J. Kunderi „Eesti muinasjutud” tulevad üheks tähtsamaks endise Eesti Kirjameeste Seltsi kirjastatud tooteks arvata, aga mitte ainult selle Seltsi kirjastatud tähtsamaks tooteks, vaid ka J. Kunder oma tähtsamaks tööks. Veel enam: J. Kunderi „Eesti muinasjutud” seisavad 1885. aastast alates, mil nad ilmusid, eesti ennemuistsete juttude kirjanduses eesotsas. Küll ei suuda nad oma suuruse poolest (160 lehekülge) F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” vastu (326 lehekülge), samuti mitte juttude arvu poolest (Kunderil 53, Kreutzwaldil 62), aga J. Kunderi juttude sisu kaalub enam kui Kreutzwaldi teose paksus ja juttude hulk. Ülepea on J. Kunderi jutud suuremalt osalt lühikesed, aga sellegi pärast tuumakad.
Kreutzwaldi eesti rahva ennemuistsed jutud on küll hästi kirjutatud ja kenad lugeda, aga kahjuks ei ole nad rahvasuust kirja pandud. Enamasti on Kreutzwald rahvalt motiivi võtnud ja selle nagu vahuse veetilga toredaks, vikerkaare-värvides hiilgavaks seebimulliks üles puhunud; mõne korra otsid isegi rahvasuust saadud motiivi asjata; jutt esineb täiesti Kreutzwaldi luulekujuna. Kreutzwaldi muinasjutud on peaaegu kõik enam Kreutzwaldi enese kui eesti rahva omad. Isegi juttude stiil on täiesti Kreutzwaldi oma; rahva jutustamisviis sulab Kreutzwaldi jutustamisviisisse.
Hoopis teisiti on lugu J. Kunderi „Eesti muinasjuttudega”. Neist leiame rohkem rahvapärasust kui ühestki muust seni ilmunud ennemuistsete juttude kogust. M. Sooberg katsub oma „Eesti jututoojates” küll rahvapärane olla, aga jääb rahvapärasest jutustamisviisist kaugele maha; ta tahaks seda küll tabada, aga ei oska; ta jutustamisviis muutub labaseks, maotuks; Kunder sellevastu on rahvapärasust paremini tabanud kui keegi muu enne teda.
Niipalju kui teada, ei ole J. Kunder muinasjutte rahvasuust stenografeerinud – seda on hiljeminigi vaevalt keegi teinud, ehk küll ainult stenografeerimise teel kõige paremini võidaks rahva jutustamisviisi, kõnekäände, ülepea rahvapärasust alal hoida. Ma ütlen, kui ka J. Kunder üleskirjutamisel kiirkirja ei ole appi võtnud, on ta ometi osanud tavalist kirjutamist tarvitades rahva kõnelemisviisi nii paberile panna, nagu oleks see kellegi muinasjutu-kõneleja diktaadi järele sündinud. Ta püüab nii jutustada, kuidas ta juttu rahvasuust just kuulnud, ainult mõni väike erand välja arvatud; ise ei katsu ta lauseid ilustada ega stiili ehteid neile juure lisada. Ta süveneb rahva meeleolusse, rahva jutustamisviisi, ja seega suudab ta teos paremini kui kõik muud senised muinasjuttude kogud rahvapärasust saavutada; ta „Eesti muinasjutud” muutuvad nagu teesambaks muinasjuttude kogudes. Ei ole siis ime, et J. Kunderi teos rahva poolt lahket vastuvõtmist leidis ja pea müügilt otsa lõppes.
Peale muude sisaldavad „Eesti muinasjutud” Hansu ja vanapagana kaksteistkümmend juttu, missuguseid Kreutzwaldil sugugi ei leidu; see sarnaste juttude kogu oli küll väike, aga juhtis oma poolt kaugemates ringkondades tähelepanu niisuguste juttude tähtsuse peale. – Hundi kohta leidub kogus kuus enam-vähem tähelepanemisväärilist juttu.
Ülepea võib ütelda, et Kunderi kogus mõnda eesti muinasjuttude helmet olemas, väärt võõrastesse keeltesse tõlkimiseks. Osa neist ongi H. Jannsen omal ajal teoses „Märchen und Sagen des estnischen Volkes” saksa keeli avaldanud.
Kui ka J. Kunderi „Eesti muinasjutud” rahvapäraselt kirjutatud, ei vasta nad täiesti teaduse nõuetele: puuduvad allikad, kust need jutud pärit; allikaid aga on teadusele tingimata vaja. J. Kunderi vabanduseks pean ometi ütlema, et kirjanik teose kirjutamisel teadust arvesse ei võtnud, vaid kirjutas rahvale. Rahvaraamatus ei pidanud ta aga tarvilikuks jutu juure tähendada, kust see üles kirjutatud; sarnased märkused oleksid rahval lugemise juures enam tüliks olnud ega juttude üleskirjutamise koha leidmine rahvale kasu saatnud. Sellel seisukohal seistes jättis J. Kunder, niisama kui F. R. Kreutzwald tähendamata, kust jutt pärit; viimane ei võinudki seda tähendada, sest et peaaegu iga jutt sarnasena ju autori oma luuletootele ligines.
