Ükskord olnud kaks venda. Teine olnud rikas, teine vaene. Rikkal vennal olnud väga palju varandust, teda arvatud kõige rikkamaks meheks ümberringi. Aga vaesel vennal ei olnud mitte midagi. Toitis end oma kätetööst ning hoidis, nagu teised ütlesid, hinge lõngaga kaelas.
Ta oli ennegi sagedasti rikka venna palvel käinud, aga see oli ta ikka tühjade kätega minema saatnud ning teda pealegi veel laisaks ja koristamata inimeseks sõimanud.
Sest saadik ei näinud mõlemad vennad teineteist enam palju. Rikas läks ikka rikkamaks ja ahnemaks, vaene jäi vaesemaks ja vaesemaks. Ning ühel päeval üteldi: „Vaene vend on surnud!”
Vaene vend oligi tõesti surnud. Naisel ei olnud mitte riidehilbukestki, mis ta oleks võinud mehe surnukehale selga panna. Kirstulauad sai ta küll naabrite käest, aga riiete pärast võttis naine ometi südame rindu ja läks rikka venna armule.
Rikast venda ei olnud seekord kodus.
Lesk palus vennanaist, ning sellel oli hale süda: andis niipalju kui aga vennanaisel tarvis oli.
Surnud vaene vend sai nüüd ilusasti leinariided selga ning heitis kirstu, mis talle poolemehed olid valmistanud.
Kui nüüd rikas vend koju tuli ja kuulda sai, et naine tema kadunud vennale surnuehteid oli annud, läks ta vihaseks ja pahaseks, vandus oma naist ja sajatas kadunut. Ei olnud sest veel küllalt; ta istus vankrile ja läks vaese venna majasse. Hakkas siin jälle vanduma ja kiruma, et hirmus kuulda. Ei olnud sellestki veel küll: ta astus, venna surnukeha juure ning tõstis ta kirstust üles ja hakkas riideid seljast ära võtma ning kisas ikka: „Need on minu omad! Need on minu omad!”
Aga kuidas ehmatas mees, kui ta surnut jälle kirstu tahtis panna! Ei saanud teist enam oma küljest lahti! Mis kinni, see kinni!
Ihnus vend pidi eluaeg oma vaese venna keha kaasas kandma. Hirmus oli see ihnuse palk küll; aga ihnus ise on veel hirmsam.