Placeholder photo

Kogumiskonverents 2010 teesid

Viljandi folgil tantsupärimust otsimas
Sille Kapper
TLÜ koreograafia osakonna teadur,
TLÜ EHI doktorant, kultuuride uuringud
sille.kapper@gmail.com

2010. aasta Viljandi Pärimusmuusika Festivali teemaks oli kuulutatud tants, eesmärgiga „luua olukordi, kus Eesti eri paikade tantsutraditsioon võiks areneda ning tänapäevastuda läbi improvisatsiooni. Aga seda mõistagi traditsiooni piires” ning “läbi pärimustantsu hoogu anda inimeste individuaalsele eneseväljendusele ja improvisatsioonile”, nagu kirjutati festivali veebiküljel. Tegu oli niisiis uutmoodi, harrastustantsurühmade tegevusest põhimõtteliselt erineva katsega pärimuslikku tantsu taaselustada. Festivalilt kõrvale jäämine oleks tantsu-uurijale tähendanud sajandi võimaluse möödalaskmist.

Ettekandes räägin oma sellesuvisest kogemusest Viljandi Folgil – mida ma nägin, tegin, tundsin ja mõtlesin, ise tantsides ning vaadeldes inimesi tantsimas pärimusmuusika kontsertidel, õpitubades ning erinevates spontaansetes olukordades. Selgitan, miks ma ei tahtnud vaadata festivali läbi kaamerasilma ja millest mulle nüüd sügisel on hakanud jutustama juulikuus täiskirjutatud märkmikulehed. Etteruttavalt märgin, et tänase Eesti tantsumaastikul ei leidu kindlasti ühtset pärimusrühma, mille nimeks oleks eesti rahvas, vaid siin toimetab mitmeid pärimusrühmi, erinevaid nii traditsiooni sisu kui selle edasiandmise viiside poolest. Kas neid omavahel miski seob või siduma peaks, on aga omaette uurimisküsimus.

Ingeri tantsu koguja, uurija ja vahendaja rollis: tookord ma sain ja nüüd tahan edasi anda
Juha-Matti Aronen
TÜ soome keele ja kultuuri lektor
juha-matti.aronen@ut.ee

Ingeri folkloor on juba väga kaua pakkunud huvi nii soome kui eesti teadlastele. Ka ingeri rahvapärane tants (kansanomainen tanssi) – nagu kipub olema folkloori uurimisega üldse – on pälvinud teiste žanride kõrval vähe tähelepanu: ulatuslikumat käsitlust või üldkokkuvõtet sellest pole. Siiski on just tants hea võimalus identiteedi loomiseks ka väikse vähemusrahvuse puhul, sest see ei eelda nt vanavanemate murde valdamist.

Selles ettekandes teen läbilõike oma tööst ingeri tantsu vahendajana. Vaatlen lühidalt tantsu kui kogumisobjekti, arhiivimaterjali ja rekonstruktsiooni. Tartu ingerisoomlaste seltsi rühm „Röntyskä“ tegutseb juba 8 aastat. Lõpuks arutlen, kuidas rahvapärase tantsu taaselustamine rühmas on õnnestunud ja missuguseid raskusi selle juures on ette tulnud.

Inkeriläisen tanssin kerääjän, tutkijan ja välittäjän roolissa „silloin minä sain ja nyt annan“

Inkeriläinen kansanperinne on ollut jo hyvin kauan suomalaisten ja virolaisten tutkijoiden kiinnostuksen kohteena. Muiden perinteenlajien rinnalla kansanomainen tanssi on jäänyt sielläkin yllättävän vähälle. Minkäänlaista yleisesitystä inkeriläisestä tanssista ei ole ollut käytettävissä. Kuitenkin juuri tanssi voisi olla käyttökelpoinen identiteetin rakentamiseen myös pienelle vähemmistökansallisuudelle, sillä se ei vaadi esim. esivanhempien murteen hallitsemista.

Teen tässä esitelmässä läpileikkauksen toiminnastani inkeriläisen tanssin välittäjänä. Tarkastelen lyhyesti tanssia tallennuskohteena, arkistoituna aineistona ja rekonstruktioina. Tarton inkerinsuomalaisten Röntyskä-ryhmä on toiminut kahdeksan vuotta ja lopuksi pohdinkin, miltä osin kansanomaisen tanssin elvyttäminen ryhmässä on onnistunut ja mitä vaikeuksia siihen on liittynyt.

