Lastehirmutised

Ergo Västrik

Töös käsitlen Kirjandusmuuseumi lastehirmutiste kartoteegis leiduvat materjali, mis on kogutud peamiselt 1930-ndail lastefolkloori kogumise aktsiooni käigus. Seega on suurem osa materjalist saadud koguja poolt või ringküsitluses esitatud spetsiifilistele küsimustele vastates ning teadetes peegeldub just tolle ajastu ütlemise ja uskumise vahekord.

Hirmutamise puhul tasub tähelepanu pöörata järgmistele osistele: hirmutaja, hirmutatav, hirmutusolend, millega hirmutatakse ja põhjus, mille pärast hirmutatakse.

Reeglina hirmutavad täiskasvanud lapsi. Kuigi tegu on lastele suunatud tegevusega, on hirmutamise põhjuseks täiskasvanute hirmud ning neile mõistetavad ohud. Osati on hirmutamiseks valitud olendid hirmuäratavad ka vanemate jaoks ning sama kartus süstitakse lastesse (näit. metsloomad, hulgused, hullud, osa üleloomulikke olendeid). Teisalt kasutavad täiskasvanud hirmutusolenditena elusolendeid, nähtusi või kujutlusi, mille ees neil endil kartust pole. Objektidele või kujutlustele luuakse vaid üleloomulikkuse ja ohtlikkuse imago (näit. naabrinaine, rätsep, tohter, nn. pedagoogilised fiktsioonid). Sel juhul on hirmutusolendeid vaja mingite muude ohtude vältimiseks kehtestatud normide või käitumisreeglite kinnistamiseks. Täiskasvanud põhjendavad esitatud nõudeid hirmutusolendite teatud käitumisega. Need olendid ise on vanemate sõnul justkui normide kehtestajateks ning samas nende hoidjateks.

Hirmutamisel on pedagoogiline funktsioon. Hirmutusolendeid mainides antakse konkreetsed käitumisjuhised. Lapsi hirmutatakse juhul, kui laps ei kuula sõna, kui ta eksib konkreetse käsu või keelu vastu või kui käskudele–keeldudele ei reageerita koheselt. Eristada võib:

1. konkreetse idee, toimingu v. kohaga seotud norme sanktsioneerivaid hirmutisi, näit. jõuluhaned küsivad lugemist, Sauna-Ants olevat saunas, rüäsusi ja alapaljakas – rukkipõllul, Kaevu-Jüri – kaevus, kerise kass – kerisel; ning

2. üldisi (e. universaalseid) hirmutisi, kes sanktsioneerivad erineva ainevalla, toimingu või paigaga seotud norme, näit. kolli, kolumatsi, kotimeest, mustlast, verihammast, keda on mainitud väga erinevatel põhjustel ning kellega on üleüldse lapsi sõnakuulmatuse korral hirmutatud.

Objektid, millega lapsi hirmutatakse, on oma olemuselt erinevad. Laias laastus tasub vahet teha ühelt poolt loomulike olendite (inimeste, loomade, lindude, putukate), teisalt – üleloomulike olendite vahel. Piir kahe jaotuse vahel on sujuv. Paljudel loomulikel olenditel on ka üleloomulikke jooni, näit. loomadel on oma tähendus mütoloogias ja see avaldub ka uskumustes. Samuti mütologiseeruvad mõned inimesed oma erilisuse tõttu ning osaliselt on üleloomulikud olendid ka reaalsete objektide kajastused.

Loomulikud olendid.

