Eksitaja fenomenist eesti traditsioonisAivar JürgensonInimese kontakt teda ümbritseva keskkonnaga on üks faktoritest, mis heidab valgust inimesele endale, tema sisemaailmale. Arhailine inimene austas loodust, sest oli ise osa sellest ja suhtles selle erinevate manifesteerumistega nagu võrdne võrdsega. Tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonnas on inimene oma kommunikatsioonipartnerite ringi piiritlenud samuti omasuguste ja endaväärsetega, kuid see piirdubki vaid liigikaaslaste - inimestega. Loodusega ei suhelda pariteetsetel alustel. Kui muistne inimene loodusega kõneles, siis uskus ta loodust endale vastavat. Vähemalt arvas ta mingisuguse protseduuriga võivat vastava kommunikatsiooni saavutada. Ja kui ta uskus, siis nii oligi, olgu vastajaks lind, loom, puu või supranormaalne olend. Viimatimainitute hulka kuulub ka eksitaja. Eksitaja mõiste eesti traditsioonis hõlmab nii impersonaalset eksitavat jõudu või väge, mis inimest otseses, kuid ka ülekantud tähenduses õigelt teelt kõrvale juhib kui ka kehastunud supranormaalset olendit, kes ilmub eksinule, põhjustades vahel head, vahel halba. Eksitaja puhul on tegemist põhiliselt lõunaeestilise nähtusega, kuid vastavad motiivid esinevad mujalgi. Eksitaja (essütäjä, eskus, virp, võrgitaja, vidaja) nimes sisaldub tema põhifunktsioon: inimeste eksitamine, teelt kõrvale juhtimine. Kaudselt kaasneb sellega mängimine subjekti teadvusel, selles korratuste tekitamine. Rahva ettekujutuste kohaselt karistab eksitaja neid, kes on eksinud üldkehtivate moraalinormide vastu, hirmutab inimesi, kuid samas kaitseb metsa ning selle asukaid. Näeme, et funktsioonid kattuvad suures osas metshaldja omadega. Haldja ja eksitaja kontamineerumisele viitavad mitmed teated, näit.: Alijas - eksitaja vaim. Vahel nagu inimene, vahel nagu loom (ERA II 24, 124 (5) < Tür). Teadetes kirjeldatakse tihti, et eksitaja teeb mingisugust häält, tavaliselt metslooma või -linnu häält. Metsas tuleb vaikselt olla: kui inimene huikab, huikab haldjas vastu, inimene läheb hääle suunas ja eksib ära. Vaikimise nõue kehtib eriti õhtul ja öösel. Looma või linnu häält teeb eksitaja küttide eksitamiseks: kütt läheb hääle suunas looma või lindu otsima, aga eksib ära. Iseäranis püüab ta järele teha põdra häält (Eisen 1909: 22). Immuniidus käidud õitsel. Seenelised eksind ära. Ärg möögin, selle järgi lännu, ei ole koskil vällä saanu minna. Jänesekari jooksen perän. (RKM II 144, 93/4 (9) < Hel). Võimalik, et jänesed viitavad siinkohal eksitaja seotusele kuradiga, igatahes pakub pärimus sellele seosele tõendust: Essütajal on sarved peas (Meremäe 1992). On ka öeldud: Küllap ta ikka kurivaim on (Meremäe 1992). Võibki öelda, et traditsiooni dominandina kannab kurat endas sageli eksitaja funktsioone. Nii tajub kuradi jälgedele sattunu ümbritsevat keskkonda ebaadekvaatselt: kurat teeb silmad ära (RKM II 345, 153 (5) < Räp). Hobusega eksimist peetakse kuradi kätetööks (RKM II 227, 214/5 (5) < San). Kujutelm eksitaja ilmumisest looma või linnuna on rahvusvahelise iseloomuga. Näiteks Lõuna-Ameerika metsavaim