Läks mees naesega teed kaudu, leidsivad poole vakka vilja, viisivad koju, jahvatasivad ära, tegivad purakaid, panivad ahju küpsema. Naene pühib tuba, mees hüüab voodist: „Ei, mutter, piirak tuleb ahjust välja!” Naene ei pane tähele. „Piirak ju koldes, ju maas – juba hüppas pengi pääle!„
„Olgu, pane laua pääle, sööme!„
„Ei, memm, piirak ju laua pääl – ju akna pääl!„
„Pea kinni, pea kinni!” Ronis mees voodist välja, läks piirakut pidama, niikaua see juba õuest väljas. Riidepesijad viskasivad kurikatega järele, ei saanud kätte. Piirakas läks kündjatest mööda, karjastest mööda, need löivad piitsaga, vitsaga järele – ei saanud kinni. Piirakas kargas ära metsa. Sai rebane piiraku kinni, söi sisu ära, kooriku täitis rojaga.
Läheb rebane karjaste juurde: „Kas kaupa saab? Mul hää piirakas, magus piirakas, kas või keele viib alla! Kui annate mulle aastase härja, saate enesele.” Saivad kaubale, vahetasivad. Karjane pani piiraku pää pääle, hüppas, kargas, et nii hääd kaupa saanud – piirak läks katki: asi halb, hais halb.
Aga rebane kadus härjaga metsa varju ära, leidis teel saani, pani härja ette, ise istus sisse. Tuli karu vasta: „Tere vader, kust sa selle hüvanduze said, et nii ilusasti sõidad?„
„Ära küsi, istu kõrvale!” Istus karu rebase kõrvale, sõitsivad, tuli hunt teed kaudu: „Oi vaderikesed, teil hää sõita!„
„Istu ise pääle ka!” Sõitsivad kolmekesi. Kun oli, kun olõ õs: jänes ka tee pääl vastas; istus vehmre pääle, murdis vehmre katki.
Rebane saadab karu vehmert tooma. Karu läheb, käristab suure tamme maa seest välja, kõige juurtega, toob selle. „Ei see vehmreks kõlba; hunt, vaderikene, mine sa too!” Hunt läheb, toob sõrmejämuse kasekese. Ei sestki abi. Saadeti jänes. Jänes läks, katkus pajukese, tõi selle.
„Ei see kõlba; olete mul mehed kõik; sõita mõistate, vehmretoojat kellestki ei saa! Hoidke te härga, ma ise lähen!” Rebane läks mõisa, kääpas talli päält vehmre, tuli tagasi metsa; selle aja sees härg söödud. Mis teha? Ega sa hinge enam sisse või pista, kui kondidgi kadunud. Läksivad ära igaüks omale poole.
---
Rebane näeb: sõidab kalakaupmees teed kaudu, koorem pääl. Rebane ette tee pääle, heidab sirakile. Kaupmees sorkab piitsa varrega, lööb korra, lööb tõise, kolmandama: rebane mitte hännaotsa ei kiputa – just kui surnud. Kaupmees tarib hännast kinni, heidab rebase koorma otsa. Eks nahk kõlba! Aga kas tal kelmil siin elu tagasi ei tulnud! Ajab jalgadega kalad maha kõik, peab püksikorda kaupmehe leivakoti pääle, siis kargab ise välja. Korjab kalad teelt kokku, paneb kotti, läheb kodu poole.
Tuleb talle hunt vasta: „Ae vader, kust sa selle hüva said ? mul surm suu ääres, ei ole kolmel päeval õhku hamba alla saanud!„
„Rumal oled, eks tee nii kui mina: pista händ kaevu, küll kalad hakkavad otsa kinni.” Andis rebane hundile maitsta kala pääkese: „Vaih, kui magus, anna veel!” – Andis hännakese: „Kas neela keel kurku; vii vaderikene mind ka kaevu juurde!”
Läksivad nad kaevu juurde – aga külm oli kange, aiateibad aga raksusivad. Hunt suure tuhinaga ajab hänna kaevu, ootab, ootab, küsib: „Kuule, vader, kas võib liigutada ka, mul juba ära sureb händ?„
„Liiguta, liiguta, aga ära sa siis kala oota!” Hunt peab veel, jälle palub: „Oi vader, kas võib liigutada?„
„Noh liiguta, aga väga tasa, väga tasa!” Hunt tõmbab korra, käristab tõise, raksatab kolmandama: „Vader, palju on kalu; ei saa hända väljagi!„
„Pole viga, ma jooksen toa juurde, toon abi; jookseb, karjub: „Ei pererahvas, majarahvas, tulge välja, tulge ruttu, suzi sitte kaiivu!” Kui tulivad kõik, kookudega, luudadega, kirvestega, kolkisivad hundi kondid pudrupehmeks; viimati händ katkes, hunt sai minema, hing paelaga kaelas.
Nii kaua rebane puges tuppa, tükkis pliini kohetuze sisse, sööb kõhu täis, püherdab paari korda sees ümber, siis pühib minema. Sai hundiga kokku, see öördab: „Kolki sain, aga kõvasti!„
„Sa ikka veel hingega pääsesid, vaata mind täiesti tapeti, nahk seljast võeti, juba liha mädanemas; kelleks ma enam kõlban: söö mind ära vaderikene!”
Hunt võtab rebase selga, veab, viib, rebane laulab: „Tõbine kand terrvet, tõbine kand terrvet!” „Mida sa laulad?„
„Surmalaulu laulan.” Hunt paneb rebase maha: „Nüüd ma sinu ära söön.„
„Vii, vaderikene, veel edasi selle mäe pääle!” Hunt viib rebase mäe pääle. „Noh, vader, pane nüüd mind maha, nuusuta kust tuul on, siis tead, kust otsast mind sööma hakkad.” Hunt nuusutab, nuusutab, nii kaua oli rebane kadunud kus seda ja tõist.