Eesti mängutuba Budapesti Ülikoolis (ELTE-s) kui pärimuspedagoogiline eksperiment
Eda Pomozi
Budapesti Loránd Eötvösi nimelise Ülikooli (ELTE) doktorant, ungari ja võrdlev rahvaluule,
TÜ magistrant, eesti ja võrdlev rahvaluule
edapomozi@gmail.com

Oma ettekandes kõnelen Eesti mängutoa nime kandnud vabaaineseminarist Budapesti ülikoolis (ELTE-s). See õppeaine (semestris kaks ainepunkti andev üleülikooliliselt valitav vabaaineseminar) sündis 2006. aasta kevadtalvel lähtuvalt tudengite soovist. Olen pidanud Eesti mängutuba läbi seitsme semestri kokku üheksale rühmale, osalejaid on olnud palju ja väga erinevatelt erialadelt. Mängutuba oma ajaloolises tähenduses on olnud omane ka ungari talurahvakultuurile. Seda tausta kasutades ja tänapäeva tuues olen õpetanud üliõpilastele õigupoolest Eesti maatundmist läbi pärimuskultuuri, mängides, meisterdades, koos muinasjuttude, laulude ja muusikaga.

Õigupoolest võiks mu ettekanne kanda ka pealkirja Tudengilt tudengile – pärimuskultuuri õpetamisel-õppimisel selle loomulikus keskkonnas on ju tavaline, et see kandub edasi põlvest põlve või vähemasti inimeselt inimesele. Olin ju mina õpetama hakates ise veel üliõpilane, vaid veidi vanem ja vahest pisut ka elukogenum kui mu õpilased. Eriliseks tegi ettevõtmise asjaolu, et eesti pärimuskultuuri ungari (ja sageli ka udmurdi) tudengitele õpetades õpetasin justkui seda, kes ma ise olen, kes ma ise olen olnud. Maalähedase eestlase eluviisi Budapestis – ühes Kesk-Euroopa suurlinnadest, ja pealegi veel ülikoolis.

Mängutuba kui interaktiivne ja ühtlasi rahvustevaheline seminar pani mind folkloristliku ja etnoloogilise ainese kogumisele, informandi ja informeeritava (st koguja) suhtele hoopis teisiti vaatama. Kuidas koguda iseennast? Kuidas jagada iseenda teadmisi maailmast? Kogumismatkadel on tavaliselt asi selge: kui olen folklorist-koguja, esindab informant nö eksootilist Teist, keda püüan mõista, kelle maailmanägemise ja teadmiste mingit tahku ma uurin (tõenäoliselt) eesmärgiga saadud teadmisi edaspidi teiste folkloristidega jagada. Tõsi, on juhtunud, et kogumise käigus tekib tahtmine informantide leeri üle joosta… Õpetades teistest rahvustest, teistest kultuuridest pärit inimesi oled ise informandi, eksootilise Teise rollis. Tahaksingi tutvustada oma meetodeid ja tähelepanekuid, kogetud pedagoogilisi elamusi ja saadud tulemusi.

“Kõike tuleb teha mõnuga ja rahulikult!” ehk õpipoisina Ungari viimase traditsioonilise torupillimängija juures
Helen Kõmmus
EKM, etnomusikoloogia osakonna teadur, Tampere ülikooli doktorant, muusika antropoloogia
helen@folklore.ee

Jagan oma ettekandes tänavu augustis mulle kui etnomusikoloogile ja rahvapilliharrastajale osaks saanud haruldast ja elamuslikku kogemust olla 92-aastase ungari viimase traditsioonilise torupillimängija õpilaseks.

Elupõline karjus Istvan Pál ehk onu Pista (Pista bácsi) sündis 1918. aastal Põhja-Ungari külas Tereskes, kus elab siiani. Tema isa oli üle Ungari tuntud torupillimees, kes pärandas oma mänguoskused ka pojale. Pärast isa surma paraku pill ununes ja pillimäng soikus ligi 50-neks aastaks. Töömehe argipäev ja pereelu nõudsid oma. Kui 1988. aastal hakkas noor ungari pillimeister ja etnomusikoloog Joszef Biriny uurima, mis on saanud kunagise kuulsa torupillimehe, Istvan Páli isa pillist ja mängupärimusest, siis selgus rahvamuusikaringkondade suureks elevuseks, et poeg Istvan mõistab lisaks mälestuste pajatamisele ka mängida kogu oma isa pillirepertuaari.

Tollal 70-aastane torupillisuguvõsa viimane esindaja kahtles siiski esialgu, kas pillimäng on nii väärikas vanuses mehele enam sobilik. Ent kui ungari muusikute noorem põlvkond hakkas tema juurde „palverännakuid” tegema ja lõpuks aidati korjanduse abil Pistale pill osta, hakkas ta aktiivsemalt mängima ja õpetama. Nii on ungari viimasel traditsioonilisel torupillimehel praeguseks vähemalt 200 elukutseliselt torupilli mängivat ja edasi õpetavat õpilast üle maailma.

