Rahvataimeteadusest Siberi eesti külades Ülem-Suetukis ja Ülem-Bulankas

Astrid Tuisk

Ülem-Suetuk ja Ülem-Bulanka on külad Ida-Siberis, Krasnojarski krai lõunaosas. Eestlased elavad seal eelmise sajandi keskpaigast alates, esimesteks elanikeks olid kodumaalt välja saadetud. Ülem–Suetuk oli soome–eesti segaküla. Rahvabotaanilised andmed, millele toetun, on kogutud 1991. a. suvel ja 1992. a. talvel. Üleskirjutusi on üle 150. Võrdluseks käsutan arhiivis põhiliselt G. Vilbaste kogus leiduvat Eestimaa materjali, Bulani elaniku Rosalie Ottessoni poolt 1970–ndatel aastatel kogutut ning Tomski oblastist Kasekülast ja Lillengofist kogutud rahvabotaanilist ainest. Materjali vaatlen folkloristlikust aspektist lähtudes, seetõttu jääb kõrvale taimede täpsem botaaniline ja keemiline kirjeldamine. Rahvabotaanikal on omad reeglid, mis alati ei pruugi olla teaduslikult tõsiseltvõetavad. Mida arvavad, teavad ja oskavad Suetuki ning Bulani elanikud ise, sellest järgnevalt juttu tulebki.

Taimi tuntakse ja kasutatakse rohkesti. Laias laastus võiks nende tarvitamise jagada rakenduslikuks, meditsiiniliseks ja usundiliseks.

Igapäevastes toimingutes on taimed tähtsal kohal. Neid vajatakse iluraviks (Takjajuurikate veega pesta juukseid, siis see on ea juustele); värvaine saamiseks (Serbukad öeldi, nende juurikatega värviti); toiduvalmistamisel (Punet panivad kotleti, verevorsti sisse; Tominga marjad kuivatasime, jahvatasime. Keeva vette panime, tsaiut tegime ja pirakaid; Pesime puhtaks ja närisime magejuurikaid – magusjuur e. lagrits) ning paljuks muuks.

Populaarseim ravimtaim Suetukis ja Bulanis on pune, millest keedetud teed joodi tema rahustava toime pärast. Puneein on ka, see teeb rahulikuks närvi. Tal on ea lõhn, kui tsaiu keeb. Joo seda, siis saad magada. Eestis on punel üle 60 erineva nimetuse, teda pruugiti veel kõhulahtisuse ja nahahaiguste korral. Tal arvati olevat maagilist jõudu. Siberis käibivad nimevariandid pune, puneein, Eestis on esimene üldlevinud Läänemaal, Harjumaal, Järvamaal, Lääne–Virumaal, teine Haljala ja Viru-Nigula kihelkonnas. Punel pole Siberis peale ülalpool märgitu ja selle, et teda kasutati toidutegemisel, teisi ülesandeid.

Vormide (ka vormad) tsaiut anti vasikatele siis, kui neil oli kõhutõbi. Selles on kõik jutustajad ühel meelel. Eestis on angervaks ravimiks veel köha ja rinnahaiguste ning seedimisrikete puhul. Nimi vormid, vormad on tuntud just Põhja–Eestis.

Soolikarohi, nimedeks reinvars, reinvarred, on tunnustatud maksarohi, aitab ka laste kõhuusside vastu. Analoogial, väliste tunnuste kokkuviimisel põhineb arusaam, et kollaste õitega soolikarohuga saab ravida kollatõbe.

