Placeholder photo

Inventeerimisest identiteediotsinguteni. Välitööd Lahemaa rahvuspargis 2007–2008

1971. a juunis loodi Eesti NSVs esimese omataolisena kogu Nõukogude Liidus Lahemaa rahvuspark (LRP), mille kultuurpoliitilist tähtsust toonases ajas on raske ala- või ülehinnata. Tähelepanuväärne on seegi, et suur osa territooriumist paiknes NSV Liidu piiritsoonis, mis seadis rahvuspargile ja selle elanikele oma nõuded.

Rahvuspargi loomisel ning selle ideede populariseerimisel rõhutati, et see pole pelgalt looduskaitseala, kuigi pargiks valitud ala oli piiratud siiski eeskätt looduslikul ja maastikulisel põhimõttel. LRP territooriumil said osaliselt kokku ka kolm kirikukihelkonda – Haljala, Kadrina ja Kuusalu, neist igaüks on alates 13. sajandist kujunenud järgnevate aastasadade jooksul eriilmeliseks oma rahvaluulelise repertuaari ja etnograafilise pärandi poolest.

Just rahvakultuurile toetuvat omapära peeti viimased 30 aastat silmas rahvuspargi ajaloolis-etnograafilise külje ülesehitamisel. Rahvasuust kogutud narratiive – muistendeid ja kohalugusid taaskasutati turisminduses ja kohamarketingis, LRP tutvustavates väljaannetes ja buklettides. 1986. aastal toimus rahvuspargi südames Palmse mõisas esimene autentsusele pretendeeriv kohalik folkloorifestival Viru Säru.

EV taasiseseisvudes lahkusid Lahemaa territooriumilt Nõukogude Liidu piirivalveväed. ENSV konteksti sobituv idee rahvuspargist kui sellisest lakkas töötamast. Iseseisva Eesti rahvuspargi idee vajas ümbermõtestamist nii rahvuslikus/ideoloogilises kui ka puht praktilises plaanis (nt kaitsevööndi tsoneerimine võimalikuks ehitustegevuseks).

2007.–2008. aastal toimusid Lahemaa rahvuspargi praeguse administratsiooni tellimusena frontaalsed etnoloogilised välitööd siinkirjutaja juhendamisel. Selle käigus inventeeriti kõik 33 rahvuspargi territooriumile jäävat rannaküla ning intervjueeriti põlis-, püsi- ning uusasukaid/ hilismigrante uurimaks, kuidas kajastub LRP dualistlik olemus aja- ja isikuloolistes narratiivides ja kohapärimuses, samuti sealsete elanike argielupraktikas. Ettekandes annan ülevaate välitööde esmastest tulemustest, toetudes teoreetiliselt ideaal-, taotlusliku- ja mälukultuuri kontseptsioonile kogutu mõtestamisel.