Etnomusikoloog Mantle Hood toonitab bi-musikaalse lähenemise olulisust rahvamuusika-alastel välitöödel. Kvaliteetse uurimustöö tegemiseks on tähtis kogeda ja õppida uurija jaoks uut muusikakultuuri praktiliselt ja kogukonna siseselt. Muusikalise pärimuse uurimisel on oluline omada ka head võrdlusalust st uurija peab eelnevalt olema pädev juba ühes, soovitavalt tema omas helitraditsioonis. Bi-musikaalsuse teooriast lähtuvalt oleks ideaalne kui etnomusikoloog võrdleks kahte tema jaoks kogemuslikult ja olemuslikult lähedast muusikapärimust. (Hood 1960: 55-59) Antud osalusvaatluse käigus tajusin õpilase rolli traditsioonilise pillimehe mängu- ja õpetamisstiili uurimisel loomuliku, tulemusrikka ja nii õpilasele kui ka õpetajale huvipakkuva kogemusena. Samuti andis mulle mõningase eelise ungari torupillimaailmasse sisseelamiseks eesti torupilli mängimise harrastus.

Lisaks konkreetse välitööprotsessi kirjeldamisele võrdlen oma ettekandes eesti ja ungari torupillide ehitust ja toonitekitamist puudutavaid erinevusi, kõrvutan pillirepertuaari ja mängutraditsioone (Okos 2004; Tampere 1975; Tõnurist 1996). Räägin erinevatest torupilliõpetamise metoodikatest, eeskätt Istvan Páli traditsioonilistest õpetusvõtetest, mille abil umb(pilli)keelne eestlane kolme päevaga ungari torupilli mängima hakkas.

Kirjandus

Hood, Mantle 1960. The Challenge of Bi-Musicality. Ethnomusicology 4.
Okos, Tibor 2004. A hangszeres Magyar népzenéról. [Ungari rahvapillimuusikast] Flaccus
Kiadó. Budapest
Tampere, Herbert 1975. Eesti rahvapillid ja rahvatantsud. Tallinn: Eesti Raamat.
Tõnurist, Igor 1996. Pillid ja pillimäng eesti külaelus. Ajaloo Instituut. Tallinn: Teaduste
Akadeemia Kirjastus

Esoteerikamõis Kirnas: avastatud uus ja vana tõde
Kristel Kivari
TÜ doktorant, eesti ja võrdlev rahvaluule
kristelkivari@hotmail.com

Olen teinud oma doktoritöö heaks välitöid Kirna mõisas kaasaegse rahvausundi teemadel ja sellest tahan ka rääkida.
Kõnelen New Age ideoloogiast, tervenemistest, sealsete patsientide kogemustest, sensitiiv Helle Annikost, samuti uurimistööks usundilise materjali kogumisega kaasnenud mõtetest ning probleemidest.

Kihnu välitööretk 2010 – muljed ja kogemused
Jaanika Hunt
EKM ERA assistent, TLÜ EHI doktorant, kultuuride uuringud
jaanikah@folklore.ee

· Kogumissituatsiooni ülekorraldatus versus improvisatsioon. Kas intervjuule eelnev tihe kommunikatsioon kogumissituatsiooni teemadel aitab kaasa kvaliteetsele intervjuule? Pluss – intervjuueritaval on aega meenutada ja oma vastuseid välja mõelda, miinus – intervjueerija satub olukorda, kus intervjueeritav võib teada paremini intervjuu käiku.

· Intervjueerija seotus kogumispiirkonnaga – kas intervjuud soodustav või komplikatsioone kaasa toov tegur? Pluss – positiivsem suhtumine uurijasse, miinus – liiga vähene seletatus, eeldades, et uurija teab isegi kohti ja nimesid.

· Eetikaküsimus – Eestis juurduv nn „läänelik“ intervjuumudel, mis näeb ette intervjueeritava salvestatud nõusoleku materjali kogumiseks ja arhiveerimiseks. Praktiline läbiviimine ja selle raskused. Pluss – salvestamise „seaduslikkus“, uurija puhas südametunnistus, miinus – lisaülesanne uurijale, intervjueeritava hirm „ametliku“ pöördumise tõttu.

· Kihnu tänapäev ja inimesed – elatusalad, argipäev, riietus, usund.