Chullachaki ilmub kütile tihti metslooma või -linnuna ja eksitab (Luna 1986: 87). Soomes ilmub metshaldjas muuhulgas ka linnuna (Pentikäinen 1968: 282). Tundub, et enim kohtuvadki eksitajaga jahimehed, mis on nende tegevusala tõttu ka mõistetav. Jahimehejuttudes sageli esinev supranormaalsete olenditega kohtumise motiiv on tuntud paljudel rahvastel (vt. Pentikäinen 1968: 280; Korhonen 1987: 51). Siit sigineb mõte, et kütid kui arhailise tegevusala esindajad kannavad endas jahimehejuttudena edasi usundi vanimaid kihistusi, nimelt ajast, mil valitsevaks oli anastav majandus oma ideoloogilise taustaga. Hüüp eksitajana Hiiumaal peetakse eksitajaks hüüpi. Tegemist pole siiski linnuga, vaid iseäraliku vaimuga, kes asub järves ja tuleb sealt inimesi eksitama. Eisen arvab, et Hiiumaal võis hüüp olla harvaesinev lind, keda ei tuntud ning kellest sai haldjas. Põhjusena tulevat arvesse ka hüübi härja ammumist meenutav hääl (Eisen 1909: 24). Tegelikult on hüüp supranormaalse olendina tuntud palju laiemal alal kui Hiiumaa. Teda tuntakse ka sisemaal, kus hüüp linnuna ei esine. On viidatud ühendusele müütilise umbluuga (Urv). Hüübi tekkimisest räägitakse, et Pilaatusest saanud hüüp, sest et ta Jeesuse laskis hukata. Ta lastud ametist lahti ja pandud Doonau äärde vangitorni suure tõrre alla, kus ta hüübiks muutunud (Mäger 1994; E I 43 (305)). Virumaa üübijas on nii etümoloogiliselt kui semantiliselt vaste Hiiumaal ja mujalgi tuntud hüübile. Üübijas ehk üks kummitus, et akka otsima, ei leia ühtigi. Nagu üübijas ulgub. (ERA II 37, 556/7 (13) < Jõh); Üübijas - see tähendab ka midagi vaimutöölist, justkui lindu salamite käib. Inimese kohta öeldakse: nagu üübijas käib ööseti. (ERA II 38, 657/8 (5) < Vai). Sellel alal tuntakse hüüpi ka linnuna: Üübijas-lind on olemas, varekse suurus, musta karva (samas). Linnu teadmine ei välista tema pidamist supranormaalseks olendiks, kelle nime tähendusvälja näib kuuluvat ka kuradikujutelm, näiteks: Üübijas - see on jälle vist üks paha sõna: Oh sa vana üübijas (ERA II 37, 597 (37) < Jõh). Hüübi nimetus on onomatopoeetiline ja tuntud läänemeresoome - lapi, handi, mansi keeltes (Raun 1982: 16). Lapimaal on tuntud supranormaalse olendina Jippe. Sõna näib olevat varane läänemeresoome laen ja suguluses ilmselt ka eesti hüübiga. Kuivõrd hüüp linnuna on Lapimaal üsna tavaline, siis on oletatud, et sõna laenati lapi keelde kohe supranormaalse tähenduses (Korhonen 1987: 58). Seega võib oletada, et Eestiski on hüübi supranormaalne tähendusväli varem sootuks laiem olnud. Põhiliselt ilmub eksitaja siiski inimkujul, sageli väikse nutva lapsena. Teekäija ligineb talle, kuid laps kaob äkki ja ilmub juba teises kohas, meelitades nii inimest üha sügavamale metsa kuni see on eksinud (E 60000 (121) < MMg). Vahel on nähtud jalge vahelt läbi vaadates vastsündinud last eksinu järel kõndimas (E 22547/50 < Vig; Loorits 1940: 57). Laps eksitajana esineb pärimuses küllalt tihti, seostudes peamiselt surnud (tapetud) lapse, sealt edasi ka üldse surnukujutelmaga. Tapetud laps eksitajana J. Pentikäinen oma mahukas töös