Kord elasid kaks venda; üks oli rikas, teine puruvaene. Nagu see juba ammugi teada, ei hooli rikka rikkus vaese vaesusest midagi; nõnda oli lugu meiegi vennaste juures. Rikas vend ei annud vaesele vennale mitte lusikatäitki leent. Teine palunud või mitte, see ei aidanud midagi.
Juhtus nüüd, et rikas vend suured võõraspeod tegi. Vaene vend ootas ja lootis: ehk palutakse mindki peole! Aga võta näpust – ei midagi!
Seal tuli mehikesele hea nõu meele.
Läks jõele, püüdis kolm suurt havikala ning ütles: „Viin need vennale, ehk õnnestub ometi midagi!”
Tõi kalad venna talusse ja rääkis nii alandlikult vennaga nagu mõne härraga. Aga mis see kõik aitas. Vend ütles: „Ole terve!” Pööras siis vaesele mehele selja ja läks ära. Mis teisel muud teha, kui pane hõlmad vöö vahele ja mine tagasi.
Läkski.
Teel mehe meel poolpahane ja nutt kippus õige peale: „Vend sul ikka nimepidi on, aga ta on veel pahem kui verivõõras!” Korraga näeb vaene vend: vanamees istub tee kõrval. Tõuseb ruttu üles ja tuleb teekäijale vastu ning küsib:
„Miks sa, sõber, nii norus oled?”
„Miks ma olen või ei ole!” vastas vaene vend. „Viisin rikkale vennale kolm ilusat kala; ei saanud suutäit kaljagi tänuks!”
„Noh, midagi sa ikka said?” küsis vanamees.
„Üteldi: ole terve! See on su „midagi”!”
Vanamees vastu: „Anna see „ole terve” mulle, ning sa pead rikkaks meheks saama.”
„Võta peale!” vastas vend.
Vanamees annab nõu: „Mine koju ja võta vaesus ahju alt välja ning viska ta jõkke! Küll sa siis näed, kuidas su käsi hakkab käima!”
Vanamees läks oma teed, vaene vend oma teed.
Leitigi ahju alt vaesus ja visati jõkke.
Imelik lugu, kuidas nüüd vaese mehe töö õnnestuma hakkas! Kõik, mis ta ette võttis, läks paremalt kui paremini korda. Põld paisus ja kari kasvas; sead siginesid; aidad ja laudad, saunad ja saanid ning kõik, mis tal oli, olid juba ilusamad kui rikkal vennal.
Kui rikas vend seda kõike nägi, läks ta vaesele vennale kadedaks ning hakkas pärima ja küsima: „Kust sa selle kõik said ja kust sa aga said?”
Vaene vend tüdines viimaks seda lunimist kuuldes ja ütles: „Kust ma sain? Püüdsin vaesuse ahju alt kinni ja viskasin jõkke. Vaat’, sest ma kõik nüüd sain!”
„Või sealt sa said!” kirus rikas vend. „Küll toome vaesuse jälle tagasi! Niisugune tahab minust ette olla!”
Rikas vend läks jõe ääre ning hakkas vaesust püüdma. Püüdis ja püüdis ning saigi viimaks kätte. Aga kui ta vaesust kodus hakkas vaatama ja näputama, seal hüppas see lipsti! käest maha ja rikka venna oma ahju alla – ja sealt ei saanud teda keegi enam kätte. Rikas mees läks silma nähes ikka vaesemaks ja vaesemaks, ning vaeseks ta saigi ja vaeseks ta jäi.