Jutukuulamiskogemus Kihnus: uskumuslugude ja naiste kangelaslugude maailm
Moon Meier
EKM ERA assistent, TÜ magistrant, eesti ja võrdlev rahvaluule
moon.meier@gmail.com

Septembris Tartu ülikooli folkloristika osakonna poolt korraldatud Kihnu välitööretke juurde kuulusid lisaks küsitlemistele ka saart tutvustavad üritused. Nii esinesid ühel õhtul meile Virve Köster ja Raina Kiviselg oma laulude ja lugudega. Lauludest enamgi köitsid mind jutuvestmisuurijana naiste kogemuslood. Need lood, esitatud tõelise jutuvestjameisterlikkuse ja – kuna tegemist on kogenud artistidega – esinejateadlikkusega, lõid Kihnu (naiste) elulaadist tõeliselt põneva pildi.

Ettekandes käsitlen põgusalt professionaalse jutuvestja kriteeriumit – seda, kas Virve Köstrist ja Raina Kiviseljast võiks rääkida kui (professionaalsetest) jutuvestjatest. Räägin nende lugude iseloomust ja jutustamislaadist – kuuldud lugude kaudu esitatakse kuulajale vaprate naiste maailma, tähelepanu keskmes on ohtude ja probleemide ületamine. Naised jutustasid ka uskumuslugusid.

Kihnut võiks minu mulje põhjal vaadelda piirimaana – nii vaimses kui ka füüsilises tähenduses. Füüsiliselt eraldab saart mandrist meri, millel on sealsele elulaadile tugev mõju. Saar tundub mandriinimesele vaat et eksootilisena – seal elatakse pisut isemoodi, näib, et ka mõeldakse ja usutakse veidi omamoodi. Seal segunevad erinevad mentaalsed maailmad, ajastud ja normid saare külalise pilgule eriti ilmselt.

Teatripärimust kogumas
Ave Tupits
EKM ERA teadur
avetupits@folklore.ee

Tutvustan ERA vastalanud teatripärimuse kogumise projekti, millest kogumispraktika raames võtavad osa ka rahvaluule ja etnoloogia magistrandid ning vabatahtlikud tudengid. Ettekandes tutvustan põgusalt esialgseid kogumistulemusi ja muljeid, pisut saab puudutada ka kogujaeetikat ning tuua mõningaid näiteid kogutud materjalist, sh mitte ainult teatrifolkloori. Aasta lõpuni kestvat kogumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Talvemaskid Balkanimaadel. Perniku näide
Mare Kõiva & Andres Kuperjanov
Eesti Kirjandusmuuuseum, folkloristika osakonna juhataja & teadur
mare.koiva@folklore.ee

Bulgaaria traditsiooniline maskeerimisperiood langeb vahemikku jõuludest lihavõteteni. Traditsiooniliselt on talvine maskeerimine olnud noorte meeste tavand ja seda peetakse arhailiseks kalendrikombestiku osaks. Maskeerimist arvatakse olevat kujutatud juba Magura koopa seinamaalingutel (10000 a eKr kuni pronksiaeg), kust vaatavad vastu looma- ja linnumaskides figuurid. Tänaseni kestab katkematu külatraditsioon, kus lamba- ja kitsenahksetes kasukates, rikkalikes maskides ja suurte vaskkellade helide saatel rändavad ringi vallaliste noormeeste rühmad. Lääne-Bulgaaria uusaastasantidel (survakari) ning jõulude ja lihavõtte vahele jääva perioodi maskeeritutel (kukeri) on vasted kõigis naaberkultuurides. Arhailistele loomamaskidele lisaks annavad tavandile draamavõimalusi ametimeesteks ja erinevateks rahvusteks maskeeritud (preester, doktor, politseinik/sõjaväeülem; neegrid jt) uuemad tegelased, mis on ühenduslüliks iiri jt Euroopa maskeeritute pisietendustega. Tegelaskujud võimaldavad poliitiliste sõnumite ja paroodiaelementide liitmise kombestikku.

Vaatleme oma ettekandes talvemaske ja nendega seotud probleeme Perniku näitel. 1960. aastatel tekkis Pernikus külatraditsioonide põhjal maskeerimisfestival, Bulgaaria keskne rahvuslik linnapidustus. Urbaniseerunud keskkonda adapteerimise käigus lisandus uuendusi, sh liitis kalendritavandi liberaliseerimine eri vanusest, soost ja rahvusest isikuid ning uusi folklorismile omaseid nähtusi.

Ettekanne põhineb 2010. aasta Perniku Rahvusvahelisel Surva maskeerimisfestivalil, kust pärinevad ka fotod ja videolõigud. Välitööd on seotud Eesti-Bulgaaria koostööprojektiga, mida (nagu ka fotonäitust) toetas Eesti Kultuurkapital.