02. juuni. Buss on muuseumi ees ootamas. Tõstame asjad peale, korjame korteritest isiklikud kohvrid ja sõidame: Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnast Anu Korb, Imbi Rettau, Erna Tampere, Mart Jallai ja Ellen Liiv. Kaasas on veel Elva Keskkooli õpilased, kes meie juures oma arhiivipraktikat teevad: Esta Pauskar, Kaja Kleimann ja Piret Mandre. "Järelkasvu" on seekord ainult üks: Kristin Liiv.
10. juuni. Buss läheb tsiviilkaitse sõite tegema. Töötame ligidal. Alevis on inimesed jutukad (nagu üldiselt Lõuna Eestis), nii et enne ikka tükk aega ilmast ja maast, siis alles rahvaluule juurde. Hakkab juba selguma rahvaluule praegune seis, s.o. enam-vähem on ette teada, mida veel saab, mida mitte.
Sain siin ka omad esimesed kogemused ekspeditsioonil lindistamiseks. Need räägivad seda keelt, et võta kaasa pigem rohkem kui vähem atribuute, sest iialgi ei tea, milleks pead valmis olema. Maakohas ei või kunagi kindel olla võrguvoolule. Kui arvasin, et akumulaator enam järgmist linti täis võtta ei jõua, torkasin stepsli seinakontakti ja varsti see siis juhtuski: meie pailaps "Uher" vedas kettaid just nii aeglaselt edasi, kui see talle parasjagu meeldis, ja kui maha mängida lasin, siis jorises nagu ehtne jonnipunn. Ei jäänud muud üle kui pillid kotti panna ja koju sõita, endal sant tunne, et kas nüüd rikkusin masina ära või ei oska sugugi nii peene pilliga ümber käia. Kodus sai aga asi selgeks: oli lihtsalt lehmalüpsi aeg, seepärast ka nii nõrk vool. Siit moraal: võta kaasa ka veel peotäis patareisid, kuigi sa tead surmkindlalt, et majas on elekter.
Edna [Tuvi] ja mina olime esimest korda väljas ilma elukogenud kogujata ja selle esimese päeva lõpul tulime viimasest perest ära suurte lillekimpudega, mis meile lapsed kinkisid.
Koonu küla, endine Puha küla, mis Koonu mõisa järgi uue nime on saanud, tundub esialgu paljutõotavana. Käin korduvalt otsimas Ed. Leppiku juhatatud jahimehejuttude vestjat R. V.-d, satun 90-aastase üksielava J. A. juurde. Viimane mitte ainult pole palju unustanud, vaid pole teadnudki, õigemini, pole huvitunud rahvaluulest. Koonu ohvrikivist suurusega 1,5 × 1,5 × 2 m, umbes 20 ühesuuruse lohukesega ei oska keegi muud rääkida, kui et see on ohvrikivi. R. V. teab küll paari juttu soovitud teemal, kuid ütleb ise, et tal olevat nad kõik lindile loetud ja kirjanik Osvald Toomingale või kellele veel ära antud. Kipub lugema oma luuletusi ja on üldse nii uhke, edev ja maailmafilosoofiat täis, et tänan sellegi eest, mis juba kirjas ning taandun. Muuhulgas kuulen talt asju, mis on "Horisondist" mu enda jahimehejuttude-artiklist võetud.
