Hõbedast ja hõbevalgest

Irina Orehhova

Hõbe on saatnud inimest tema eluteel n-ö hällist hauani ja olnud vajalik ühel või teisel kujul paljude maagiliste toimingute juures. Hõbeda esinemine rahvaluules on mahukas teema, sellepärast piirdun vaid selle põhijoonte kirjeldamisega eesti ja udmurdi folkloori näitel. Materjalid, mida ma kasutasin, on väga erinevad: osa andmeid pärineb teatmeteostest, osa folkloristide ja teiste teadlaste monograafiatest. Tähtsad olid Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalid (kartoteek ja seminaritööd).

Hõbe esineb sageli soome-ugri rahvaste muinasjuttudes, rahvameditsiinis, lauludes, vanasõnades jm. Seoses uurimustega regilaulu poeetikast on hõbedat käsitletud kui värvi või materjali (nt Roll 1985), kuid omaette teemana pole seda siiski vaadeldud. Käesolev artikkel käsitleb hõbedaga seotud kombeid, uskumusi, rahvalaule ja vanasõnu.

„Eesti Nõukogude Entsüklopeedia” 3. köites on hõbeda kohta kirjutatud järgmist: „Ag, argentum, keemiliste elementide perioodilisussüsteemi I rühma element, väärismetall; järjenumber 47, aatommass 107,8682. .. Hõbe on iseloomuliku läikega, suurima peegeldusvõime, elektri- ja soojusjuhtivusega plastne ja pehme metall .. Ehedat hõbedat tunti juba 3000 aastat e.m.a. (Egiptuses, Pärsias, Hiinas).” „Eesti rahvakultuuri leksikonis” mainitakse juba konkreetselt hõbevalget: „Hõberaha või -ehte küljest kraabitud puru või pulber. Hõbedale omistati erilist imeväge ja hõbevalget kasutati mitmel viisil haiguste, eriti maa-aluste ravimisel, seda segati tervistavasse vette või salvidesse, ohverdati maajumalatele ja majahaldjatele, viidi ohvrikividele ja ohvriallikatele, et saada abi haiguste vastu, jne. Ohverdati ka hõberaha. Hõbeehteid kanti kaitseks kurjade vaimude ja haiguste vastu. Kodukäijaid, tonte jt. kurje vaime sai hävitada ainult hõbekuuliga” (Viires 1995: 38).

Minu arvates saab hõbedat rahvaluules vaadelda – kujundlikult väljendudes – horisontaalselt ja vertikaalselt. Vertikaalsel teljel oleks hõbe kui metall (atribuudina uskumustes ja kommetes, aga ka rahvalauludes ja vanasõnades), horisontaalsel teljel sõna hõbe epiteedina (rahvalauludes ja vanasõnades).

Maagilistes talitustes on hõbedat üsna tihti kasutatud. Eestis vähemalt viimastel aegadel hõbedale mingit maagilist toimet ei omistata, küll aga on usk hõbeda maagilisse toimesse säilinud Udmurdimaal. Sageli võib siin näha analoogiamaagiat. Arvatakse, et hõbe oma väljanägemisega võib aidata sama ilus, puhas ja terve (kõva) olla. Üleminekuperioodidel – inimese sünni (hiljem ka ristimise), initsiatsiooni, pulmade ja surma puhul – loodeti, et hõbe aitab kurja ja ebameeldiva peletamisel.

Enamik teateid on seotud nn hambarahaga, hiljem Eestis ka hõbelusikaga, mida kingitakse selleks, et lapsel oleks tugevad hambad. Mõnel pool on kombeks katsikule minnes münte viia, et lapsel edasises elus rahast puudust ei tuleks (või et temast saaks koguni rikas inimene).

Metallraha kasutati varrudel mitmesuguste mänguliste toimingute juures, mis olid seotud lapsele kuuluvate asjadega, näiteks hälli ülesseadmise ajal. „Oli häll üles seatud, leiti see viltu olevat. Hälli õigeks seadmine toimus varruliste kulul. .. Selleks tuli hälli nurka panna metallraha. Mängujuht hoidis kord üht, kord teist nurka madalamal. Olid kõik raha pannud, siis oli häll ka õigeks seatud” (Tedre 1991: 44).