Inimesed. Hirmutusolenditena kasutatud inimesed jagan nende identifitseerimisdominandi alusel kolme suurde rühma:

a) perifeersed isikud, kellel on (selles peres või külas) halb maine ning kelle päris- või hüüdnime hirmutamiseks kasutatakse, näit. Vana Kadaga Endrik – poolloll, Taignapää-Jüri – endine kohalik kerjaja, Karva-Jaagup – rändkaupmees, Kulda-Jaan –põrsteruunaja, Liivasaare Kai – naabriperenaine;

b) erinevate ametite esindajad, iseäranis tavapäratute, kaugete ja ohtlike valdkondadega tegelejad, näit. harjusk, kaltsukaupmees, kirikuõpetaja, kohitseja, korstnapühkija, politsei, rätsep, sant, tohter,

c) teiste hõimude või rahvuste esindajad, näit. juut, mustlane, ruhnulane (Khn), setu, türklane;

d) kalendritähtpäevade külalised, näit. jõuluhani (tönk), Jõulu-Jüri, Jõulu-Toomas, jõuluvana, kadrid, kolm kuningat, mardid.

Hirmutusolendiks sobiv isik on võõras, kuid siiski lastelegi hästi teada inimene. Kartmistväärt on isiku kuulumine mitte–meie hulka, rändav eluviis, eemaletõukav välimus, kõrge positsioon, seotus ohtlike ja ebameeldivate valdkondadega. Stereotüüpne on hirm just nende inimeste ees, kes suurte kottidega ringi liiguvad, tulevad ning taas ära lähevad. Omaette tegelased on nn. sanditajad hingede- ja jõuluajal, kes muuhulgas kontrollivad laste lugemis-ja muid oskusi.

Loomad, linnud, roomajad, putukad. Eenduvad

a) metsaasukad, näit. hunt, karu, uss;

b) koduloomad-linnud, näit. hani, härg, kass, koer;

c) pisinärilised ja putukad, näit. rott, täi.

Erinevatel põhjustel on kõik mainitud olendid saanud pärimuses suurema tähelepanu osaliseks ning nendega seostub lai uskumustering.

Metsloomadega koduvälisesse puutuvad käsud ja keelud. Koduloomadest mainitakse just neid, kellel on analoogid üleloomulike olendite hulgas (vt. allpool alajaotus e). Putukate ja pisinäriliste tekkimine näib tavapäratu, justkui eimillestki, seetõttu esinevad nad pärimuses üleloomulik-mütoloogiliste olenditena (M. Kõiva). Erilisel kohal on just täid, kelle kohta on üle 30 eufemismi. Nii nagu mütoloogiaski, on täi hirmutusolendina seotud veega: Lase pää ilusti puhtaks kammida, muidu täiad teevad pika nööri ja viivad su jõkke! (ERA II 31, 143 (8) < Tartu).

Üleloomulikud olendid.

Jaotan üleloomulikuna esitatud olendid erinevatesse rühmadesse nimetustest tulenevate erisuste alusel. Kasutatud on nimesid

a) mis on tuntud traditsiooniliste uskumuslike olendite hulgas, näit. haldjas, hall, kodukäija, koerakoonlane, kooljas, kotermann, kurat (halv, Vana-Juudas, Vana-Jaak), külmking, mardus, metsavaim, näkk, punapard, vaimud; või mida on mainitud piiblis, näit. Jessuke, Koljat, Kuldvasikas:

b) mille üks pool võib midagi öelda olendiga seotud koha või valdkonna kohta, ülejäänu aga näib olevat tähendusetu, seetõttu õudusttekitava varjundiga: empelmüts, herneööt, kõll (koill, kon’n), kadi, kägi, kärt, mekelmüts, mumm, möura, oakräun, paatsa, pau, pusa, põrk, pöhmus, pöök, rukkikaabakas, rukkinüdi, rukkitont, tont, toodo, üübjas, öök;

c) mille esimene pool nimetab olendiga seotud kohta või valdkonda ning teine pool on kas isikunimi, näit. Ahju-Ants, Jõe-Mart, Kaevu-Hans (-Kunts, -Ants, -Jüri, -Tiiu, -Peeter), Karva-Jaak, Koodi-Jaan, Kooli-Katre, Korstna-Ants, Koti-Mats, Koti-Toomas, Liiva-Hannus, Metsa-Märt, Murde-Kai, Põld-Peeter, Rehe-Liisu (-Tõnu), Uba-Ants, Vingu-Laska; või inimest tähistav üldnimi, näit. hall mees, kaevumees, kaevukuningas, kaevuvanamees, kemmerguvana, kerisemees, kolumats, kotivana(mees), kõvernokamees, lakavanamees, lumememm, must mees, mustmats, pikavatimees, põrgumees, tagasieit (-ätt);