Pandivere endises mõisasüdames on majadekobar, kus ühest perest juhatatakse teise, Suvi Liide poole, kes arstivat inimesi, lugevat sõnu peale ja panevat kaarte ka. Pika koridoritaolise köögi ühes otsas on uks, teises aken, vahepeal korstnajalaga pikk pliit, pliidi ees aga koorib kartuleid väike eideke, salkus juuksed räti alt väljas, ning vastab väga ettekujutusele heast nõiast. Muheleb, kui tahan talle lähedale istuda: "Noh, ega ma siis kurt ole, et ei kuule." Taipab paarist lausest, mida vajatakse, ja hakkab kartulikoorimise sekka jutustama. Kui soovin nõiasõnu, vaatab korraks otsa: endast nooremale võivat neid edasi anda, vanemale mitte. Et heatujulisest meesteseltskonnast verandal üks tuppa pudeneb ning jahilugusid kipub rääkima, siis pean tahtmatult töö katkestama. See on lihtsalt jahisündmuste ümberrääkimine, esiplaanil rääkija ise timuka osas. Metskult ("mulle kaenla alla") teeb küll üht-teist põnevat ("näris puud"), kuid lood lõpevad aina laipade loendiga ("32 siga lasksime maha"). Seda kuulates lisab Aliide oma suhtumise: "Jah, rohkem oli püksis kui kõhus", ning osatab: "Emisest läks kuul läbi, siis laskis veel põrsa maha".
Kui pärast heinaaega Suvi Aliidet uuesti külastan, istub ta pliidisuu ees, salgud räti alt väljas, nagu poleks vahepeal tõusnudki. "Ainult kartulid on nüüd värsked," märgib ta ise. Nüüd on võimalus kirjutada, kuni jõuab õhtusöögi aeg. Aliide küsib veel, kas kaarte ei taha panna lasta: "Kaardipanek tähendab küll. See on nagu loosiasi, aga näitavad küll." Keeldun, et viimati näitavad paha, siis hakka ootama, millal kätte tuleb. See kärbeste suminat, pajapodinat ja auru täis hämaravõitu köök salkus juustega eidekesega on tänavuse kogumismatka toredamaid elamusi.
Tänavune ekspeditsioon kuulutatakse välja kui kompleksekspeditsioon, sest kaasa tulevad ka käsikirjade osakonna töötajad, kes tahavad pildistada kirjanduslooga seotud paiku, loodavad saada Underi kirju ja muud. Niisiis on meid palju: Kirjandusmuuseumist KO töötajad Rutt Hinrikus, Linda Nigul ja Eva Aaver, rahvaluule osakonna töötajad Ellen Liiv, Erna Tampere, Heikki Silvet, Anne Tael, Mart Jallai ja Aare Väljaots oma poja Jaaniga. Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusika sektorist tulevad Anu Zirk, Vaike Sarv, Edna Lips, Sirje Sarapuu. Ingrid Rüütel tuleb hiljem. Teaduste Akadeemia autobussi juhib Riho Krivasson. [---]
Värskelt saadud videokaamera aga osutub kasutuks, sest tema jaoks pole linti. Mis siis ikka, seda niikuinii polnud planeeritud.
Tehnika kasutamine laieneb. Bussi meil täna ei ole, aga esimest korda elus ajan ma rahvaluule kogumise asju telefoniga. Töötame Kärdla linnas, siin on aga pea igaühel telefon ja nii saame me juba hommikul kokku leppida, kas meid võetakse vastu ja millal.
Ristimäel on sadasid riste. Küllap enamus on ekskursantide pandud, kes viiakse kohale ja ärgitatakse riste tegema, õhutuseks veel ka jutt plakatil. Aga küsitletud hiidlastest on ainult üks ütelnud, et ta ei ole ka esmakordsel möödumisel sinna risti pannud. Rist võis olla päris lihtne, ainult kaks rohukõrt kokku pandud, aga ikkagi ta pandi. Muistendit ma enam väga pole küsitlenudki, sest niikuinii domineerib plakatil antud tekst ja kui seda väga palju üles kirjutada, hakka või ise uskuma, et just nii see jutt on olnudki.
Veel siinse rahva iseloomustamiseks: kui läheme mööda noormeestest, kes kadakate vahel kala suitsetavad ja kellelt me varem teed olime küsinud, siis kutsutakse meid sooja suitsuahvenat sööma.
Jaama asunduses kohtan kohe ekspeditsiooni algul mööndust, et "setoh" on teistsugune kui "meie" — Räpina rahvas. See ei jää ainukeseks ega tarvitse alati tähendada negatiivset hinnangut.