Põhjamaade surnud lapse motiividest väidab Eestis vastava ainese puuduvat. Siiski ei saa me kurta vastava materjali vähesuse üle: eksitajaks on mitmel pool peetud surnud imiku hinge, kelle tema ema on tapnud ja salaja maha matnud ning kellest on saanud kohahaldjas ja eksitaja (vt. Loorits 1990: 24). M. J. Eiseni näitematerjal pärineb peamiselt Mulgimaalt, kus tema sõnade kohaselt pole eksitajateks mitte haldjad, vaid hulkuvad hinged (Eisen 1897: 63), nimelt tüdrukute hukatud laste hinged. Kui neil üle inimese tee joosta õnnestub, eksib inimene ära (Eisen 1909: 25). Taustaks eesti materjalile lühidalt surnud lapse fenomenist laiemas mastaabis, kuivõrd tegemist on üle maailma tuntud kujutelmadega. Lapse ühiskonda sobivuse määramisel kehtivad maailma erinevates kultuurides erinevad kriteeriumid: sugu - kütid-kalastajad eelistavad poeglapsi, defektid - Kesk-Euroopas ei jäetud vigast last küll maha, aga ei aktsepteeritud ka täieõigusliku ühiskonnaliikmena. Malinowski on loodusrahvaste puhul täheldanud, et kaksikute sündi peetakse naise abielurikkumise tulemuseks. Seetõttu üks laps tunnistatakse seaduslikuks ning jäetakse kogukonda, teine hüljatakse. Hotentotid tapavad mõlemad kaksikud. Brutaalne tava oli tuntud ka araabia ühiskonnas, kust selle kõrvaldas alles Muhamed (Hõlma, Barthold 1933: 32). Traditsioonilistes kultuurides aktsepteerib ühiskond lapse vastava rituaaliga: nime andmine, isa võtab lapse kätele vms. Laps, kellega rituaale ei toimetata, ei kuulu kunagi ühiskonda. Ta on võrdne sellega, kes sünnib surnuna või sureb varakult: nimetul lapsel pole hinge. Seetõttu ei saa ta ka surnutega liituda. Staatusele vastavad ka matused: laps maetakse külast välja. Näiteks Celebe saarel maetakse surnult sündinu või see, kes sureb 2-3 päeva vanuselt, ilma kirstuta süvendisse puu tüves ja pitseeritakse. Toimingu eesmärk on vältida lapse muutumist kurjaks jõuks. Sarnane on ka obiugrilaste traditsioon. Kardetakse, et laps, kelle tema ema on matnud kivi või puujuure alla, võib muutuda suuresilmseks ja suure suuga olendiks nimega ütpi. Et takistada sellise olendi väljatulekut, peidavad nad keha õõnsa puu juurte alla, kaevates ta maasse kasetohust korvis ning asetades talle kivi kõhule või pea peale (Karjalainen 1921: 191-193; Karjalainen 1948: 736; Pentikäinen 1968: 60). Probleemi surnultsündinu või tapetud lastega võib lahti mõtestada nii: neile pole antud sotsiaalset staatust selles ilmas, järelikult ei saa nad ka surnute ühiskonda integreeruda, jäädes alatiseks piirile. ERA rahvausundi kartoteek sisaldab märksõna all „Hukatud laps nutab” hulgaliselt teateid selle kohta, kuidas nutu kuuljad hääle asukohta otsides leiavad lapse laiba. Motiiv on tuntud ka Põhjamaades (vt. Pentikäinen 1968), kuid kui Põhjamaades on laps maetud sageli metsa, siis Eestis valdavalt elupaiga lähedale: kiviaia sisse, ahju, põranda alla, kivi alla jne. Osalisi kattumisi Põhjamaadega on ka jutumotiivides. Eesti ainese puhul on huvitav märkida, et hukatud lapsed maeti küll kodu lähedale või lausa majja, kuid see asjaolu ei takistanud neil saamast