Võib oletada, et algselt oli metall- või hõberahal hoopis teine tähendus, arvatavasti oli see hällis lapsele kaitseks kurja silma või üldiselt kurja eest. Hiljem lisandus lapsesünni kombestiku juurde ristimine ja loomulikult kandus osa eelkristlikke atribuute üle uutele talitustele.

Kui last ristitakse, siis oli Halliste pool ikka see mood, et vaderid peale ristimist, ristimise vee sisse vaagna peale raha panevad. Kõige enamiste pannakse hõberaha, sest et siis laps heasti puhas ja terve seisvad ja siis ei saavad ka ükski kuri lapse juure tulla, sest mis kurjast olevat, see kartvat hõbedat.

H III 24, 533 (21) < Halliste khk (1895).

Udmurdimaal tuntakse midagi sarnast lihavõttepühade kombestikus, kus on ühendatud kirikukalendri daatum ja omausu atribuudid ning toimingud.

Tšuk muntšoe vue azveš´ ponõsa põlaš´kod, põrem venikez vu š´örõ keljalod. Ož´õ ke kar´id, tuž töd´õ, tšeber, tšista luod. (1)

Vladõkina 1992: 143.

Hõbe initsiatsioonikombestikus

Udmurtidel on sellistel puhkudel hõbe peaaegu kohustuslik. Tatarimaal ja Baškiirimaal elavatel udmurtidel on säilinud komme nõl kuraš´kon, mille eesmärgiks on tüdrukuid ja poisse ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks pühitseda. Selliste pidustuste käigus toimuvad ka ohverdamised. Nende ajal on pühaserätile laotatud toit, jook ja valge raha, palvetaja palub jumalatelt õnne ja heaolu noorte jaoks. Huvitav on samuti koonlalaua kinkimise komme. Poiss peab tüdrukule kinkima kaunistatud koonlalaua, kuhu on sisse löödud hõbemündid. Koonlalaua kinkimisega väljendatakse soovi, et tüdruk oleks virk ja armastaks käsitööd (Nikitina 1997: 41). Kõikide udmurtide juures on siiamaani püsinud komme, et kui poiss läheb armeesse, peab ta aampalgi sisse hõbedasi münte lööma. Kui ta tagasi tuleb, võtab ta need sealt ise ära, keegi teine ei tohi neid puudutada. Selle kombe taustaks on selgesti äratuntav ülemaailmse levikuga motiiv – kangelane läheb sõtta ja jätab kodustele mingisuguse eseme, mis näitab, kuidas on lood tema omanikuga. Kui ese muutub tumedaks või hakkab koguni verd tilkuma, siis on kangelane ohus või isegi surnud.

Hõbe kosja- ja pulmakombestikus

Kosjade ja pulmade ajal on hõberaha sageli kasutatud koos teiste oluliste (mõnikord samas ka maagiliste) asjadega, nagu leib, viin ja Udmurdimaal ka mesi. Arvati, et kui pulmade ajal neid jätkub, siis jätkub ka argielus. Eesti kombestikus näib domineerivat rohkem rahakogumise aktsioon noore pere jaoks. Kuid tihti on seejuures toonitatud, et raha peab olema hõbedane. Raha tuli välja käia mitmetel puhkudel – pruudi põlle lappimisel, pruudi jala katsumisel, jne. Nende toimingute eesmärgiks oli noorpaari praktiline abistamine, maagilisi põhjendusi ei näi olevat.

Udmurdimaal käib noorpaar koos pulmarongiga majast majja ja nende teele visatakse peent valget (hõbe)raha, mida lapsed heameelega üles korjavad.

Hõbe matusekombestikus

Hõberaha läks vaja ka surnu ärasaatmisel siit ilmast. Surnule pandi raha kirstu, arvates, et teises maailmas kehtivad samad suhted mis selles maailmas ja raha läheb tal ikka vaja. Eestis on see olnud pigem vaskraha, kõige väiksem raha. On teateid ka hõbedase raha kasutamisest. Udmurdimaal „ostetakse” lisaks raha kirstu kaasapanemisele surnu jaoks koht kalmistul. Minu vanaema venna matustel viskas vanaema (kui kõige vanem matustel viibiv inimene) peent valget raha hauda – n-ö ostis selle. Ise ta ei tea, kelle käest ta seda ostab, see lihtsalt käib niimoodi ja kõik teevad nii. Võib ju oletada, et maa osteti selle koha haldja käest või et veel kaugemas minevikus toimusid enne surnu matmist ohverdamised. Sama komme ja uskumus seostub paljude rahvaste matusetavadega.

