Kommentaar

Linamüüja

Talumees sõitis linakoormaga linna.

Tee läks järvest üle. Mees iseendamisi rääkima: „Oh kurat, küll ma nüüd seda raha saan!”

Näeb korraga, musta verd mees kõnnib koorma kõrval. Võõras mees hakkab juttu tegema: „Võta mindki peale: lumi on sügav, ei jaksa enam kuidagi jalgsi edasi saada.”

„Ei või kedagi enam peale võtta! Näed isegi: suur koorem ja hobune väsinud,” vastas talumees.

„Pole sest viga midagi!” ütles võõras mees ning

hüppas koorma otsa.

Koorem läks korraga nii raskeks, et hobune vaevalt aga veel jõudis edasi minna.

Said ometi suure vaevaga linna.

Mees läks kaupmehe juure ning sai otsekohe kaubale, makseti hea raha linaleisika eest.

Kui aga linad kaalu peale pandi, nägi müüja, kuidas võõras mees ruttu ja osavasti kaalu peale linade alla puges.

Linad kaalusid mitu head leisikat enam ning müüja sai, mis ütelda, hea kotitäie raha.

„Läheme nüüd kõrtsi liiku jooma!” ütles võõras mees. „Kaup läks sul sedavõrd hästi, et võid mitu päeva purjutada ja viid sellegi pärast suure kasuraha koju.”

„Läheme peale!” ütles linamüüja.

Hakkasid nüüd kõrtsis jooma ja jorutama, kuni öö peale tuli. Mehel juba pea soe.

Võõras mees ütles: „Raha sul nüüd küll juba natuke on, aga ega sest eluajaks veel ei saa. Läheme nüüd rikka kaupmehe tagavara-kambrisse ning võtame sealt veel niipalju kui süda himustab. Temal seda kulda ja hõbedat küllalt.”

Mees mõtles ja mõtles ning ütles viimaks: „Olgu peale, läheme!”

Võõras mees võttis oma kübara, pani mehele pähe ning lisas juure: „Kui sul see kübar peas on, ega sind siis keegi ei näe. Ole aga ise julge, ära karda midagi!”

Läksidki rikka kaupmehe tagavara-kambrile. Esimese ukse said kergesti lahti, aga teisel uksel suur raudkang ees. Mis nüüd teha?

Korraga hakkab võõras mees hammastega raudobaduse külge kinni ning tirib, et tuli sorab.

„Oh jumal, küll sul aga seda jõudu on!” imetles linamüüja.

Võõras oli silmapilk just kui maa alla kadunud.

„Mis kuradi vilbus mees see ometi peaks olema?” hakkas talumees vanduma ja kiruma.

Võõras aga jälle seal ja hakkab uuesti hammastega raua otsa kinni. Tõmbas teine raksuga aasad seinast välja, ning – uks lahti! Täitsid nüüd koti kulda täis, – mees pani oma linade raha ka veel koti suhu; viisid siis kalli varanduse ree peale.

Linamüüja istus varanduse peale ning läks minema.

Järvest üle sõites hakkab mees oma suure rikkuse peale mõtlema ning ütleb jälle iseendamisi: „Sina helde Isake, küll mul nüüd seda raha ja rikkust on!”

Aga selsamal silmapilgul kuulis mees kilinat ja kõlinat: kuld veeres ree pealt viimase penningini järve. Ka linaderaha läks ühes võõra kullaga vette.

Mine sa võõrast vara püüdma, kaotad oma enese raasukesegi selle juures ära. Või ülekohus kotis seisab!