metshaldjateks, eksitajateks: Jutustaja onu olnud Väike-Maarjas ööd ja sääl räägitud, et peremees eksind õhtul oma koplilepikusse ja see lepik pole olnud kuigi suur. Sääl tulnud eksinu juure üks mees ja ütelnud: Ma olen sinu vend, kes sind eksitab. Mehele kuulduna see väga kummaliselt, kuna ta ise ei teadnud venna olemasolust midagi. Aga sinu ema muretses mind tüdrukupõlves ja sellepärarast sa mind ei tea. Vii emale pailu terviseid ja ütle, et matku ta mind maha... Mees läind koju ja rääkind emale, [see] kraapind midagi leest ja pannud rohuaeda mulla sisse. Aga surmatunnike jõudnud kätte ja ema surnud ise ka sinnasamasse paika... (ERA II13, 141/2 (1) < Sim). Lool on teisendeid Tapalt, Koerust, Peetrilt, Jürist, Põltsamaalt ja Äksist. Juttudest ilmneb eksitaja soov inimestega, eelkõige lähedaste sugulastega, kontakteeruda. Sageli näitab ta end noormehena, s.t. tallegi toimib aeg, sidudes teda tihedalt selle maailmaga. Kontakteerumise sihiks on ilmutada ammutoimunud ja saladusse jäänud roim, samuti kättemaks kurjategijale. Põhjala traditsioonist joonistub surnud laps kättemaksjana selgemini välja Lapis: tuntud on legendid surnud lapsest kui vampiirist, kes kohtab oma ema ja ründab teda, rebib riided ära ja imeb verd ema rinnast kuni ema sureb. Surnud laps maksab kätte tavaliselt emale - see tendents avaldub Eestis võib-olla selgeminigi kui Skandinaavias. Laplastel on siiski legend, milles ¿ppar (surnud laps, seos eesti äbarikuga?) tapab ema ja ka isa (Pentikäinen 1968: 312). Eestis pole hirmutamine surnud lapse puhul tooniandev motiiv - Väike poiss tuleb järel, siis vestlevad (ERA II 85, 711 (27) < Pil). Surnud lapsele näib olulisem olevat inimese staatuse saavutamine, seepärast soovib ta enda matmist, et saada rahu. Peamiselt Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalide ja J. Pentikäise uurimuse põhjal võib Eesti ja Põhjamaade surnud lapse motiivide võrdlemisel välja tuua järgmist:
Ühisjooned: 1) tüdruku tapetud laps; 2) valvab metsa, eksitab; 3) maksab kätte põhiliselt emale; 4) ilmub tihti lähedastele sugulastele; 5) võib vaateväljast haihtuda; 6) kuuldakse sageli lapse nuttu; 7) paljastab kuriteo; 8) taotleb ühiskondlikku staatust. Jääb mulje, et eesti pärimuses on surnud laps sõbralikum - kui nii sobib väljenduda -, igatahes vähem hirmusisendav kui Põhjamaades. Mitmetel rahvastel on tuntud motiiv, et supranormaalne olend võib tekkida ka järelsünnitusest. Seepärast viimaseid peidetakse, maetakse jne. Ka Eestis on üldine nõue paigutada (matta) päramised korralikult varjulisse paika (vt. Kreutzwald 1854: 52; Grünthal 1924: 389 jm.). Sarnasus matmiskohtades ja tõrjemaagilised võtted viivad mõttele, et Eestiski võidi uskuda päramiste muutumist üleloomulikuks olendiks. Nägime, et surnud lapse üheks ilmumise motiiviks on saada maetud, s.t. et sotsiaalse staatuse omandamine annab rahu ja võimaldab siirduda teise ilma. Järelikult võib laiemas perspektiivis eksitajana esineda igasugune surnu, kes pole maetud: metsa jäänud ja seal surnukskülmunud või -nälginud kütt, seeneline, marjuline, enesetapu