Aasta (või ka kahe-kolme aasta) pärast „saadetakse” surnule mitmesuguseid vajalikke asju: loomi – meestele hobune, naistele lehm pea- ja jalaluude kujul, riideid nukukleitide kujul, aga ka peent valget raha: võib-olla tahab ta teises ilmas endale midagi osta. Kõik asjad pannakse kasetohust karbikese sisse ja viiakse küla piiri taha või hiiesalusse.

Hõbe ühiskondlikel kombetalitustel

Ohverdamiste juures kasutatakse peaaegu alati hõberaha. Eestis on hõbedat leitud ohvrikivide ja -allikate juurest. Udmurdi rahvausundis oli hõbe iga palvuse puhul peaaegu kohustuslik. Kunagisi hinnalisi ohvriande asendavad tänapäeval odavad ja kõigile kättesaadavad asjad, hõbemüntide ohverdamise komme on peaaegu kadunud (Minnijahmetova 1999: 50).

Uut hoonet ehitades on pandud selle nurga alla hõbemünte, et maja püsiks terve ja tugev ja et seal oleks ka rahaõnne. Udmurdid panevad maja ehitamisel aampalgi vahele hõbemündi ja villatuti, siis on majas küllus ja õnn (Vladõkina 1998: 248).

Hõbe rahvameditsiinis

Rahvameditsiinis leiab hõbe või hõbevalge laialdast kasutamist eriti just nahahaiguste (paised, ohatised ja maa-alused) puhul.

Paised rõhuti 10-kop. õbedaga ja viidi siis nelja tee risti peale. Kes raha leiab, sellele lähevad paised.

ERA II 188, 461/2 (24) < Emmaste khk (1938).

Samamoodi üritavad haigustest lahti saada ka udmurdid, jättes hõberaha koos haigusega tee peale vedelema. Kes selle üles tõstab, saab haiguse endale.

Uuemal ajal arvati hõbevalge väge olevat ka elavhõbedas (peaaegu päris hõbe), mida kasutati hõbevalge asendajana, kui hõbedat ei olnud saada.

Sülised ihu peal, neid arstiti elavhõbedaga ja searasva seguga määrides.

ERA II 158, 422 (60) < Mustjala khk (1937).

Hõbevalge oli maagiline kaitsevahend naiste ja ka laste jaoks. Nad pidid kandma hõbedat ehete kujul, et kuri külge ei hakkaks.

Õbevalget ehk valgustust iga inimesel kõige enam naisterahval tarvis, laps ei tohi millalgi ilma olla. Siis „imestus, Kuri silm” ei hakka. (see on: pea omal üks õbe prees, sõrmus ehk kee alati külles, midagi obedat peab ikka olema.)

E 5161 (125) < Haljala khk (1894).

Hõbevalgega püüti ka loomi ja asju kaitsta.

Kui mõni kottus või asi om ärr nõiutu, sis kaabitas sinnä pääle hõppõ valgõt, sis kaos nõidusõ võim ärr.

ERA II 150, 387 (45) < Räpina khk (1937).

Udmurdi rahvameditsiinis raviti ka ainult hõbevalge mainimisega, konkreetselt on seda moodust kasutatud loitsudes.

– Mar luiz?

Azveš´ kad´ik med dunmaloz. (2)

Mihhejev 1926: 45.

Š´öd kamlen põdesõš´tõz azveš´ kukjem, altõn jõrem tettšašéz kuke uttšasa pott´id, sokõ š´ied ton mõneš´tõm š´ülemme! (3)

BM: 160–161.

Arvatavasti näis muistsetele eestlastele, nagu ka udmurtidele, et hõbedaga on võimalik mitmeid haigusi ravida. Tänapäeval teatakse, et hõbenitraadil on tõepoolest raviomadusi.

