Vanasti elas kuski kaugel külas kuri nõiamoor oma ainsa tütrega. Tütar ei olnud küll nii ilmamaa-inetu, aga ilus polnud ta ammugi.
Selle nõia teenistuses oli üks vaene piiga, kelle kuri sorts ei tea kas Soomest või Virust oli varastanud. Aga see piiga oli ilus!
Niisugust neiut ei teadnud isegi vana nõid enam kuski pool olevat.
Nõiamoor ei sallinud ilusat kasvandikku sugugi; müksas ja tüksas aga tüdrukukest, kus ta iial mahti sai. Tuli keegi noormees kord peresse, siis aeti kasulaps koerte sekka, oma lapsele pandi aga siidisärgid selga ja kuldkingad jalga.
Ükskord istus nõia tütar toa lävel ja ketras kuld-lõnga, vaene kasuõde istus aga läve kõrval ja ketras takust lõnga. Seal juhtus uhke kosilane majasse ning nõudis üht tütart omale mõrsjaks.
„Olgu!” ütles vanamoor. „Vali siis! Oma silm ikka kuningas! Kust sa võtad: kas läve pealt või läve kõrvalt!”
Mees silmitses neiusid – ei pannud peretütre uhketest ehetest midagi tähele – muudkui ütles: „Võtan läve kõrvalt!”
„See ei ole kellegi valimine!” ütles vanamoor. „Ega mina oma perest ometi tühja tüdrukut, uhkele kosijale ei anna. Mine seekord koju ja tule uuesti valima!”
Kosilane läkski koju.
Kui ta teine päev tagasi tuli, oli vanamoor vaeslapse kuldriietesse pannud, oma lapsele oli ta aga vaeslapse riided selga annud. Vaeslaps ketras koja lävel kuldlõnga; oma tütar aga istus läve kõrval ja ketras takust lõnga.
„Kust sa nüüd võtad?” küsis vanamoor: „Kas läve pealt või läve kõrvalt?”
„Võtan seekord läve pealt!” ütles kosilane.
Vanamoor ei pääsenud kuhugi enam, pidi sõna pidama, sest kus meest majas pole, seal peetakse naist sõnast.
Kosilane sai vaese kasulapse omale ning viis oma ära.
Peretütar jäi maha põhjama ja kiruma. Vanamoor aga ütles: „Ära muretse midagi, tütreke! Küll maksame kavalale kosijale põlgamise kätte!”
Kui nüüd juba hea tükk aega oli mööda läinud, seal kuuldi ka nõiaperes, et noorikust olevat juba tite-ema saanud.
„Nüüd, on paras aeg, tütreke!” ütles nõiamoor.
„Läheme nüüd ja tasume oma teotamise! Noorikuks saad sa täna muidugi!”
Läksidki mõlemad kasulapse peresse.
Vaese tite-ema õnnetuseks ei olnud seekord peremeest kodus. Nõiamoor viskas tite-emale hundinaha selga ning see jooksis metsalisena metsa. Omale tütrele aga pani ta tite-ema riided selga, andis talle väikese lapse sülle ning läks siis ise jälle ära.
Mees ei saanud pettusest esiotsa midagi aru.
Aga väike lapsuke karjus kui pill, niipea kui ebaema ta sülle võttis; ta käsi oli ju külm ja kõva kui kivi. Kui ebanaine mehe pead otsis, sai ka mees aru, et see ema õige naine polnud. Oma naise käsi oli hell ja tüma, selle naise käsi kõva ja kare.
Ükskord kõndis lapsehoidja titekesega metsa ääres. Seal tuli korraga hunt metsast, viskas naha suure kivi peale – lapse ema valmis. Võttis lapse, imetas ja jooksis siis jälle metsa; keelas aga lapsehoidjat mehele sellest rääkimast.
Mõnda käis hunt iga päev last imetamas.
Viimaks rääkis lapsehoidja mehele selle loo ometi ära.
Mees sõitis kohe targa juure ja küsis nõu.
Tark ütles: „Küta aga kivi heledaks, küll hundinahk siis ära kõrbeb ja küll sa naise siis jälle kätte saad!”
Mees täitiski jalapealt targa nõu: saatis lapsehoidja lapsega jälle kivi lähedale ning peitis enda ise põõsasse, et asjalugu oma enese silmaga sihtida.
Ei kestnudki kuigi kaua, seal hüppas hunt metsast välja, viskas naha kivile ning hakkas last imetama. Imetas, imetas, – nuusutas siis ja ütles:
Lapsehoidja vastu:
Kui aga imetaja läks nahka võtma – nahk põlenud!
Jäi teine nüüd nagu kohmetanud ja külmetanud seisma! Ei mõistnud enam üht ega kaht lugeda – tumm ja tumm.
Küll katsus mees kõik imed ära, aga naine jäi tummaks.
Mees viis teise koju ja pani aita kinni. Ruttas ise targa juure nõu küsima.
Tark nõu andma: „Mine koju ja aja hobusele aida läve ees taoseid tagurpidi pähe – aga ikka nii, et naine seda kõik näeb! Niipea kui tal ükski sõnake suust välja tuleb, siis on tal keelepaelad jälle lahti!”
Mees tänas tarka hea nõu eest ning ruttas jälle kodu poole.
Teisel päeval tõi mees hobuse aida ukse ette ja hakkas seal loomale taoseid tagurpidi kaela ajama. Küll ajas ja ajas, aga hobu ei tahtnud puid ees ja patja taga käia lasta.
Naine oli küll kaua aega vait olnud, aga ei suutnud enam vaikida, ütles: „Noh, mees, mis sa nüüd teed!”
Oligi jälle endine naine valmis.
Nõia tütrel oli küll süda täis, aga mis ta sinna võis parata! Ära ei läinud ta aga ka mitte.
Mees läks kolmat korda targa juure nõu küsima, sest kaht naist ei tohi ju keegi inimene pidada.
Nõid ütles: „Mine koju, täida suur tõrs tulise keeva veega, riputa natuke tuhka vee peale, et üleliia auru üles ei tõuse! Viska siis oma sõrmus tõrde ja mõõda naistele jooksutee ette ning ütle: „Kumb teist ennem tõrre kallale jõuab ja tõrrest sõrmuse siia toob, see jääb minu perenaiseks.”
Teisel päeval oli tõrs keeva veega valmis ning mees kutsus naised võitu katsuma.
Nõia tütar ei jõudnud aega ära oodata, millal sammud loetud ja võidujooks võiks alata; oma naine oli aga kurb ning nutune, sest ega temal ju nõia jalgu olnud.
„Nüüd aga jooksu!” hüüdis mees.
Oligi omal naisel õigus: tema ei saanud veel veerandit ettemõõdetud teest ära jooksta, kui nõia tütar juba tõrde hüppas.
Aga nüüd sai ka omal naisel nutust naer.
Nõia tütar tõstis vandudes veel pea veest välja ning ähvardas: „Ah, sa arvasid minust lahti saavat! Ei saanud ühtigi! Minu väike sõrm jääb aiateiba otsa harakaks!”
Seal lendas harakas tõrrest välja ning istus aiateibasse. Nõia tütar sai veetõrres surma; oma kallis kaasa oli päästetud.
Harakas on aga nagu mõni vana nõiapiiga, kes ühe talu aiateibast teise talu aiateibasse lendab ning ühtepuhku kädiseb ja lobiseb. Kui teda jälle kuulda, siis ütlevad naabrid: „Küllap nüüd jälle mõni tüli tuleb või pahu sõnumeid kustki kuulda saame!”