sooritanu, tapetu jne. Selliste surnute hinged muutuvad oma surmakoha kaitsevaimudeks või -haldjateks. O. Loorits peab selliseid kujutelmi germaanimõjulisteks (Loorits 1949: 392). Ometi peetakse lõunaeestilisi emandat ja isandat vanemaks kui germaanilaenulisi haldjaid. Need on tuntud ka näiteks volgasoomlastel (Annist, Moora 1965: 503). A. Viires arvab koguni, et haldja omaaegsel germaani vastel, mis arvatavasti tähendas (karja) hoidjat, valvajat (Loorits 1949: 557, 558), polnudki usundilist sisu ja kaitsevaimu tähenduse omandas haldjas alles läänemeresoomlastel (Viires 1986: 1666). Kuivõrd eksitaja on seotud teatud paigaga, tihti just surmapaigaga, siis teatakse tõesti konkreetseid kohti, kus eksitakse või kus vähemalt on suur eksimise oht. On täheldatud eksitajapaikade sarnasust: künkad, ebaharilikult jändrikud männid kuuluvad tihti nende, väidetavalt anomaalsete paikade kooslusse. Vähemalt üks Värska kandi essütäjä töötavat siiamaani suurepäraselt, eksitades ka nooremaid inimesi (Kikas 1993). Eksimine haldja jälgedel Eksimist on pandud ka haldja jälgedele sattumise arvele (vt. näit. Loorits 1941: 55). Haldja teed näivad olevat justkui teise ilma lõiked siinpoolsusse, nii järsud, et nad otsekohe desorienteerivalt mõjuvad, sageli ka tõsist ohtu põhjustavad. Vepsas seletatakse marjuliste-seeneliste eksimist samuti minekuga üle halva jälje - hond jälg. Inimene, kes üle selle läheb, satub kurja metshaldja meelevalda, kaotab jõu ja jääb raskesti haigeks (Salve 1990: 130). Eesti pärimuses aetakse haldja teele kogemata magama uinunud inimene toorelt üles, vahel teda ka lüüakse (ERA II 37, 541 (4) < Jõh; ERA II 13, 182/3 (2) < Sim). Sama motiivi tunnevad näiteks ka udmurdid (Lintrop 1993: 68). Madu eksitajana Eksitajana esineb ka madu. Arvatakse, et kui uss läheb eest läbi, siis on parem tagasi minna, sest ussi hing meelitavat sügavasse metsa (KV 77, 57 < Kos). Samas hoiti aga eksimise vältimiseks taskus ussi tuhka (KV 77, 73 < Jõh). Eksima pidi ka see, kes ussi võõras metsas ära tapab (H I 7, 491 (3) < Hel). Milline seos võiks olla mao ja eksitaja-haldja vahel? Üheks võimalikuks ühenduslüliks võivad olla maa-alused, kuivõrd nii üht kui teist on viimastega seostatud. Madu on nimetatud maa-aluseks: Mado musta, moa alune,/ Kirev sa kivi tagune... (Kreutzwald, Neus 1854: 63). Ka varematel aegadel peetud majausse pühendati maa-alustele majaperemeestele - maja kaitsehaldjatele (Kreutzwald 1854: 39). Teisalt võib maa-alustes näha teatud koha kaitsehaldjaid (Laugaste 1963: 90), metsa kontekstis on seega võimalik metsahaldjate funktsioon. Huvitaval kombel ühtivad vastuabinõud eksitaja ja maaliste puhul: kui maha istud, sülita maha, siis 1) maa näkk (maalised) ei tule kallale (ERA II 9, 43 (26) < Käi; E 5118 < LNg); 2) ei eksi (KV 77,75 < Jõh). Selgitamaks mao rolli eksitajana, pakuksin välja järgmist: madu kui maa-alune või viimaste ilmumiskuju omandas usundis maa-aluste teise manifestatsiooni - kohahaldjate, seega siis ka eksitaja funktsioonid. Miks metsa eksitakse Materjalist ilmneb, et metsas eksib või saab muul viisil