Hõbe rahvalauludes

Enamasti tähistab hõbe (ka kuld jm) täiendina vaid lauliku suhtumist, mitte konkreetset väärismetalli. Hõbe, kuld (ja ka vask) esinevad kõrvuti. Väärtuste skaala on ootuspäraselt ülevalt allapoole, kuld on üldjuhul hinnalisim, parim neist. Aga metallid võivad olla esitatud ka lihtsalt loetelus, ilma väärtuste gradatsioonita.

ERl I: 312.

Selle värsirühmaga on tahetud öelda, et peretütrel on väga palju hinnalisi ehteid.

Hõbedast ehete reaalsel kasutamisel põhinevad ka paljud poeetilised sünonüümid, kus hõbe või liitsõna, mille täiendosaks on hõbe, tähistab neidu või naist. Niisuguste sünonüümide näideteks on hõbehelm, hõbepoort, hõbesõrmus, hõbeõieke, hõbekael (Peegel 1984: 343–344).

Udmurdi pulmalaulus tähendab sõna hõbe hõbedast rinnaehteid, mis katavad naist kaelast nabani ühtlase hõbedase kilbina. Terve (suurema) komplekti hõbeehteid sai tütarlaps alles siis, kui oli lõplikult (abielu)naise staatuses.

RF UUIJAL, d. 882/2, 1.29.

Võõruslaulus võrreldakse inimese voorusi hõbedase sõrmusega: kui nad on sarnased, siis on inimesel siin maailmas hea ja kerge elada, sest teised inimesed austavad teda, peavad temast lugu. Siin tähendab epiteet hõbedane selgelt positiivset hinnangut.

Järgmises näites pulmalaulust võiks jutt olla nii hõbedast epiteedina kui ka konkreetselt rahast. Igal juhul eelistatakse siin hõbedat vasele.

Vladõkina 1998: 142.

Laulutüübi „Harja otsimine” enamikus variantides esinevad värsid Suga kuldane käessa, hõbedane täielauda. Võib ju ette kujutada, kuidas kuldse harjaga soetakse hõbedase laua peale täisid, kuid kuld ja hõbe ei esine siin kindlasti metallina – pigem on nad juba peaaegu kivistunud epiteedid.

Laulutüüp „Loomine” räägib algul kolmest põõsast: punane, sinine, kullakarvaline. Edasi aga öeldakse, et linnukene Võttis kulda omaksi, hõbedase arma’aksi (ERl I: 19 jj). Kuna jutt on ju ühest põõsast, pidi see olema samaaegselt kuldne ja hõbedane. Ilmselt polegi jälle mõeldud kumbagi metalli konkreetselt, vaid nad kannavad kahe peale tähendust ’ilus, hinnaline, kallis, väärikas’. Selle näite kõrvale võib pakkuda järgmise udmurdi võõruslaulu.

Vladõkina 1998: 97.

Arvatavasti ei ole jutt siin sellest, et sugulastega kohtumisel hakkavad helisema kuld- ja hõberahad, vaid rõõm kohtumisest on nii suur, et kostab imeilusat muusikat – võiks öelda „kõrgemat klassi” helinat. Seda erakordset rõõmu rõhutatakse kulla ja hõbeda nimetamisega.

Samuti kirjeldasid udmurdi talupojad enda kasvatatud lopsakat ja ilusat nisu, kasutades epiteete kuldne ja hõbedane. Epiteedid ei ole siin kinnistunud konkreetsete sõnade juurde – nisu võib olla kuldse teraga ja hõbedase kõrrega või hoopis vastupidi.

Siia kõrvale võib tuua ka varem esitatud loitsuteksti hõbedaste jalgade ja kuldse peaga konnast (vt lk 135), kus kuldne–hõbedane on lahutamatu epiteedipaar, mis näitab seda, et konn on eriline. Kuna sellist konna on võimatu leida, siis ei ole haigusel mingit alust inimese tervise kallale minna.

Eesti regilaulude eripära on alliteratsiooni esinemine. Nii põimisid laulikud hõbedat sisse mistahes värssidesse, kus see teiste sõnadega allitereerus.

Mõnikord käib jutt ka otseselt hõbeehetest.

Hõigas´ hõpe-sõrmusest (SL III: 128)

Väga huvitav teema on „hõbedased” riided. Kas neid nimetatakse nii sellepärast, et nad on head ja ilusad, või sellepärast, et nende värv meenutab hõbedat?

