Kord läinud metsavaht koeraga metsa jahile. Koer ajanud jänese kütile ette ning kütt põrutanud loomakese maha. Aga ei tea, kuidas see tulnud või olnud: koeral teine esimene jalg ka ära lastud. Jalg jookseb verd ning vaene loom ulub ja haugub, nagu tahaks ta oma valu kütile kaevata. Mees vaatab jala läbi ning tunneb ära, et viga suur; ütleb: „Ei nüüd muud midagi, jaht jääb pooleli!”
Viskab siis jänese üle õla selga ning teeb minekut. Tal võiski ikka kahju olla, et ta nii vara tagasi pidi minema, ning ta ütles nagu iseenesele: „Kurat võtku niisuguse koera jalg!”
Sellesama korraga lonkur vanamees metsavahi juures. Hakkab juttu tegema: „Ega see viga suur ole! Koera haava võib ju kergesti terveks teha, kui sul enesel aga tahtmist on. Säh, siin on kallis rohi! Riputa teda kolm korda päevas haava peale: küll sa näed, koera jalg on terve, enne kui sa võid arvata! Selle rohu läbi on juba mitu meest oma õnne leidnud!”
Andis topsikese halli jahuga metsavahi kätte, ning enne kui see oleks võinud tänada, oli ta kadunud.
Metsavaht pruukis rohtu tohtri õpetust mööda ning – seda ei oleks keegi võinud uskuda – koera jalg oli kolme päeva pärast terve. „See on küll alles rohi, seda pean ütlema!” pomises metsavaht. Lõikas siis noa otsaga väikese haavakese oma pahema käe sisse, nii et veri välja tuli, riputas metstohtri rohtu peale ning – haav nagu kadunud.
„Kas see vana lonkur ei ütelnud: „Selle rohu abil on juba mõnigi mees oma õnne leidnud?” Jah, ütles küll! Sõnad mul praegu veel meeles. Noh, kui asi nii on, miks siis ka mina tema abil oma õnne ei või leida! Lähen metsa; ehk saan lonkuriga veel kokku, ning kui saan – siis saab minust tark tohter. Olgu mis on!”
Mees läkski metsa. Hulkus siin hulk aega ümber, ning hakkas viimaks hüüdma: „Tark mees, kuhu sa täna jääd?”
Tark mees oligi kohe käepärast.
„Kuule, õpeta mind seda imerohtu tegema. Ma tahan tema läbi oma õnne leida. Võta palgaks minu pärast, mis sa ise tahad!”
„Seda teen ma hea meelega!” ütles vana lonkur: „Palk selle eest on naeruväärt pisike.”
„Nõua, mis sa nõuad – muud kui õpeta mulle rohu tegemine kätte!” ütles metsavaht.
„Kura käe nimetissõrmest kolm tilka verd! See on kõik, mis ma tahan – ja sina oled suur tohter!”
„Olgu peale!”
Lonkur ribistas nõelakesega metsavahi käe seest tingitud veretilgad välja ning pani karbikesesse paigale andis siis metsavahile väikese kotikese ning ütles: „Siin sees seisab sinu tohtritarkus! Lõpeb rohi otsa või jääb ta vähemaks, siis koputa aga kotikesega kura jala kanda vastu.”
Lonkur oli kadunud.
Metsavaht pistis kotikese põue ja läks koju.
Nüüd oli mehel tõesti õnn käes! Lühikese ajaga oli tema nimi ümberringi tuttav. Targa tohtri juure tuli ka kaugelt haigeid, linnast ja maalt. Tema imepulber parandas kõik haavad ja vead. Keegi ei teadnud, kust mees selle osavuse oli saanud.
Metsavaht oli vaheajal rikkaks meheks saanud, elas nagu tohter kunagi.
Aga korraga jäänud tark tohter haigeks ja surnud. Naine pesnud mehe ilusasti ära ning pannud siis kesk tuba redeli peale maha, kuni puusärki valmistati. Päevake jõudnud õhtule ning naise süda löönud kohkuma, sest surnu näidanud nagu elumärkisid. Mis nüüd teha? Naine võtnud poja kaasa ning läinud ahju peale. Võtnud koeragi ligi. Hakanud ahju peal mehe hinge eest raamatut lugema.
Korraga kukkunud mehe parem jalg ja parem käsi redelil ripakile.
Naine arvanud surnukeha alles sooja olevat, läinud ja pannud jala ja käe jälle redelile.
Seal kukkunud pahem jalg ja käsi redelilt maha. Naine seadnud needki jälle paigale ja läinud ahjuvommile tagasi.
Nüüd tõusnud surnu redelilt päris ilusasti üles ja tahtnud ka vommile kippuda. Naine kisendama ja karjuma, koer aga hammastega surnu otsa kinni. Nagu tuul pühkinud mees toast välja – koer järele. Läinud teised kus see ja teine. Naine jooksnud lapsega naabritalule ning ei tohtinud teine enne valget oma maja ligigi minna.
Kolme päeva pärast alles tulnud koer tagasi ning olnud nii puruväsinud, et ei olevat jõudnud enam jalul seista. Metsavahti ei olnud aga kellegi silm pärast seda enam näinud.