kahjustada eelkõige inimene, kes mingite normide vastu eksib. Nii eksivad need, kes püüavad metsloomadele või -lindudele kurja teha (RKM II 23, 482 (16) < Lai; vrdl. Pentikäinen 1968: 282). Seotusele normidega viitavad järgmisedki teated: Kui pea sugemise ajal sööd, siis eksid metsas ära (H III 30, 160 (20) < Jür; H IV 9, 190 (27) < Jür); Vahetad pastlad jalga pannes kogemata ära, siis eksid sa tees ära (H IV l, 602 (269) < Vän). Metsa eksimise puhul näib eksitajal peamine olevat moralisti roll (vt. näit. Loorits 1990: 67). Supranormaalse olendi esinemine moralistina on rahvusvahelislt tuntud motiiv (Pentikäinen 1968: 280). Üks setu naine rääkis autorile järgmise loo: Abielumees tahtnud minna teise külla võõra naise juurde. Tee viis läbi metsa. Oma naine palus kodus Jumalat, et mees ei saaks minna paha peale. Mees eksinudki ära. Jutustaja järeldas sellest, et Jumal võib ka eksitajat saata (Meremäe 1992). Eksimise põhjustab vääramatu kausaalsus: inimene eksib (sotsiaalsete) normide vastu, s.t. astub valele teele ja sel teel saadab teda segadus. Normid võimaldavad inimesel elada korrapärases ja ohutus maailmas, normidest üleastumisega põhjustab inimene ise korratuse, seda eelkõige oma tajuaparaadis, näiteks ei tunta ühel hetkel oma kodugi ära, metsast rääkimata. Eksimise fenomeni võib ilmekalt avada keele abil: kui eksid ühiskondlike normide vastu, siis eksid ka metsas. Näib, et tegu on psühholoogilise fenomeniga. Otsa perenaine, oli üks jumalasõna armastaja, läinud teise tüdrukuga marjule. Haldjas tuli, riidles (AES, MT 107, 25/7 < Ksi). Pöörame tähelepanu väljendile „jumalasõna armastaja”. Inimene, kes ootab karistust, ei jää sellest tavaliselt ilma: isiksuse harmooniat asub lammutama üliarenenud süütunne. Vastukaaluks eelnenule on teada lugusid, kus eksitaja ilmub eksinule kas halli vanamehe, noore naisterahva või mõne teekäija näol, kutsub selle enda juurde ja kostitab külalislahkelt. Lõpuks juhatab õigele teele (Eisen 1909: 23). Inimese eelhäälestus, sisemine vabadusaste näib olevat otsustav: üks inimene kardab sanktsioone üleastumiste pärast ja eksibki ära, jääb haigeks või kohtab kurja eksitajat. Teine tajub oma sisemist vabadust üldtunnustatud eetikanormide suhtes ning kohtab supranormaalset olendit, kes on ta vastu sõbralik. Metshaldjas teeb inimesega nii tutvust, et inimene ei raatsigi metsast välja tulla (ERA II 37, 588 (28) < Jõh). Oluline on paradiisimotiivide esinemine, näiteks ajanihe: eksinu jõuab pärast värvikaid läbielamisi lõpuks koju, kodu on muutunud, teda ei tunta enam ära jne. Aja - tunnetuse ühe aluse, ja vormi äraspidisus viitab supranormaalsetele tingimustele, milles inimene viibis. Võimalik, et siin ilmneb ka inimese alateadlik protest üldkehtivate moraalinormide vastu: tema aeg, mis ta metsas haldja külalisena veetis, ei ole samane argiajaga, mis valitseb normeeritud maailmas, s.t. normide ignoreerimine viib inimese sakraalsesse aega, mis kehtis enne normide ja moraalireeglite loomist ja millel argiajaga pole midagi tegemist. Ja kui hiljem ka selgub, et kokkupuutumine üleloomulikuga