Elas vaene tüdruk. Ema oli surnud, isa oli emaku toonud, sellel tütar – mõlemad tigedad. Pandi vaenelaps laupäeva õhtul sauna kütma, küttis ära, kanis ära puhtaks, kõik käisivad saunas, läksivad tuppa jälle, tüdruk jääb üksinda järele pangesid, rakkusid pesema. Peseb, peseb – tuleb järvest kurivaim välja, hüüab: „Tüdruk, tüdruk, mis sa teed?„
„Mis teen? pangesid pesen.„
„Tüdruk, tüdruk, tule mu pojale naeseks!” Tüdrukul hirm pääl, et kuri ära viib, ütleb: „Kus ma tulen, vaenelaps, pole mul paremat hilpu ümber panna, pole veimevakka valmistatud!„
„Tüdruk, tüdruk, mis sulle vaja?„
„Särki vaja, ei ole!”
Kurivaim hüüab poja järvest välja, saadab ta särkide järele: „Jookse poeg, karga poeg, saad noore naese, too sületäis särkisid!” Poeg jookseb järve, toob ära seljatäie särkisid.
„Noh, tüdruk, kas nüüd tuled?„
„Mis ma tulen, kui ei ole seelikut!” Kuri jälle: „Jookse pojukene, karga pojukene, too seljatäis seelikuid – saad noore naese!” Poeg toob järvest kandama seelikuid. „Noh, tüdruk, kas nüüd tuled?„
„Mis ma tulen, ei ole õigeid sukki jalga panna!„
„Jookse pojukene, karga pojukene, too seljatäis sukki, saad noore naese!” Poeg jookseb, toob seljatäie sukki – ähkis aga all. „Noh tüdruk, sukad siin, kas nüüd tuled?„
„Ei või tulla, ei ole kingi jalga pista!” Poeg toob järvest kümmekonna paari kingi, paneb huniku kõik. Ei tüdruk ikka veel tule: „Rätikuid ei ole!” Toob poeg rätikuid. „Noh, tüdruk, kas nüüd tuled?„
„Mis ma tulen, kui mul ei ole al´girkat kissku säl´l´ga, pikki päääle burnusid.” Toodi needgi. „Kas siis nüüd?„
„Ei ole kasukat; meie pool tüdruk kasukata mehele ei lähe!” Tõi poeg kasukaid. „Aga nüüd?„
„Ei ole pärga pähä panna!” Tõi poeg sületäie pärgasid. Nõudis tüdruk pärgade juurde siidi. Toodi siidigi.
Vana kuri ikka rühib tüdrukule lähemale: „Tüdruk, tüdruk, kas tuled nüüd mu pojale naeseks; riideid sul üliküllalt!„
„Riideid oleks, aga kus veimekirst, ei ole kanga märkigi!„
„Jookse pojukene, karga pojukene, too kangaid kõigesuguseid, saad noore naese!” Poeg jookseb, toob kangaid. „Nüüd sul kangaid on, nüüd ära viivita!„
„Kangaid on, aga kuhu nad panen, ei ole kirstu!” Tõi poeg järvest toreda kirstu. „Kas nüüd tuled?„
„Tulen, aga lambatallekest ei ole!” Poeg käänab tagasi järve, kannab lamba välja. „Lehmamullikat ka läheks tarvis, mis perenaene ma muidu olen!” Poeg toob järvest lehma välja. „Noh nüüd tuled?„
„Ei või veel ühtigi, ei ole hobust!” Toodi hobune ka. „Vankrid ei ole!„
„Jookse pojukene, karga pojukene, too vankrid; saad noore naese!” Tõi poiss vankrid ka.
Ei tüdruk tea, mida veel võiks soovida, et kurjavaimu aega viita. Riided, asjad pannakse kirstu sisse, kirst vankrile, mõrsia kirstu pääle istuma. „Noh, nüüd sõidame!„
„Sõidame küll, aga isamaja tahaksin enne veel näha, sõidame õige säält mööda ja kolm korda ümber maja, siis jääb meelde.” Sõitsivad külasse, ajavad ümber maja, tüdruk laulab:
„Kiri mu vele kikkakeze´,
Haugu mu vele hatakeze´!”
Ei ole kuke häält kuulda, ei koera haukumist. Sõitvad tõise korra ümber maja, tüdruk jälle laulab: „Kiri mu vele nne.” – vaikne kõik kui surnuaia pääl. Sõitsivad kolmandama korra; kui laulis tüdruk: „Kiri mu vele nne.” nakkas hatt haukma, nakkas kikas kiirgmä. Aga kurjad vaimud kadusivad mõlemad läbi maa ühekorraga. (Kuri käules õdagust puult ööd; ku kikas kiirg, olõ õi tal inäb mahhti.)
Jäivad varandused tüdrukule kõik: sukad, kingad, rätikud, kasukad, lambad, hobused, – kõik mis järvest välja oli toodud.
Tuleb isa välja, tulevad vennad, näevad: sõsar sääl, tal nii palju varandust, ei ole kohta, paika, kuhu paned. Emaku tütar tuleb ka välja, vaatab, süda lööb kadedaks, et vaesellapsel nii palju vara. „Püh – ütles tüdruk – niisugune tõi omale hääd, ma palju enam toon, ma ka lähen sauna kütma!”
Noh, hää küll! Tuli tõine laupäev, läks emaku tütar sauna kütma. Küttis, kuidas ta küttis: saun oli vingune, kasimata. Kõik käisivad sauna ära, emaku tütar jääb pangesid pesema. Nühib, nühib, tuli kurivaim järvest: „Tüdruk, tüdruk, mis sa siin teed?„
„Pangesid pesen!„
„Tüdruk, tüdruk, kas tuled mu pojale naeseks?„
„Tulen jah, aga mulle palju vaja!„
„Mis sulle vaja?„
„,Vaja mulle särkisid, vaja seelikuid, vaja sukki, kingi, rätikuid, vaja mulle kirstusid, lambaid, lehmi, hobuseid, rattaid!” – Kõik ta arvas ära ühe korraga. Kurivaim hüüab poega: „ Jookse pojukene, karga pojukene, too järvest särkisid, too seelikuid, too sukki, kingi, aja välja hobuseid, lehmi, lambaid!” Poeg kui nool järve, tõi kõik rannale, mida tüdruk tahtis, siis haaras tüdruku kinni, liha söi ära kõik, naha laotas kerise pääle laiale, seeliku toppis õlgi täis. –
Sai hommik. „Noh – ütleb emak – mu tütar on enam varandusi saanud, kui sina, ta ei jõua üksinda neid äragi tuua, lähen ise appi!”
Läheb emak sauna juurde, näeb: tütrest pole muud järele jäänud, kui kõrbenud nahk kerisel, seelik õlgi täis topitud. Lööb emak kahte kätt kokku: ei ole enam tütrekest.