Kägu. Imemuinasjutt ATU 720 (Vaenelaps käoks). Eestis 112 var. Süžee varaseim kirjapanek arhiivis ja muinasjutukorpuses pärineb aastast 1868 (Hallistest); järgmine tekst Paistust (1874, EKS–kogust). J. Kunderi täditütar Els Raudsepa jutt on olnud tõenäoliselt Kunderi teksti aluseks (vrd Mälk 1963: 255) - selles on samasugune käo laul ning lõpus käo kohta käivad uskumused. Kunderi versioonis kukub käsikivi kogemata, rahvajuttudes aga meelega võõrasemale kaela. Käoga seotud uskumuste lisamine jutu lõppu on omane ka rahvajuttudele.
K1885: lk. 5-8; K1924: lk. 10-13.