Nagu näha, põlvnevad J. Kunderi muinasjutud peaasjalikult Viljandimaalt ja Virumaalt. Kohalikkudest muinasjuttudest paistab see meile selgesti silma. Viimased on, üks erand maha arvatud, alati Viljandimaa ja Virumaa kohtade külge köidetud. Pealegi kuuluvad need kohalikud muinasjutud sarnaste hulka, mida Eestis üldiselt ei tunta, kuna muid sarnaseid kohalikke muinasjutte leidub, mis siin ühe, seal teise koha külge köidetud.
Üldistest muinasjuttudest on raskem tõeks näidata nende kodu-kohta, seda enam, et need kõik, rahvusvaheliste motiividega varustatud, Eestis üldiselt tuttavad. Aga et J. Kunder Eesti muinasjuttude ilmumiseni peaasjalikult Viljandimaal ja Virumaal elanud, Tartus seminaris käimise aeg maha arvatud, peame oletama, et need jutud ülevalnimetatud maakondadest on kuuldud ja kirja pandud. Kodukohas Paistus kuulis ta juba lapsepõlves palju ennemuistseid jutte, mis ta hiljemini kirja pani, kuulis ehk mõne Tartu seminariski õpilastelt. Võimalik, et ta esimesi ennemuistseid jutte juba Tartus seminaris käimise ajal üles kirjutas, nagu ta esimene kirjandusline tegevus ju üldse sel ajal algas. Viljandimaalt kuuldud jutte pani J. Kunder aga vist alles Rakveres kooliõpetaja-põlves kirja; Rakverest käis ta igal aastal Paistus sugulasi vaatamas, kus tal juhus oli lapsepõlves juba kuuldud muinasjutte uuesti kuulda. Muinasjuttude kirjapanemise peakohaks tuleb seega küll Rakveret arvata. Siin puutus ta Virumaa muinasjuttude vestjatega kokku, keda ta palus enesele mõne loo jutustada. Mul puuduvad teated, aga oletan, et ta vahel oma kooliõpilasigi, kellest ju palju maalt pärit, enesele laskis muinasjutte jutustada ja need jutud siis üles märkis. Sedaviisi paisus ta kogu nii suureks, et ta selle 1884. a. võis trükki anda.
Kui J. Kunder mõne jutu ehk varemalt üles kirjutas, näikse kogu praegusel kujul ometi Rakveres ellu tekkinud olevat; selle poolt räägib juttude kaunis ühtlane kirjutamisviis. Mis ta seminaris olles või varem üles märkinud, selle töötas ta, nagu oletada, Rakveres ümber ja andis seal juttudele trükivalmuse. Põhijoontes peab J. Kunderi muinasjuttude kuju Rakvere ajast (1876–1884) pärit olema.
Niisama vähe kui J. Kunder rahvasuust kuuldud ennemuistseid jutte oma lisandustega on täiendanud, on ta neid selles kogus, nagu juba tähendatud, ise loonud. Teoses leidub siiski kaks lehekülge, mis ei ole saadud rahvasuust. Need on kaks esimest lehekülge teose algusel pealkirja all „Meie muinasjutt”. See „Meie muinasjutt” ei tahagi seda olla, mida nimi ütleb, vaid autor tahab siin nagu eeskõnes laulu kujul meie muinasjutu iseloomu kirjeldada. „Meie muinasjutule” on rahvalaulu kuju antud; lugeja oletab ehk laulu lugedes, et meil siin tõsise eesti rahvalauluga tegemist. Säärane oletus kuuluks aga eksituste hulka. „Meie muinasjutt” nimelisel laulul ei ole rahvalauluga vähematki tegemist, kui ta esimesel silmapilgul ka selle iseloomu avaldagu. See laul on J. Kunderi oma vaba luuletoode otsast lõpuni. Autor on püüdnud rahvalaulu kujus muinasjutu iseloomu kujutada, aga ei või ütelda, et see rahvalaul ta käes oleks õnnestunud. Laul sisaldab värsitehnilisi vigu, keele puhtuse poolest seisab ta aga peajao Kreutzwaldi tehtud rahvalaulude salmidest kõrgemal. „Meie muinasjutt” kiidab Virut eriti oma kodumaaks; selle kiituse põhjal võime oletada, et Kunderi kogu muinasjutud peaasjalikult Virust peavad pärit olema, tulles „vana Viru vainulta”, kus „mul vend kui vikerkaari”.
- - -„Eesti muinasjuttude” uuesti väljaandmisega teeb Eesti Kirjanduse Selts tänuväärilise töö, ühtlasi ammu tähelepandud vajadust kõrvaldades: võimaldab eesti noorusel rahva muinasjuttude väärtuslikkude toodetega tutvuda. Lootuse järele leiavad need muinasjutud nüüd niisama lahke vastuvõtu kui esimesel ilmumisel. - - -
M. J. Eisen.