Veiste-südamerohi, tuntud ainult venekeelse nime pustõrnik all, alandab vererõhku; arnikas ravib venitust, siest valu. Tunnustatud arstirohud on viirpuu (baierga, ka paierga, pajarga) marjad. Neist tehakse teed, mis leevendab südamehaigusi ja ravib kõrget vererõhku, marju tarvitatakse ka toiduks. Ravivahendina on tarvitusel veel kibuvitsa marjad ja belogolovnik (mõlemat tarvitati madala vererõhu puhul), koirohi (tarvitatakse kõhuhaiguste puhul), koerapöörirohi (nimetus ullukoera juurikad), kummel (nimetus aramaška, romaska, romaaska, ravib kõhuvalu), küüslauk (tsesnokas, sesnokas, tšesnokas, kollatõve raviks), köömen (köömned, metsaküömned – lehmale, et piima hästi kätte annaks), penikeel (koerakeel, pikad lehed, koerakeeled, maksarohuna) ning teisi taimi.

Taimedest tehakse põhiliselt raviteed e. tsaiut – taimeürdile valatakse kuum vesi peale. Rohtu ei keedeta, rohu ramm kaob ära. Reinvarred ja tõsjattilistikuga panna ühte ja bessmertnik on maksa ja mao rohi. Tšainikust laev vesi valada peale ja seista lasta. Valmistati ka tõmmist. Minu lapsepõlves olivad seal ühed põõsad, saiu põõsad kohe. Kuivatas, pani potti, suurde ahju, autas neid ema, siis jõime teed. Lehti korjasid, rohelised väiksed lehed olivad. Tinktuuride valmistamiseks kasutati nii piiritust kui viina. Piirituse peale kümme päeva oiavad ja mitmeid rohtusid tievad.

Haavadele pannakse taim niisama peale, ussihammustustele määritakse tubakalehte koos hapupiima või piimaga. Üldse kasutatakse rohtude valmistamiseks tihti piima, hapupiima ja manti (koort). Kui lastel on kõhuussid, hõõrutakse reinvarre nuppusid võiga leiva peale. Paisetele küpsetati ahjus tuha sees sibulat.

Maagilisi omadusi arvati olevat üsna mitmel taimel. Sageli on raviprotseduur seotud mingi maagilise toiminguga.

Ravimaagias on oluline koht liivarohtudel – nõmm-liivateel. Hädasid, mille vastu aitas liivarohtudega suitsutamine, on üsna palju.

Näiteks mitmesugused kaetamisjuhud – lapse või noorlooma vaatamine kurja silmaga; kui lehmal piim venim hakkab; kui lehm higiseks läheb; ussiviga. Vata vahest ussi näed, kui ehmatad, näed seda ussi, lapsel tuleb kohe see, akkab pead tagasi ajama ja silmad tagurpidi ja. Siin on vanamoorisid, kes oskavad pesta siis. Ussinahk – paned süte peale selle naha ja siis veel midagi rohtu, kas liivarohtu või. Ja siis kolm korda suitsutavad ja läheb üle. Maa alt tulnud haigust arstiti maavitsaga, mis usuti olevat nõiarohi. Kui punase vitsaga, see metsas kasvab, lehma ristipidi lööd, siis piimast lüpsab kohe verd. Ka sibul ja küüslauk on nõiarohud. Leivategemisel peab panema sibul tainapütti, siis ei akka miski peale, kui kiegi vaatab...

Puudest on usutud haava maagilistesse omadustesse. Ei kasel, kuusel, pihlal (nulul) ega kedral (seedermännil) ole sellist tõrjemaagilist jõudu. Kui kaske ja kedrat tunnustati ehituspuuna, siis leivaküna tehti ikka haavast. Kui igasse aianurka panna haavateivas, siis ei tee kuri silm häda. Meil on siin väikesed ajad. Aavapulgad pane igasse nurka, siis ei pea ühegi silm äda tegema. Kui haavateiba tagurpidi haua sisse paned, ei tule surnu kqju. Soomes on röövikute peletamiseks haavavitsaga ümber põllu käidud ja sinna haavalaast lõigatud. Ungarlastel kaitseb haavaoks kuradi eest. Eestis on pühadeks puudeks peetud kaske, kibuvitsa, kadakat, pihlakat ja kuuske, Suetukis ega Bulanis neid ei nimetata. Küll on „ristiga marjadega” puudest nimetatud toomingat. Sellele, et toomingal arvati olevat maagilisi omadusi, viitab asjaolu, et lehmale riputati täide vastu toomingavõru kaela. Toominga koore või marjade leotis on tõesti tõhus vahend kärbeste vastu, nii et tegu võib olla puhtpraktilise teadmisega.

