Kuldar Singi teekond setu kultuurini

Brigitta Davidjants

Kuldar Sink sündis 14. septembril 1942. aastal Tallinnas luteri pastori perekonnas. Tema isa Peeter Sink harrastas maalimist, ema Marje Sink oli helilooja. Muusikalise alghariduse sai Kuldar Sink kodus, Tallinna Muusikakooli (praeguse Georg Otsa nimelise muusikakooli) lõpetas ta 1960. aastal teooria ning aasta hiljem ka flöödi erialal.

Neil aastatel tegutses Tallinna Muusikakoolis loominguring, mida juhatas äsja Moskva konservatooriumi lõpetanud helilooja Veljo Tormis. Ring oli täienduseks muusikaliteratuuri tundidele ning seal kuulati peamiselt Lääne-Euroopa 20. sajandi muusikat (Schönberg, Webern jt). Toonase muusikaringi osavõtjate hulgas paistis Kuldar Sink silma suurepärase muusikatundmise ja analüüsivõimega. Tormis, kelle käe all noor helilooja ka kompositsiooni õppis, on öelnud, et tunnid Singiga erinesid tavalisest muusikakooli tööst – andekas õpilane vajas vaid kõige üldisemaid märkusi (Vaitmaa 1970: 81–82).

Aastail 1960–1963 töötas Sink flöödimängijana „Estonia” teatri orkestris ning 1963–1973 Eesti Raadio Sümfooniaorkestris, samuti oli ta Tallinna Kammerorkestri pianist ja klavessinist ning oli seega üks väheseid aktiivselt musitseerivaid heliloojaid Eestis. 1973. aastal sai Singist vabakutseline helilooja.

Kuldar Sink kerkis heliloojana esile juba 1950. aastate lõpus („Motoorne burlesk klaverile” valmis 1958, „Kolm laulu R. Tagore sõnadele” 1959 jne). Samal ajal alustasid tööd ka Eino Tamberg (s. 1930), Veljo Tormis (s. 1930), Jaan Rääts (s. 1931) ja Arvo Pärt (s. 1935). Muusikateadlase Merike Vaitmaa sõnul iseloomustas uut heliloojate põlvkonda irooniline suhtumine tollel ajal valitsenud rahvusromantismi. Nagu mitmed 20. sajandi heliloojad, väitis ka Sink, et ei ole tarvis kirjutada rahvuslikult, vaid rahvusvaheliselt (Vaitmaa 2000: 146–148). Seega oli helilooja juba loometee alul avatud laiematele mõjudele.

Aastate jooksul jõudis Kuldar Sink oma loomingus uudsete kompositsioonitehnikate kaudu eri stiilide ja kultuuride sünteesini ning kui vaadelda tema varasemaid ja hilisemaid teoseid, ei leidu neis esmapilgul midagi ühist. Oma loomingut alustas ta neoklassika stiilis, järk-järgult toimus üleminek dodekafooniale (Himma-Sink, Sink 1989). Vaitmaa (1970: 98–101) näitab, et 1964. aastal loodud „Kompositsioonides” kahele klaverile on kasutatud aleatoorika eri liike.

1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alul toimus Singi loomingus sügav pööre – ta kirjutas muusikat üksnes dokumentaalfilmidele ning redigeeris oma varasemaid teoseid. Uusi loomingulisi impulsse leidis Sink oma reisidel Kesk-Aasiasse ja sealt alates võib tema loomingus märgata idamaade rahvamuusika mõjusid.

Oriendi vastu on huvi tundnud mitmed 20. sajandi heliloojad, huvi põhjuseks on peetud uudset idamaa kultuuri käsitust. Nähtust on kommenteerinud eesti muusikateadlane Leo Normet: „Eelmisel sajandil levinud suhtumine Oriendisse kui eksootikaallikasse ei ole meie ajale enam omane. Ilutsemine meelierutavate kujutluspiltidega on asendunud mõista tahtmisega, isegi elu mõtte otsingutega” (Normet 1990: 178). Täpsemalt toob muudatuse eurooplase mõtteviisis esile Kuldar Singi eakaaslane, idablokist pärit prantsuse filosoof ja kirjandusteadlane Julia Kristeva: „Selleks, et mõista võõramaalasi, peame mõistma, et oleme võõramaalased iseenesele” (Kristeva 1982: 14).

Seoses Kuldar Singiga võiks „idamaad” käsitleda kui metafoori, mis viitab võõrale olendile temas eneses. Tema teekonda oriendi ja samas eneseotsingute suunas on iseloomustanud Estonia teatri ballettmeister Mai Murdmaa (2001), kellel oli tähtis roll Singi kujunemises 1980. aastail. Intervjuus ütles Murdmaa, et Sink alustas tutvumist idamaadega Jaapanist, esialgu küll luule kaudu. Nii kasutas ta 1965. aastal loodud kantaadi „Aastaajad” solisti tekstidena jaapani luulet, hiljem süvenes ka idamaade usunditesse.

