(Lüro)eepilise laulu struktuurist. "Loomine"

Karin Ribenis

Käesolevaga püüan põhjendada, miks regilauluteksti uurimiseks sobib kõige enam plokkide meetod, s.o. laulutekstide väljasedeldamine värssidena, värsirühmadena või värsside rühmadena.

Katsematerjaliks valisin kõik eesti "Loomislaulu" variandid, mis noteeritud a. 1822 – 1925. Nimetatud tekste oli ühtekokku 192, nendest 178 publitseeritud kogumikus "Eesti rahvalaulud" I (1926) ja 14 Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna "Loomislaulu" koopiate mapis. Võrdlusmaterjalina kasutasin ingeri, karjala ja vadja tekste kogumikust "Suomen kansan vanhat runot" (II–V, VII, XIII). Kontaminatsioonide määramisel toetusin antoloogiale "Eesti rahvalaulud" I–IV (1969 – 1974) ja H. Wuolijoe regilauluregistrile.

Uurimise käik.

1. Taastasin ER I (1926) tekstidest väljajäetud kordused ja kontaminatsioonid. Muutsin väljaande maakonniti hakitud numeratsiooni tüübitekste läbivaks. Järjekorranumbrid andsin ka raamatutest (Rosenplänter, Sohberg) õpitud või ärakirjutatud tekstidele (nr. 161 – 167), kuid neid sedeldamiseks ei kasutanud. Dublettide ja dubletikahtlaste variantide numbrid märkisin kaldkriipsuga. Tekstid nr. 168 – 178 pärinevad ER I lisaosast ja nr. 179–192 KM RO koopiatest.

2. Sedeldasin kõik laulutekstid plokkideks. Materjali kokkuhoiu mõttes kasutasin sedelimaterjalina joonelise paberi 5–7 realisi tükikesi. Plokkidesse kuuluvad värsid või värsirühmad selgusid lõplikult alles sedeldamise käigus.

Laulutekste võibki vaadelda plokkide jadana, mille sisuline järgnevus on ühe ja sama redaktsiooni piires reeglina muutumatu. Sealjuures ei oma plokisisene värsside järgnevus, värsside hulk, pisemad murde- ja sõnastuserinevused esialgsel rühmitamisel mingisugust tähtsust, kuna need ei ole redaktsioonimuutvad. Näiteks kuuluvad plokid A 1, 2, 3 ühte ja samasse redaktsiooni A, plokid B 1, 2, 3 redaktsiooni B ja plokid C 1, 2, 3 redaktsiooni C:

3. Plokkidesse sedeldamise käigus eraldusid kontaminatsioonid, kiilud, stereotüüpsed vormelid, fragmendid ja erandid.

Kontaminatsioonid jagunevad stabiilseteks (KA) ja sporaadilisteks (KB), mis paiknevad laulu alguses (= ak) või lõpus (= lk).

KA (ak): Merepühkimine, Kolm õuna (Õunapuu), Kitsas kiik,

Surgi soo + Lendas üle Riia

(lk): Vend sepaks (Sepp) + Kuldnaine</p>

KB (ak): Kuhu pean pesa tegema, Tule mulle + Kuldne kägu jm.

(lk): Linnud tööl, Salme (Tähemõrsja), Suur tamm, Järg tulevasteks pühadeks jm.

Kiilud (interpolatsioonid) – improvisatsioonilised plokid tüübiplokkide vahel.

N: Meie soo sambla sulusa,

Meie metsa lehed lõbusad (79, Han)

Stereotüüpsed vormelid – tüübiplokkidele eelnevad või tüübiplokke ühendavad värsid.

N: Mõistke mehed ja mõistke naised,

Ütelge üles tüdrukud

(81, Han)

Fragmendid jagunevad kindlateks (FA) ja kahtlasteks (FB).

FA: tekst väga lühike, koosneb 2-3 plokist.

FB: "Loomislaulu" 1-2 plokki kuuluvad motiivina mõne teise tüübi (Näit.: Kitsas kiik, Kolm õuna) juurde.

Erandid jagunevad tüübisisesteks (EA) ja -välisteks (EB).

EA: improvisatsiooniline struktuur ja sisu, ilutsev värsistuslaad.

EB: tekstid kuuluvad pigem tüüpidesse Kolm kotkast, Kolm metsa, Part, Ristitud mets, Vares(emunad) jm.

4. Abikartoteegi sedelitele märkisin variandi järjekorranumbri (1-192), fondiandmed värsside arvu, kontaminatsiooni(de) nimetuse(d) ja nende asukoha tekstis.

5. Seejärel märkisin iga teksti plokkide järgnevuse tabelisse. See töö oli kõige vaevalisem. Tekstide rühmitamisel arvestasin stabiilseid kontaminatsioone, plokkide sisestruktuuri ja laulude üleskirjutamise kohti.

6. Ideaalne "Loomislaul" koosneb vastavalt redaktsioonile 7-8 plokist, mille tinglikud nimetused on järgmised: linnuke – (lendles) – (otsis pesaaset) – (lendas koplisse) – (kolm põõsast) – (valis põõsaid) – tegi pesa – munes – haudus – (pojad verisulis) – pillutas/ arvas/ jagas – kuhu pojad pani? – mis kasu poegadest?/ mida pojad tegid?

7. Lokaalredaktsioonid:

I Vi + Lä + Pä (selgelt mereäärne; ak: Merepühkimine ja/või Kolm õuna);

II Lä + Pä (ak: Kiigetsükkel + Kitsas kiik);

III Ha + Jä (ak: Surgi soo + Lendas üle Riia või lk: Vend sepaks + Kuldnaine);

IV Vi (erinev sisestruktuur; rääkiv lind);

V VI (erinev sisestruktuur, rääkiv lind).

Samuti jaotuvad redaktsioonid vanemateks ja uuemateks. Vanemad redaktsioonid on ilmselt need, mille pesategemise-, munemise-, haudumise- ja pillutamise-plokis on kasutatud ajamäärusvärsse ning milles pojad pannakse kuuks, päikeseks, täheks ja kiviks, uuemad aga need, milles peategelaseks on "siidisulg", haudumine ja munemine öeldakse ära kahe värsiga ning poegadest saavad kurjad kullipojad ja laisad laanelinnud (eriti Vl + Pä, vähemal määral Ha).

Kaks eesti–ingeri "Loomislaulu" paralleeli:

I

II