Huvitav on küsimus Siberi külade rahvabotaanika samasusest Eesti vastava materjaliga. Erinevad juba looduselud – mandrilise kliima tõttu on taimestik Siberis teistsugune. Uute oludega kohanemise käigus laenati teadmisi naaberrahvastelt. J. Viikberg ja L. Vaba on märkinud, et eriti palju laensõnu kohtab just väljarännanute loodussõnavaras. Keelepruugis on tavalised nimetused pustõrnik, mati matsihha, kedra, taratupka. Harvemini nimetatakse taime üheaegselt nii vene- kui ka eestikeelse nimega (teeleht, nadorožnik). Kas näitab see taime eestikeelse nimevariandi taandumist? Arvata võib, et näiteks nulul pole Siberis kunagi olnud teist nimetust peale pihta, veiste–südamerohi esineb ainult venekeelsena, niisamuti baiergas, üks viirpuu liike. See nimevariant võib olla tuletatud vene bojarõšnikust.

Oluline erinevus Eestimaa ja Siberi külade vahel seisneb selles, et Suetuk ja Bulan on olnud väga kompaktsed. Suheldud on küll naabritega vene ja läti küladest, samuti teiste eestlastega kaugemal Siberis, kuid sidemed Eestimaaga on olnud korrapäratud ja nõrgad. Nii moodustasid Siberi külad omavahel kogukonna, kus tunti kõiki – nii surnuid kui elavaid. Võib arvata, et kujunes välja ka nn. „oma küla traditsioon”, mis on kindlapiiriline ja omanäoline. Pilti rikastasid ka soomlased, kes elasid Ülem-Suetukis. Ka keeleteadlased on väitnud, et Põhja-Eesti murrete baasil on seal tekkinud ühiskeel, millele Eestis täpset vastet ei ole. Rahvaluule tunneb sellist nähtust lokaalredaktsiooni nime all – võrdväärsed variandid sulanduvad, üks neist hakkab domineerima, muutub ajapikku üldiseks, teised kaovad käibelt. Vaadeldavas materjalis torkab silma selle ühtlus – angervaks on Eestis mitmekülgselt kasutatav ravimtaim, Siberis anti vormide teed vaid vasikatele kõhutõve vastu (6 teadet). Sama kinnitavad ka eelpooltoodud näited pune ja arnika kasutamise kohta. Eestis on nende kasutusvaldkond palju laiem. Püüdsin kirjakeelest erinevaid taimenimesid Vilbaste taimenimetuste kogu abil kihelkondadesse liigitada. Arvamus, nagu võiks traditsiooni kindlapiirilisust sellega seletada, et külade elanikud, vähemalt enamus neist, on pärit ühest kihelkonnast ei leidnud kinnitust. Nimetused on valdavalt põhja-eestilised – Viru- ja Järvamaalt. Näiteks külmalilled, kärbselill, reinvars, pune, koerakeel, kanavarvad on üldlevinud Põhja–Eestis, kuid kitsamasse piirkonda pole võimalik neid paigutada.

Kohanemine teistsuguste oludega on ilmselgelt mõjutanud Siberi eesti külade inimeste rahvabotaanilisi teadmisi. Võõrad taimed võeti tarvitusele koos võõraste nimedega, kodumaal tuntud taimi kasutati samamoodi edasi, tegelikult hoopis teist liiki taimedele omistati välise sarnasuse alusel tuntud taimede jooni ja anti nende nimigi. Nii on lõplikku selgust väga raske saada. Kuid küllap on tähtis seegi, et taimi tuntakse ja tarvitatakse ning niimoodi, nagu seda tehakse Ülem-Suetukis ja Ülem-Bulankas, ei tehta kusagil mujal.