Ükskord vanal ajal elas kuski meie maal nõukas peremees kolme pojaga.
Kui vanamees ära tundis, et surm enam kaugel polnud, jaotas ta oma talu kolme jakku ning ütles poegadele: „Kui ma ükskord ära suren, siis võtke igaüks oma jagu ja elage ilusasti nagu vennad kunagi!”
Mõne nädala pärast viisid pojad isa juba mulda.
Aga vanemad vennad ütlesid nooremale kohe: „Mis sina, noor inimene, selle põlluga ja maaga teed! Meie ei anna sulle muud kui selle väikese kaasiku seal arul; ja vana halli ruuna. Kui sa sellega rahul ei ole, siis mine” kuhu tahad. Ka saun jääb veel sulle.”Võtsidki tõesti noorema venna käest kõik isa päranduse ära ning jätsid mehikesele paljalt sauna, hobusekronu ja kaasiku.
Noorem vend mõtles: „Kuhu ma nüüd pean minema, puupaljas inimene! … Olgu peale, lähen sauna elama! Teen tööd ka, ehk elatan ennast ometi; või mina, üksi nii vaene olen!”
Asuski sauna elama.
Käis iga päev kaasikut vaatamas ja ütles ikka: „Setu’p mul seda isa pärandust on!”
Ühel päeval tuli mehel hea nõu pähe: „Kaseraagu mul küllalt – hakkan päris luudi tegema! Viin luuad linna ja saan neist mõne kopikagi. Hobune mul omast käest: panen koorma peale!”
Tegigi koorma luudi valmis ja müüs ära.
Nüüd käis mees tihtigi oma kaubaga linnas.
Kui ta ükskord oma luuakoormaga jälle linna poole läks, istus vana hall mehike tee ääres kivi otsas ning palus linnalist: „Ole hea mees, võta ka mind selle kiviga peale! Ei jõua enam jalgsi edasi minna!”
„Armas vanataat! Näed isegi, et koorem enesel peal ja vana hobusekronu on juba väsinud. Oota veel natuke, ehk tuleb mõni teine sõidumees ja võtab su peale!”
Vanake ei kuulanud sellest keelust midagi: võttis aga kivi sülle ning kobis vankrile.
Imelugu oli aga see: hobune ei tunnud sest midagi, et koorem suuremaks oli saanud, käis ja sörkis aga peale nagu ennegi.
Kui nad linna turule jõudsid, ütles vanamees: „Säh, poeg, võta see kivi veo palgaks! Küll sa näed, mis sulle tema eest maksetakse.”
Ütles ja läks ära.
Mees hakkas luudi müüma.
Aga enam kui tema luudi käidi seda kivi vaatamas. Viimaks oli kivi ümber inimesi murruna koos.
Kui kuningas sellest haruldasest kivist sõnume oli saanud, saatis ta mehe järele ning laskis selle ühes kiviga oma juure tulla.
Kuninga kullasepad ja kivitundjad katsusid kivi läbi ning ütlesid kuningale, et see üks koguni haruldane ja kallis kivi olevat, ning andsid nõu: ostku kuningas see kivi ära. Tema eest võivat mehele terve kotitäis kulda maksta.
Kuningas ostis kivi ära ning andis mehele kotitäie kulda.
Koju jõudes hakkas mees kulda lugema. Aga millal sa ta ära jõuad lugeda!
„Lähen palun vendadelt mati; hakkan matiga mõõtma.”
Vennad aga olid kavalad ning panid mati põhja pigi, et näha saada, mida noorem vend matiga mõõdab.
Kui ta mati tagasi tõi, leidsid vennad kuldpenningi mõõdu põhjast. Ja kohe pärima: „Kust sa, vend, ometi nii palju seda kulda said, et teda juba matiga mõõdad! Ütle meile ka!”
„Mul on niisugune kaasik,” ütles noorem vend, „mille okstest luudi saab, mille tükk toobi kulda maksab.”
Nüüd käisid vanemad vennad nooremale vennale peale, et: müü ja müü oma kaasik meile ära!
„Ega ma teda küll ei müüks,” ütles noorem vend, „aga teile ma venna poolest just müün, kui teie mulle selle mati täie hõberublasid annate.”
Vennad otsisid kõik oma vara ja rikkuse kokku, aga ei saanud ligigi. Müüsid viimaks oma päranduse ära ja said siis ometi mati pea ääretasa ja palusid, et vend sellega lepiks.
„Matt pole küll veel täis,” ütles noorem vend, „aga olgu peale, võtan venna poolest vastu.”
Nüüd pani noorem vend oma varanduse vankrile ning läks koguni ära teise nurka elama.
Vanemad vennad tegid aga terve kuhja luudi valmis ning läksid siis linna müüma.
Ilusatel luudadel ikka palju tahtjaid.
Juba alevis hakati küsima: „Peremehed, mis luuad maksavad?”
Peremehed aga vastu: „Toop kulda tükk!”
Alevi rahvas pidas mehi nõdrakesteks.
Mehed aga tõendasid: „Nüüd saate veel toobi kulla eest, pärast peate palju enam maksma!”
Kui nad linna turul ka jälle niisugust juttu hakkasid ajama, tuli turukubjas ja ajas luuakaupmehed linnast koguni välja.
Nüüd olid vanemad vennad veel vaesemad kui noorem vend enne.