Oli perenaene, oli tal kass. Korjas perenaene piima, korjas, korjas, sai paja täis. Tuli kass, ajas paja ümber kõige piimaga. „Oh ma vaenekene – hädaldas kass – mis nüüd ikka teen, kuidas selle patu andeks saan? Mis muud, kui lähen pattusid parandama!”
Läks ta patale, sai ta metsa; tuli talle jänes vasta, andis hääd päeva: „Tere vader! kuhu lähed?„
„Tere ise ka! kuhu lähen? elasin perenaese juures, korjas perenaene piima, sai pajatäie, mina vaenekene kallasin ümber – lähen patale.„
„Ah, või patale; siis võta mind ka ühes!„
„Mis sina siis halba tegid?„
„Sõin peremehe kaerad ära kõik: üks lible jäi tõist huikama.„
„Mis siis muud, kui tule ühes!”
Läksivad nad, läksivad, tuli neile rebane vasta: „Tere ka, kass ja jänes! kuhu ruttate?„
„Patale ruttame.„
„Või patale! mis teil siis südant vaevab?„
„Kallasin perenaese piima ümber.„
„Söin peremehe kaerad ära.„
„Oh vaderikesed, võtke mind ka ühes, mul ka süda raske: nägin suure hulga hanesid, võtsin kaelad maha kõikidel.„
„Eks tule!”
Läksivad nad kolmekesta, läksivad, läksivad, tuli hunt vasta: „Tere tere vaderikesed! kuhu te kolmekesta lähete?„
„Patale läheme, oleme palju paha teinud; mina perenaese piima ümber kallasin; – mina peremehe kaerad ära sõin; – mina hanedel kaelad maha võtsin.„
„Siis võtke mind ka ühes: oli ilma hää lehm, mina ta maha murdsin.”
Lähevad nad neljakesta, juhtus karu vasta; pakub ennast ka ühes tulema: „Oli ilma kallis täkk, mina talt hinge võtsin.”
Läksivad nad kõik, leidsivad suure sügava haua, haua üle õrs. Ütles kass: „Kes õrt kaudu üle haua läheb, selle patud on parandatud.”
Kass ise kõige ees, läks üle, kui tuul. Jänes temale järele: kukkus hauda. Astus rebane, sai pooleni, libises sisse. Kobis hunt õrre pääle, sai kord hännaga heita, oligi sees. Karu katsus, es saa õieti esimesi käppigi pääle, juba oli tõiste kaelas ühes õrrega.
Elasivad nad, elasivad haua põhjas, hakkas neid nälg vaevama. Mis nüüd teha? Rebasel hää nõu käe pärast: „Hakkame laulma; kellel kõige vähem häält, selle sööme ära!” Tubli! Hakkasivad laulma: karu möiratas, nii et haua seintelt liiv varises maha; hunt hulus, et tõistel kõrvakuulmine jäi kinni; mis jänes oma piiksumisega nende kõrval! Sõivad ära jänese. Rebane ei teinud suudgi lahti, ta kuulas päält ja andis otsust, kuidas kellegi hääl kõlanud.
Elasivad nad selle söömaga paari päeva: jälle vana lugu käes, kõht tühi. Hakkasivad jälle laulma Karu küll mõmiseb, mis maa müdiseb, aga hundil lõikab enam läbi. Söödi ära karu. Rebane, kaval loom, sõi, mis kõht kandis, toppis pääle selle veel karu soolikaid oma istumise alla.
Elasivad nad jälle paari päeva, hakkas hunt kaebama: „Rebasekene, vaderikene, kõht kiunub, süüa tahaksin!„
„Mis mina sind tean aidata, söön isegi omi soolikaid.” Ütles, ise tarib karu soolika istumise alt välja, pistab tüki suhu. „Rebasekene, vennakene, anna mulle ka maitsta!„
„Olgu siis, onukene, annan sulle oma ihu küljest, ega sa seda mulle unusta!” Andis rebane hundile soolikaotsakese, see ahmis ta näljase suuga minema; rebane enam ei andnud, ütles: „Võta omi!” Hundil magu suus, hakkas omi soolikaid välja kiskuma, lõppes sinna paika.
Rebane jäi üksinda, söi hundi ära. Istus, istus, kaua sa söömata istud! Mis teha? „Näeb, rästas hüppab haua äärel; tema rästast hurjutama: „Rästas, rästas, katsu, et sa mind hauast välja saadad, muidu söön su pojad viimseni!„
„Aga kuidas ma sind välja saan?„
„Too oksakesi, viska raakesi!” Rästas kandis, kandis, et silm punnis: haud sai täis, rebane välja.
„Rästas, rästas, anna mulle süüa, muidu ma su pojad söön!„
„Aga kust ma võtan?„
„Vaata, sääl läheb ema pojaga varrule, munaputru kausiga ühes. Sina lenda neile ümber pää, ikka ümber pää, siis ema paneb munapudru maha ja läheb vitsa lõikama.” Rästas lendas, lendas: naene läks vitsa lõikama, et rästa ära ajada; nii kaua rebane muretses munapudru eest. –
„Rästas, rästas, anna mulle juua, muidu ma su pojad söön!„
„Aga kust ma sulle juua saan?„
„Vaata, sääl sõidab mees pulmale, vaat õlu rattal; sina aja ümber vaadi viki, mees hakkab sind lööma, lööb viki ka välja.” Rästas ajab ümber vaadi viki, mees teda piitsaga hurjutama, lööb viki eest ära: õlu kallab välja mis sorinal, kui püta pulgast kunagi; rebane joob kõhu täis, joob pää ka täis.
„Rästas, rästas, nüüd saada mulle naerda, muidu su pojad söön!„
„Aga kuis?„
„Vaata, isa pojaga peksvad reht, sina lendle ümber isa pää, ikka ümber isa pää; poeg tahab koodiga sulle häigada, häigab isale mööda kõrvu: siis mul naerda küllalt.” Rästas lendleb ümber isa pää, poeg teda ära ajama, annab isale igavese matsu: rebane peksab rõõmu pärast käppi kokku, naerab, nii et vats vabiseb.
„Rästas, rästas, nüüd saada mulle hüppada!„
„Aga kuidas?„
„Läki mõisa! sääl ma ootan aia all, sa mine sisse ja hüüa: „Laske hurdad välja, hurdad laske välja, rebane aia all!” –siis ma saan hüppada, nii palju kui aga süda lustib.” Läksivad mõlemad mõisa, rebane jäi aia alla, rästas hüüdis hurdad välja. Tulivad kõik mühinal, tuhinal, hakkasivad rebasele järele ajama; ajasivad, ajasivad, ei saanud kätte – rebane kadus eest, kui tuul, pääses ära koopa.
Hakkas ta koopas jalgadelt küsima: „Mida te tegite mu päästmiseks?„
„Me kaevasime, kaevasime, et rebane ära sai!„
„Aga tagumised jalad, mida te tegite?„
„Me hüppasime, hüppasime, et rebane ära sai!„
„Aga silmad?„
„Me ikka tähendasime teed, et rebane ära sai!„
„Aga nina, mida sina tegid?„
„Mina nuusutasin, haisutasin, et rebane koopa sai!„
„Aga kõrvad?„
„Me muud kui kuulsime aga, kuulsime, kust häda tuleb!„
„Noh, ja händ?”
„Ma putu puuuhhe, rebahtü raaaga, et repän kätte sai!”
„Ah, või seda sa tegid! Säh hurt, söö händ ära!” Rebane pistis hännatuusti välja, oligi hurt koopa suus ootamas, napsas kinni, söi hänna, söi rebase ka.