Siiski võib öelda, et ka neil kordadel, kus valiku määrab alliteratsioon, väljendatakse ühtlasi ikkagi positiivset, isegi imetlevat suhtumist.

Kuigi eesti rahvalaulus esineb palju hõbeda (ja kulla) kasutamist epiteedina ning poeetiliste sünonüümidena, on ühe laulu, „Kuldnaise” puhul võimalik oletada, et vähemalt kunagi ammu on mõeldud reaalselt hõbedast ja kullast valmistatud naisekuju. Hiljem võisid laulikud ka seda mõista poeetilise kujundina.

ERl I: 75.

„Kuldnaise” aluspõhjast kõneldes on soome folklorist M. Kuusi (1963: 160–161) toonud andmeid mitmetest allikatest. Vana vene kroonika põhjal elas Permi rahvaste apostel (Permi Stefan) paganate keskel, kes teenisid ebajumalaid ja palvetasid nende – tule, vee, kivi, kuldnaise, nõidade ja puude – poole. 17.-18. sajandi reisikirjanduses on kujutatud Kuldnaist – Obi jõe alamjooksul teenitud ebajumalakuju. Samasugune kulla ja hõbedaga kaetud inimesekujuline kultuskuju võis olla muinasskandinaavia Püha Olavi saagas kujutatud permilaste Jomali. Permi ja Obi rahvastel võis tõenäoliselt samasuguseid kujusid olla.

Hõbe vanasõnades

Nagu lauludes, võib hõbe vanasõnades esineda nii poeetilise kujundina (epiteedina) kui otseses (metalli) tähenduses, konkreetselt rahana, eriti seal, kus jutt käib inimestevahelistest suhetest. Hõbedat on üldiselt rikastel ja võimu omavatel isikutel, seega on loomulik, et vanasõnades on tunda natuke negatiivset suhtumist: Advokaadi tint ei kirjuta muidu, kui pead hõbevalget sisse viskama (EV 32); Kui kulda, nii kohut; kui hõbõhõt, nii õigust (EV 4487).

Mõnes vanasõnas toonitatakse, et hõbe on tavalise inimese jaoks pigem kättesaamatu, kuid tuleb olla rahul sellega, mis on: Vask vaese kuld, tina kehva hõbe (EV 13881). Kuid samas on esindatud filosoofiline mõttelaad, mis on väga tuttav soome-ugrilastele: Olgu kuhi kulda vai mägi hõbedat, kui rahu ei ole, ei massa kõik midagi (EV 4455).

Huvitavad on vanasõnad, kus väidetakse, et kui on juba kulda, siis tuleb ka hõbedat. Kui juba kõik on olemas, vast saab siis sedagi, mida veel ei ole: Küllap kullaga hõbedat saab (EV 4505). Sellele vanasõnale saab tuua udmurdi paralleeli: Zarniez ke van´, azves´tem uz luõ. (7)

Ka vanasõnades esineb paar kuld–hõbe väärtushinnanguna: Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (EV 9956). Sellega tahetakse öelda, et vaikimine on kõige parem, kuigi tänapäeva inimene võib-olla vaidleks sellele vastu.

Mõnes vanasõnas võrreldakse vanust metallidega: Tütarlapse väärtus: 16-aastane – kuld, 20-aastane – hõbe, 25-aastane – vask (EV 12782). Ka siit nähtub, et kõige hinnalisemaks peetakse kulda, teisi metalle hinnatakse aste-astmelt madalamalt.

Kokkuvõtteks

Paljude rahvaste folklooris on tihti juttu hõbedast, sest hõbe on ammustest aegadest inimestele oluline olnud ja seega rahvaluulessegi oma „jälgi jätnud”. Maksevahendina on hõbe sümboliseerinud rikkust ja heaolu nii maises kui hauataguses elus. Rahvameditsiinis on hõbe leidnud kasutamist kindlasti ka oma keemiliste omaduste tõttu. Rahvalauludes ja vanasõnades on epiteedi hõbedane kasutus seotud hõbeda ilu ja hinnalisusega, sageli võrdluses teiste metallide – kulla ja vasega.

Kindlasti vajab selline mahukas teema täiendavat uurimist ja materjali juurdekogumist ning töötlemist; huvitavad ja vajalikud oleksid ka statistilised näitajad. Loodan tulevikus selle teemaga tegelemist jätkata ja kaasata näiteid teiste rahvaste rahvaluulest.