Saan endale Meeksi küla ja tõstan jalgratta bussist välja küla lõunapiiril. Esimeses peres pole kedagi kodus, luud on ukse ees. Teises peres leian lamamisrežiimil südamehaige Eliise Saksoni, kelle uskumustepagas kinnitab eelmisel päeval saadud muljet siinkandi sellealase rahvaluule rikkust. Väljast tuleb taat, kel Bernhard nimeks ja, kuni vanaperenaine režiimi rikub ja süüa sätib, jätkab enesestmõistetavusega teemat tarkadest ja maa-arstidest. Kõigest ta siiski ei tahaks rääkida — sellest, mida ise õigeks ei pea, kuigi on kuulnud. "Õiget on mõni koht elon," lausub ta. Neid "mõnesid kohti" panen siiski kirja üsna mitmeid. Ja mitte ainult siin peres, vaid pea igal pool võib täheldada, et see, mis minule on muistend, on nendele inimesele siin kõik kunagi olnud.
Selle Meeksi taadi juures märkan vajaka olevat ühe vana tava, mille kadu olen viimase paarikümne aasta jooksul mujalgi tähele pannud (oma kodukandis Iisakus, Lääne-Virumaal Kadrinas, Viru-Jaagupis, Väike-Maarjas). Nimelt ei võta mehed väljast tuppa tulekul mütsi peast, vaid kõnnivad ja istuvad pikki aegu mütsiga, ilma et nad seda ise tähele paneks või et see kedagi häiriks.
Pärast sinki ja suitsulatikaid sõidan lustlikult läbi Meeksi pargi ja satun joodiku peale, kes tahaks kangesti teada, kuhu lähen.
Sepa Idal on hea mälu, kuid pole enam lauluhäält. [---] Vahepeal läheb teise tuppa tukkuma, jään üksi vaiksesse kööki, kus kogu lauaaluse ruumi ära võtavad möödunud aastased kõrvitsad ja laual tiksub aega kell. Uurin kladesid, otsin laule, mille kasutamist hiljem küsida ja rebin oma märkmikust paberiribasid järjehoidjaks, osa kirjutan ajaviiteks ümber. Mina, võõras tulija ja mineja, kelle eesmärkide täitumise eelduseks on see miski, mida folkloristid nimetavad "kontakti saamise oskus." Küllap sisaldab see miski üsna paljut ning on isikuti üsna individuaalne, millist teed pidi keegi läheb. Otsustav on iga uue kohtumise esimene veerandtund ja sellest on vähe erandeid. Ligi 90-nene vanainimene lubab oma laulukladedest mõned mulle, targu küsin tütre käest nõu ja see arvab, et "Sul läheb meelest ära ja hakkad otsima, kuhu jäid." Jätan kladed omanikule ning leian, et nii on õige. Kuigi, jah, Idast pole enam lauljat ega seleta silmad peenemat kirja. "33 rubla saan pinssi, 30 anna Leidale süügi eest, 3 rubla jäta hindale" - nii on Ida varanatukese ja sissetulekuga.
Ja see tarkus, mille siit saan, seisab selles, et kui tahad regilaulu saada, otsi nimelt üles need Venemaalt tulnud, kes on oma kodukandi traditsiooni eemal olles säilitanud ja koju tagasi toonud.
Õhtul sõidame kogu koosseisuga Vastseliina, et kohtuda Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluuleekspeditsiooniga, võtame kaasa küsitluskavasid ja muud vajaminevat, ka külakosti. Eksleme, otsime, leiame eest kinnised uksed. Väljendame oma tundmusi paberilehel ul-katkete vahendusel ja jõuame paberi koos pakiga kuhugi tuppa toimetada, kui saabub Kristi Salve. Me ei taha öö peale jääda ja lahkume pea. Siin näib olevat teine tööstiil. Iseeneses küll mõtlen, et millal vanainimesed õhtust söövad, kui neid kella üheksani küsitletakse.