Ta ju tegelikult tegeles teataval eluperioodil budismiga .. Sellel perioodil, kui meie tuttavaks saime, siis ta pidevalt elas kerges meditatsiooni seisundis. Ma arvan, et see oli niisugune vaimne vajadus, .. mingisugune tahe sellest euroopa trafaretist juurteni jõuda, .. oli igatsus mingisuguse ürgsuse ja inimkonna algallika järele.
Murdmaa 2001.

Lisaks Jaapanile huvitus Kuldar Sink Kaukaasia ning Kesk-Aasia maadest. Oma korduvatest rännakutest Kaukaasia mägedesse ja Kesk-Aasiasse kirjutas ta ajalehte Sirp ja Vasar artiklitesarja (Sink 1977, 1978a–f), sellele lisandusid raadiosaated (Selberg, Sink 1989, 1990). Isiklikest kogemustest sündis ka Singi esimene selgete idamõjutustega teos – sonaat-triloogia „Mäed ja inimesed”, mille muusikalisel materjalil on temaatilisi seoseid kasahhi ja kirgiisi instrumentaalse rahvamuusikaga. Vähest ida temaatika kasutamist kommenteerib ta ise nõnda:

Meil on võimalik kasutada ainult eesti rahvapille, see [võõras rahvapill] on ikka niivõrd spetsiifiline. Üks asi on kasutada seal [heliloomingus] ainult värvi, tõmmata üle keele või otsida mingisugust tämbrit. Aga teine asi on teha selles laadis muusikat. Ma ei kujuta ette, et inimene, kes pole seal olnud ja seda asja õppinud, lapsest peale seda laulnud, et saaks sellega hakkama.
Selberg, Sink 1989.

Väga oluline on nimetada Kuldar Singi seost Hispaaniaga, kuhu ta jõudis Araabia kaudu. Teoses „Surma ja sünni laulud” kasutab Sink hispaania luuletaja Federico Garcia Lorca tekste. Tegemist on tõelise eri rahvaste kultuuride sünteesiga – lisaks araabia laadidele leidub seal ka euroopalikke meloodiakäike. Teos kestab kokku üle tunni, kõlades ühtaegu ekspressiivse ning meditatiivsena. „Surma ja sünni laulud” on haruldane süntees, milles peegeldub helilooja suutlikkus tuua võõras kultuur enda juurde, sulanduda võõrasse mõtteviisi, säilitades samaaegselt põhjamaise helikeele.

Oma rännakutes ja identiteediotsingutes jõudis Kuldar Sink lõpuks välja ida ja lääne kultuuri kohtumispaigale – Võrumaa idaservale, Setumaa läänepiirile. Tsiteerides taas Murdmaad (2001): „Eks ta sellepärast läks ka sinna Setumaale, et see oli niisugune paik, kus ürgsus oli veel täielikult säilinud.” Üks väike maja Vastseliina kihelkonnas Kõrve külas sai 1986. aastal ka tema koduks. Neil aladel oli helilooja ringi liikunud juba lapsepõlves ja suhtumist Setumaasse illustreerib tabavalt tema enda kommentaar: „Ma olin seal 1949. aasta algusest kõik suved ja muusika on mulle jäänud juba sellest ajast meelde. Ja see pole mingi eksootika, vaid see on samuti vanasse aega tagasitulek” (Selberg, Sink 1989).

Kuldar Sink andis olulise panuse setu kultuuri uurimisse ning jäädvustamisse. 1986. aastal käisid Sink, rahvamuusikateadlane Vaike Sarv ning koreograaf Mai Murdmaa kogumas setukeste suulist pärimust. Valitsevat meeleolu ning ekspeditsiooni tulemusi on Vaike Sarv (1986) kirjeldanud nõnda:

Lindistus sai teoks Värska Kultuurimajas 10. oktoobri õhtupoolikul ja selles osales 12 naist. .. Helisalvestus oli tookord veel nii haruldane asi, et püüti igat võimalust maksimaalselt kasutada. .. Ühine laulmine ja mängimine tekitas eleva meeleolu, mida ansambli juht Veera Hirsik vaos hoida püüdis. Kuna sellist repertuaari polnud nad kaua laulnud, tekkis katkestusi ja sujuvaid üleminekuid ühelt eeslauljalt teisele sama laulu käigus. Lühidalt – oli täiesti normaalne esitussituatsioon, mis aga tekitas paraja kaose helisalvestusel. Linti oli napilt ja järjest lindistada polnud võimalik. Seetõttu püüdis Kuldar Sink peatada lindistamist naiste omavaheliste seletamiste ajaks, kuid uus algus tuli mõnikord ootamatult ja jäi tabamata.
Sarv 1986.