d) iseloomustavad olendi välimust, sisaldades mõne kehaosa nimetust, näit. alapaljakas, kikkpard, nattapard, sabasuu, verihammas, verikäpp, veripard;

e) milles on loomanimetus, näit. herneunt, härg (pull, sikk; tuleb kaevust), kaan (tõmbab kaevu), kilk (koera moodi, pika sabaga), kibuskiunt, merekaru, metsailbes, nõgikikas (rehe pääl), näljakon’n, põkakana, rugasiga, röäsusi, saunahani (kerisel), seasiil (alt sea moodi kibuskipõõsas), seinapäss (inimese vari seina pääl), viläsusi.

Teateid (üleloomulike) lastehirmutiste kohta iseloomustab tendents, mille järgi mõne üksiku üldtuntud hirmutusolendi kohta on kümneid või sadu üleskirjutusi ning samas on enamus mainitud olenditest esindatud vaid ühe, äärmisel juhul paari teatega. Enamkasutatavad on olnud nn. universaalsed hirmutised, näit. koll, mumm, pusa, tont, mille nimi on õudusttekitava varjundiga ning tähendus ebaselge (vt. alajaotus b).

Selgelt hirmutamise eesmärgil on kasutatud teadmisi traditsiooniliste uskumuslike olendite kohta (vt. a), kuna ka haldjad jms. olid seotud kindlate valdkondadega ja neisse puutuvate käskude-keeldudega. Uskumusliku tausta muutudes jäid (v. jäeti) need olendid „päriseltolevateks” vaid laste jaoks ning nende mainimisel oli selgelt kasvatuslik tähendus (vt. Honko 1980: 118). Traditsiooni hääbudes toimus ka kujutluste ähmastumine ning täiskasvanudki hakkasid paljusid erilaadseid üleloomulikke kogemusi pidama mingi ebamäärase universaalse üleloomuliku olendiga kuhtumiseks. Nii näiteks võib tüüpilistes kodukäija- või veehaldjamuistendeis „peategelaseks” olla koll või tont ning sammuti on hirmutistenagi nendel olenditel kuradile, näkile, metshaldjale jt. omaseid jooni.

Arvatavasti on paiguti vanade uskumusolendite asemele astunud hirmutamiseks loodud olendid (alajaotus c). L. Honko käsitluse kohaselt on alajaotustes b,c,d,e esitatud olendid enamuses nn. pedagoogilised fiktsioonid, kuna nende kohta pole ei uskumuslikke muistendeid ega memoraattekste (vt. Honko 1980: 119). Samuti ei ole reeglina nendest olenditest spetsiifilisi kirjeldusi ja kui kirjeldus ka on, siis on see selgelt mõne muistendi-olendiga kokkulangev. Need olendid on justkui niisama olemas, neid katab salapärasuse ja teadmatuse loor ning pelk teadminegi nende olemasolust on küllalt hirmus, et nad oma funktsiooni täidaksid. Siiski on igal hirmutusolendil oma loomus ja sellest tulenev tegevusvaldkond. Teatakse mõnd iseloomulikku pisiseika olendi välimusest, näit. verised hambad, silmad nagu silgu karbid, suurte kõrvadega, pikkade hammastega, kasetohust kaabu peas; või seda, mida ta lapsega ette võib võtta, näit.paneb kotti, viib ära, tõmbab kaevu, sööb ära, lõikab kõrvad peast, peksab raudvarbaga jne.

Osati on hirmutised vanemate poolt fabritseeritud. Teisalt pole mitte kõik olendid vaba fantaasia viljad, vaid loomingu taga on kujutlused muudest uskumuslikest ja mütoloogilistest olenditest. Nii on sellisesse „olendiloomesse” kodeeritud arhailine viis näha ja kirjeldada ümbritsevat maailma mitmekesise ja hingestatuna.