnud Põhja-Eestis domineeriv täi lastekeelne paralleelnimetus (vt. Loorits 1959: 125). Kollikakk on Kreutzwaldi järgi üks jõulukaku sünonüüme, kollivihk – esimene, peksmata jäetud vihk (pärimuses tihemini hiirevihk), kolliosa – karja väljalaskmiseni hoitud tükk suitsetatud lamba- või sealiha. Mainitud tavade puhul on tähelepanualune asi alles hoitud ning hiljem tseremoniaalselt kodakondsetele ja loomadele jaotatud. Selline arusaam kannab arhailist väe tallelhoidmise mõtet, kuid näib, et sõna koll esineb selles seoses küllalt juhusliku asendussõnana. Ka 20. sajandi kogujad on ühendite tähendust küsinud, kuid saanud vastukäivaid seletusi. Kuigi koll sõna on vana algupära, sobib ta ka Kreutzwaldi näidetesse paremini tabusõna tähenduses: need olid asjad, mida lapsed (ega ka täiskasvanud) ei tohtinud võtta ning siis sobis hirmutamiseks käsutatud sõna hästi. Näit. Toitu, halvaks läinud ehk midagi muud asja, mis laps tahab suhu panna, öeldi kollikakk ja kolliäkk = kollisitt, kõik sitt oli lapse keeles äkk, ka marjad, mis mitte söödavad, on äkkad marjad ehk päh mammud (ERA II 58, 318/9 (46) < Mär). Kollianne oli Kreutzwaldi järgi kannutäis õlut, mis matuse aegu maha valati. Sellelegi kombele leidub paralleele hilisemas pärimuses – surnu kodukäimise ärahoidmiseks ohverdati matusepäeval või visati kirstu väljaviimisel sellele midagi järgi: tihemini vett, õlut (Ans, Kaa), kuid ka tuhka, sõnnikut, põhku vms. Siinpuhul võib olla tõesti koll–sõnal seos surnutega, kuigi arhiivis sellise sõnakasutuse kohta lisateateid pole.

Sõnaühend kolliauk on kindlasti rahvapärane ja kuulub lastemütoloogiasse (teated sporaadiliselt Põhja-Eestist, Lääne-Eestis konniauk). Osati on see koht seotud kolli kui üleloomuliku olendi asukohaga, näit. Kolliauk oo üks pimessik, pime kõht. Lapsile ütled, et kollid viiväd su ära kolli auku (KKI WS < Kod 1940). Enamuse teadete järgi on aga sõna tarvitatud surnuhaua tähenduses või üldisemalt, märkimaks kohta, kuhu surnu peale surma viiakse, näit. Kui keegi inimene oli surnud, siis öeldi lastele: Nüüd viidi ta kolliauku (ERA II 161, 554 (81) < Jür 1938). Märkimist väärib, et kolliaugust on kõneldud kui surnute asupaigast või põrgust. Sellised seletused on selgelt lastele suunatud ja kannavad kristliku didaktika vaimu, tihti on viijaks põrguvürst ise, näit.: Matuste aegu kõneldakse lastele, et surnud, kes head inimesed olid, need viiakse taeva, aga kes pahad olid need viiakse kolli auku. Kes taeva viiakse, neil on seal hää elu, aga kes kolliauku viiakse, neil on seal paha elu, neid kiusatakse taga ja piinatakse (ERA II 44, 351 (10) < JJn).

Kollil puudub 19.-20. sajandi pärimuses kindlam, stereotüüpne olemus ja kuju ning lapsed määratlevad teda kui midagi ebamäärast: koll on hirmutis – hirmus inimene, loom (koer, kass, hunt, uss), kuri~paha~kole~must vaim~asi, elukas~koletis, kurat (kurivaim, vanatont, sarvik) või surnujumal (vrd. kolliauk). Sagedasem on kujutlus kollist kui vaimust, Kagu-Eestis tuntakse kolli valdavalt kuradi tähenduses (vt. vanakoll). Ka kirjeldused, missugune koll välja näeb, on lakoonilised ja ebamäärased, viitavad tihemini kuradile (oli jusku vanapagan), rõhutavad mingit välist tunnust (sarved peas, saba taga; suurde karvadega ja pikka ammastega, punased hambad, koera käpad, pikk nuiaga saba; üleni karvane, suur vikat kaenlas) või meenutavad selgelt täiskasvanust kollitajat (näit. jäme hääl, karvane, hirmus, käib neljal jalal). Koll on lokaliseeritud kohtadesse, mis on lapsele ohtlikud ja kuhu tal keelatakse minna (koll on õues, kaevus, rukkis, metsas, jões; nurgas, lakas, pööningul). Kolli seostatakse pimedusega. Nimetatakse ahju-, kerise-, korstna-, käimla-, kaevu-, laka-, pööningukolli, mille hulgast vaid kaevukollil on lastemütoloogias kindlam koht. Sõnal koll täi tähenduses on ilmne korrelatsioon just veekogudega (vt. ka jõe-kullid, Wiedemann 1876: 426).

Lastele kõneldakse ja lapsed teavad, et koll on olevus, kes käitub lapse suhtes kuidagi agressiivselt. Seda väljendatakse selgemalt stereotüüpsete vormelitega, milles opereeritakse erinevate, peam. transitiivsete verbidega: koll tuleb, võtab, viib, tõmbab, pistab, murrab, sööb, hammustab, näpistab etc. Kolliga täi tähenduses seostatakse stereotüüpseid juustest köie tegemise ja vette vedamise motiive.

Hirmutusolend aktiviseeritakse konkreetsete keeleliste struktuuride abil, kus viidatakse sellele, mis juhtub, kui laps täiskasvanu poolt kehtestatud normi rikub (Vt. Widdowson 1977: 42–66). Tüüpiline lastehirmutamistekst ongi lühike seletus, milles esitatakse vastav kausaalsusseos.

1) Eiseni arvates on Kõu siia ritta ekslikult arvatud (Eisen 1915: 4), kuid soome kouko–sõna tähendustega võrreldes on selline analoogia võimalik (vt. allpool).

Kirjandus

EEWb 1982 = Estnisches Etymologisches Wörterbuch III. Helsinki.

Eisen 1915 = Koll. – Eesti Kirjandus, lk. 3–11.

Harva 1948 = Harva, U. Suomalaisten muinaisusko. Porvoo–Helsinki.

Holzmayer 1873 = Holzmayer, J. P. Osiliana. Dorpat.

Kreutzwald 1854 = Kreutzwald, Fr. R. Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten von J. W. Boecler. St. Petersburg.

Loorits 1949 = Loorus, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund.

Nirvi 1944 = Nirvi, R. E. Sanankieltoja ja niihin liittyviä kielenilmiöitä itämerensuomalaisissa kielissä. Riista–ja kotieläintalous. Helsinki.

Setälä 1912 = Setälä, E. N. Aus dem Gebiet der Lehnbeziehungen. – Finnisch–ugrische Forschungen, Bd. 12. Helsinki.

SKES 1976 = Suomen kielen etymologinen sanakirja II. Helsinki.

Widdowson 1977 = If You Don’t Be Good. Verbal Social Control in Newfoundland. John’s.

Wiedemann 1876 = Wiedemann, F. J. Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten. St. Petersburg.

Wiedemann 1893 = Wiedemann, F. J. Ehstnisch–deutsches Wörterbuch. St. Petersburg.