Lisaks sellele lindistas Sink 1991. aasta septembris Petserimaal Helju Tsopatalo juures Mitkavitsa raamatukogus materjali, mis hiljem avaldati helikassetil „Hallõ Setomaad” (1). Suureks abiks oli sealjuures setu liikumise üks eestvedajaid Aare Hõrn, kes oli kaasas kui kohalike inimeste ja olude tundja. Kassett oli osa Singi algsest ideest teha koos režissöör Karl Kelloga kümneminutiline ringvaade Setumaast (Hõrn 2001). Ideest kasvas aga välja film „Katõ ilma veere pääl” (2).

Lisaks rakendas Sink setu temaatikat ka oma loomingus, tuues oma muusikasse setu intonatsioonid. Parimaks näiteks sellest suunast võib pidada teost „Maarjamaa Missa”, mis jõudis „Estonias” lavale 4. mail 1990 nimetuse all „Maarjamaa lunastus”. Lavastuse žanriks on märgitud ballett-müsteerium, libreto on loonud Mai Murdmaa. Viimane oli ka koreograaf ja lavastaja, koormeistriks oli Toomas Kapten.

Otseseid setu rahvalaulu mõjusid sisaldab „Maarjamaa missa” osa „Ave Maria III”, mis on kirjutatud segakoorile. Teost on nimetatud ka „Setu Mariaks”. (3)

Selles teoses kasutab Kuldar Sink setu naiste traditsioonilistele lauludele iseloomulikku laadi, mille tuuma moodustab pooltooni ja poolteisttooni ühendus helireas fis-g-b. Laadi tugiheli on g. Teos algab pöördumissõnadega Ave Maria, mida esmalt esitavad tugihelil meeshääled. Sõnu kordavad naishääled, liikudes helirea ülemisele astmele (g-b), ning ka meeshääled, liikudes helirea alumisele astmele (g-fis). Järgmistel kordamistel lisandub veel helirea järgmine alumine aste, mille tulemusel moodustub setu vanemale rahvalaulule tüüpiline helirida es-fis-g-b.

Teiseks setupäraseks tunnuseks kooriteoses „Ave Maria” on tugihelist tertsi võrra kõrgemal paikneva astme intoneerimine. Rahvapärase esitusviisi puhul kõlab terts erinevalt tempereeritud häälestusest, liikudes suure ja väikese tertsi vahemail. Selle nähtuse esiletoomiseks professionaalses helitöös on Sink kasutanud ootamatut võtet: ta kasutab partituuris vaheldumisi suurt ja väikest tertsi. Sellise võtte tulemusel jääb tertsist mulje kui ebamäärase kõrgusega intervallist, mis meenutab „setu tertsi”.

Setupärasele lõigule teose alguses, kus kiiresti korduvad pöördumissõnad pool-poolteisttoonilisel helireal, järgneb aeglasem liikumine diatoonilise helirea astmetel koos ladinakeelse tekstiga. Järgneb taas justkui pominal esitatud lõik sõnadel Ave Maria. Selles üha korduvas skeemis võib aimata kreekakatoliku kiriku papi ja setu algupära koguduse kummaliselt kooskõlalist dialoogi, mis kestab teose lõpuni.

„Maarjamaa missat” kommenteerib tabavalt Ülle Himma-Sink (Himma-Sink, Sink 1989), öeldes:

Kuldar Singi viimaste aastate loomingusse ilmunud religioossed teemad on oluliselt seotud Setumaaga. Tundub, et see pole juhuslik paralleelsus, vaid põhjuslik seos: „Kujuneski nii, et nagu jõudsin lapsepõlvepaikadesse tagasi, jõudsin ka usuliste teemade juurde” (Himma-Sink, Sink 1989). Pärast pikki otsinguid avanes lõpuks tema ees setude usuline maailm, mis on tugevalt seotud setu muusikaga. Ta ise on kommenteerinud seda nõnda (samas):

Veendun järjest enam, et Uku Masingul on õigus, kui ta ütleb setude usu oma olemuselt eesti uskumustest kõige autentsema olevat. Vene õigeusk, mida setudele nii pahaks pannakse, on hoidnud neid saksa mõjutuste eest, on loomult küllalt tolerantne ning aja jooksul segunenud setude vana kombestikuga. See on haruldane sulam ürgusundi šamaanlikust jõust ning kristlikust lapsemeelsusest.

Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et Kuldar Singi näol ei ole tegu lihtsalt hea heliloojaga, vaid ka tähelepanuväärse isiksusega. Ühest küljest oli ta avatud modernsele muusikakultuurile, olles samaaegselt oma loomingus ja ajakirjanduslikus tegevuses tugevalt seotud kaasaegse ühiskonnaga. Teisest küljest oli tema puhul mitmete kaasaegsete inimeste sõnul tegemist üsnagi ebasotsiaalse inimesega, kes ei hoolinud oma riietusest ega välisest viisakusest. Siiski tajus ta Mai Murdmaa (2001) sõnul väga teravalt, kes teda ümbritsevad inimesed tegelikult on: „Tegelikult ei olnud ta nii heitlev inimene, tema sisemine programm läks kuidagi teise liini, see ei haakunud sellega, mis tal elus oli, see oli tal niivõrd kindel”. Murdmaa on andnud ka võtme mõistmaks idamaade tähendust helilooja jaoks: „Situatsioon Euroopas ei andnud tema otsingutele piisavalt tuge, ei pakkunud talle lihtsalt midagi.”

Nii mõjubki Singi hilisem looming argipäeva konkreetsetest oludest sõltumatu inimese sisemaailma peegeldusena, mis tugineb kindlal vaimsel alusel seisvale isiksusele. Tema loomingu eri tahkudes ilmneb suutlikkus vaadelda eri kultuure kui ühte tervikut ja sünteesida seda eneses nii loominguks kui ka väljendusteks massimeedias.

Kuldar Sink hukkus tulekahjus Setumaa piiril, Kõrve külas, 29. jaanuaril 1995. Ta saadeti ära Tallinna Kaarli kirikust ja maeti Metsakalmistule.

Hõrn, Aare 2001. Aare Hõrna intervjuu Vaike Sarvele telefoni teel, 14. november.

Murdmaa, Mai 2001. Mai Murdmaa intervjuu Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonnas Vaike Sarvele ja Brigitta Davidjantsile 28. novembril. Käsikiri Teatri- ja Muusikamuuseumi muusika osakonna arhiivis (TMM, M 286:1/ ).

Sarv, Vaike 1986. Välitööde materjalid, 10. oktoober (KM ERA, FAM 400).

Selberg, Edgar; Sink, Kuldar 1989. Muusikaline tund. Eesti Raadio, 27. detsember (ER, VAS 2266.1).

Selberg, Edgar; Sink, Kuldar 1990. Muusikaline tund. Eesti Raadio, 25. jaanuar (ER, VAS 2261.2).

Himma-Sink, Ülle; Sink, Kuldar 1989. Muutumiste muutus ehk teekond „Maarjamaa missani”. – Reede, 22. detsember.

Kristeva, Julia 1992. Muukalaisia itsellemme (Etrangers a nous-memes). Helsinki: Gaudeamus.

Normet, Leo 1990. Oriendipeegeldusi XX saj. muusikas. – Värvimängud, rütmirõõmud. Selle sajandi loomesuundi. Tallinn: Eesti Raamat, lk 178–191.

Sink, Kuldar 1977. Eestlased ja kirgiiside muusika. – Sirp ja Vasar, 18. november.

Sink, Kuldar 1978a. Gruusia Gruusiast vaadatuna. – Sirp ja Vasar, 28. aprill.

Sink, Kuldar 1978b. Kollaaž „Seal, kus maa taevaga kohtub” ehk Armeenia päevikut lehitsedes. – Sirp ja Vasar, 26. mai.

Sink, Kuldar 1978c. Dagestan – müüdid ja tegelikkus. – Sirp ja Vasar, 6. oktoober.

Sink, Kuldar 1978d. Dagestan – müüdid ja tegelikkus. – Sirp ja Vasar, 13. oktoober.

Sink, Kuldar 1978e. Aserbaidžaani profid – mugaamimeistrid ja ašuugid. – Sirp ja Vasar, 15. detsember.

Sink, Kuldar 1978f. Aserbaidžaani profid – mugaamimeistrid ja ašuugid. – Sirp ja Vasar, 29. detsember.

Vaitmaa, Merike 1970. Kuldar Sink. – Kuus eesti tänase muusika loojat. Koost. H. Tauk. Tallinn: Eesti Raamat, lk 79–107.

Vaitmaa, Merike 2000. Eesti muusika muutumises: viis viimast aastakümmet. – Valgeid laike eesti muusikaloost. Eesti muusikaloo toimetised 5. Koost. U. Lippus. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, lk 135–181.

1) Hallõ Setomaad. Forte, FD 0027, 1992.

2) Katõ ilma veere pääl. Dokumentaalfilm. Tallinnfilm 1991. Režissöör K. Kello, helilooja K. Sink.

3) Käsikirja esilehele on Kuldar Singi abikaasa Ülle Himma-Singi käega lisatud märkus: „Meie abiellumise Ave Maria (Setu Maria)”, dateeritud Kõrve külas 1989. aastal.