oli vaid silmamoone - näiteks haldjalt kingituseks saadud väärtese osutub tavatingimustes rämpsuks -, siis elamuse mõju sündmuse läbiteinule see seik ei vähenda. Üleloomulikku maailma pääsemine eeldab teadvuse teisenemist. Võib-olla oli millalgi aeg, mil teadvuse seisundid eksisteerisid võrdväärseina. Kas üks või teine saavutati keeruliste ekstaasitehnikate, hallutsinogeenide vms. abil, aga see oligi aeg, mil „linnud ja loomad veel rääkisid”. Ka metsaemandad ja -isandad astusid inimestega kontakti, nende teed ristusid kedagi kahjustamata. Hirmuäratavaks ja vaenulikuks muutusid nad tsiviliseerumise käigus, kui inimene eemaldus loodusest ja unustas nendega kommunikeerumise võimalused ja vahendid. Aga Amazonase skalbikütt põlgab valge inimese skalbi ära, sest see inimene on poolik. Mõned „skalbikütid” on meilgi vist millalgi olnud, need, kes on käinud metshaldja külaliseks. Inimesi on seega kahte tüüpi. Maailma lõhestades on inimkond ise lõhestunud. Abinõud eksimise ja eksitaja vastu Eksimise vältimiseks võeti kaasa tükk leiba, mis sama tervelt koju tagasi toodi. Haldjaleib seisis marja- ja seenekorvis linase riidenartsu sees kogu sügise kuni mardipäevani (KV 77, 37, VNg). Maagilised võtted eksimise vältimiseks on põllepaelte keerdusidumine (KV 77, 58 < Kos), mahasülgamine enne maa peale istumist (KV 77, 75 < Jõh). U. Masing on arvanud, et sülg on üldse profülaktilise jõuga kõige kõrgemal määral. Ta muudab ohutuks selle, mis on ohtlik või võõras, valmistab inimesele teed. Tegemist võib olla ka ohvriga, mis anti metsalistele (Masing i.a.: 60). Eksimise korral pidi aitama järgmine viis: sülitati pihku ja löödi teise käe sõrmedega sülje peale. Kuhupoole sülg pritsis, sinna pidi minema (KV 77, 87 < Mär). Või palutakse Jumalat, see on tuntud ka Vadjas (Ariste 1982: 30–33). Üldlevinud on uskumus, et eksimise korral tuli rõivad pahupidi selga panna. Vepsas toimiti samuti (Salve 1990: 130). Metsast pidi välja aitama tagurpidi loetud issameie (E 25152 (1) < Pil). Näeme, et tagurpidisus – riided pahupidi, tagurpidi palve – maagiavõtetena usuti olevat efektiivseim eksitaja vastu. Kõike eelpoolöeldut meenutades näib siin olevat vastuolu: üldkehtivate normide rikkumine viib inimese haldja meelevalda. Kuidas võib siis äraspidisusel maagiana olla vastupidine mõju? Vastuolu tegelikult pole, kuivõrd inimene, kes on eksinud ja püüab metsast välja saada, juba on haldja meelevallas, olukorras, kus seadused ja normid nagunii ei kehti. Enamgi veel: nad toimivad tagurpidi, s.t. valitseb tagurpidi seaduslikkus, mille puhul liigitav–hindav mõistus kipub tõrkuma ja nii mõeldaksegi opositsioonide abil. Vaevalt võtab aga „skalbikütt” eksimise korral tarvitusele maagiavõtted à la „tagurpidi”. Ta ei karda astuda kommunikatsiooni loodusega, selle harjumatute ilmingutega. Ilmneb suur erinevus kahe maailmapildi, kahe suhtumise vahel: inimeses, kes kardab loodust, kes on sellest võõrandunud, hakkab eksimise korral kohe tööle mõistuslik käitumismehhanism: mida ma pean tegema eksimise vastu, ühtlasi korratuse vastu teadvuses? Teine inimene