Käsikirjalised allikad

Eesti Rahvaluule Arhiivis:

E – M. J. Eiseni rahvaluulekogu

ERA – Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu

H – J. Hurda rahvaluulekogu

UIIJAL RF – Удмуртский институт истории, языка и литератуы Уралъ¬ского отделения Российской академии наук, рукописный фонд (Udmurdi ajaloo, keele ja kirjanduse instituut Venemaa teaduste akadeemia Uurali osakonnas, käsikirjade fond)

Kirjandus

BM = Munk?csi, Bernhard 1952. Volksbräuche und Volksdichtung der Wotjaken. Herausgeg. D. R. Fuchs. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura.

Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 3. Tallinn: Valgus, 1988.

ERl I = Eesti rahvalaulud I. Toim. M. J. Eisen jt. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926.

EV = Eesti vanasõnad I–III. Toim. A. Krikmann, I. Sarv. Tallinn: Eesti Raamat, 1980–1985.

Kuusi, Matti 1963. Kirjoittamaton kirjallisuus. Suomen kirjallisuus I. Helsinki: Otava.

Minnijahmetova, Tatjana 1999. Ohverdamine Kaama-tagustel udmurtidel. – Mäetagused, nr 9, lk 50–55.

Mihhejev = Михеев, И. С. 1926. Болезни и способы их лечения по верованиям и обычаям казанских вотяков. – Вотяки: Сборник статей по вопросам экономики, быта и куътуры вотяков. Москва, c 43–50..

Nikitina = Никитина, Г. А. 1997. Народная педагогика удмуртов. – Удмуртия. Ижевск, с. 39–41.

Peegel, Juhan 1984. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides 2. Tallinn.

Roll, Tiiu 1985. Värvinimetused ja nende kujundiline osa regivärsilises pulmalaulus. – TRÜ Toimetised 699. Tartu, lk 34–58.

SL = Hurt, Jakob 1904–1907. Setukeste laulud. Pihkva-eestlaste vanad rahvalaulud ühes Räpina ja Vastseliina lauludega I–III (Monumenta Estoniae Antiquae). Helsinki.

Tedre, Ülo 1991. Elutähtpäevadest ja nendega seotud kommetest. – Vanadest eesti rahvakommetest. Koost. Ü. Tedre. Tallinn: Perioodika, lk 36–76.

Viires, Ants (koost. ja toim.) 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Vladõkina = Владыкина, Т. Г. 1992. Удмуртские поверия в системе этносоциалъной регламентации. – Традиционное поведение и обще¬ние удмуртов. Ижевск, с. 126–170.

Vladõkina = Владыкина, Т. Г. 1998. Удмуртский фолъклор – про¬блемы жанровой эволюции и систематики. Российская академия наук, уралъское отделение, удмуртский институт историй, языка и литера¬туы. Ижевск.

1) Suurel neljapäeval pesed ennast veega, kus on hõbemünt. Viha, millega viheldakse sel päeval, viskad jõkke. Kui teed nii, siis oled värske, ilus ja puhas.

2) – Mis juhtus? / – Sammaspool tuli. / – Hõbedase sillaga ääristan-sillutan, / Sellest sillast kaugemale ära mine… / Olgu see rohuks. / Olgu nagu hõbe puhas.

3) Kui musta jõe põhjast leiad ja tõstad üles hõbedaste jalgadega, kuldse peaga konna, alles siis võid närida mu südant.

4) Emake saatis meid, tegi meist kašmiirriide rulli. / Isake saatis meid, pakkis meid siidi sisse (siidikleidi sisse). / Vanem vend saatis meid, sepistas hõbeda sisse (rinnaehte sisse).

5) Isamehe-Kos´ta õues kasvab valge kask, / Selle valge kase ladvas istub valge tuvike./ Viskasime talle vaske – ta ei vaadanudki meie poole. / Viskasime talle hõbedat – tuli ta alla meie juurde. / Ärge arvake seda tuvikest tuvike olevat: see on meie mõrsja-kaunitar.

6) Kui teiega, kallid sugulased, kohtume, / kuld ja hõbe hakkavad helisema.

7) Kui on kulda, siis hõbedastki ilma ei jää.