aga usaldab väljuda tavapiiridest, ta on valmis loobuma normaalsest diskursiivsest mõtlemisest ning ei karda end kaotada teisenenud teadvusseisundites. Suur osa imemuinasjuttude motiividest on pärit selliste inimeste elamustest. Muinasjutte kuulavad ja hindavad aga peamiselt need, kes oma algsest keskkonnast ammugi võõrdunud. Seepärast leitakse lood küll huvitavad olevat, kuid ei usuta neid. Teatakse küll jutte, mis algavad sõnadega „See juhtus siis, kui linnud ja loomad veel rääkisid...”, aga ei peeta täiskasvanud inimesele sündsaks neid uskuda. Nad ei tea, et linnud ja loomad räägivad nüüdki veel, aga inimene on mängust väljas. Kirjandus Ariste 1982 = Ariste, P. Vadja pajatusi. Eesti NSV TA Emakeele Seltsi toimetised 18. Tallinn. Annist, Moora 1965 = Annist, A., Moora, H. Teos eesti rahvausundi uurimise alalt (Oskar Loorits, Grundzüge des estnischen Volksglaubens). – Keel ja Kirjandus, nr. 8. Eisen 1897 = Eisen, M. J. Kodukäijad. Narva. Eisen 1909 = Eisen, M. J. Äraeksimine. – Eesti Kirjandus. Tartu. Eisen 1926 = Eisen, M. J. Eesti mütoloogia IV. Tartu. Grünthal 1924 = Grünthal, J. Eesti rahvameditsiin, eriti sünnituse ning naistehaiguste puhul ja laste arstimisel, vanavara valgustusel. – Eesti Kirjandus. Tartu. Honko, Pentikäinen 1975 = Honko, L., Pentikäinen, J. Kulttuuriantropologia. Porvoo–Helsinki. Karjalainen 1921 = Karjalainen, K. Fr. Die Religion der Jugra–Volker. Porvoo. Karjalainen 1948 = Karjalainen, K. Fr. Ostjakisches Wörterbuch. Helsinki. Kikas 1993 = Kikas, A. Essütäjä – mis see on. – Postimees, 31. juuli 1993. Korhonen 1987 – Korhonen, O. Einige Termini der lappische Mythologie in sprachgeographischen Licht. – Saami Religion. Based on Papers read at the Symposium on Saami Religion held at Abo, Finland on the 16th–18th of August 1984. Ed by Tore Ahlbäck. Uppsala. Kreutzwald 1854 = Kreutzwald, Fr. R. Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten von Johann Wolfgang Boecler. Mit auf die Gegenwart bezeiglichen Anmerkungen beleuchtet von Dr. Fr. R. Kreutzwald. St. Petersburg. Kreutzwald, Neus 1854 = Kreutzwald, Fr. R., Neus, H. Mythische und magische Lieder der Ehsten. St. Petersburg. Laugaste 1963 = Laugaste, E. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu I. Tallinn. Lintrop 1993 = Lintrop, A. Udmurdi rahvausundi piirjooni. Tartu. Loorits 1940 = Loorits, O. Endis–Eesti elu–olu H. Tartu. Loorits 1949 = Loorits, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund. Luna 1986 = Luna, L. E. Vegetalismo. Stockholm. Masing i.a. – Masing, U. Eesti usund. Käsikiri. Meremäe 1992 = Autori käsikirjalised välitööde materjalid Meremäe vallast. Mäger 1994 = Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn. Pentikäinen 1968 = Pentikäinen, J. The Nordic Dead–Child Tradition. – FF Communications, No. 202. Helsinki. Raun 1982 = Raun, A. Eesti keele etümoloogiline teatmik. Salve 1990 = Salve, K. Vepsian folk belief today. Forest fairies and getting lost in the woods – Traditional Folk Belief Today. Tartu. Viires 1986 = Viires, A. Paar pilguheitekatset muinasusku. – Looming, nr. 12.
|