Kord elas verivaene mees naise ja suure lastekarjaga.
Mõnikord ei olnud tervel perel palukestki suhu pista, ning kui mõni helde käsi neid poleks sel puhul aidanud, siis oleks surm kallale kippunud.
Oli nüüd jälle niisugune järg majas.
Ei hakanud seekord nõu kuhugi.
„Mine ometi metsa, too seenigi koju!” ütles naine mehele.
Mees läkski metsa seeni otsima.
Istus kännu otsa maha ning hakkas kaebama ja kurvastama, nimetas Jumala ja inglite nime – aga see ei aidanud kõik midagi. Viimaks hüüdis mees meelt heites: „Kurat, tule sinagi ometi appi!”
Mees tõstab silmad üles ja – ennäe! Võõras must mees seisab paar sammu kännust eemal.
Hakkab juttu tegema ja küsib: „Mis sul viga, külamees?”
Vaene mees kaebas võõrale oma häda põhjani ära ning pani veel haledaid sõnu juure, et võõra südant liigutada.
„Sõber, mis sa sellepärast siis niimoodi kurvastad! Eks sa võta raha võlgu!” ütles võõras mees.
„Kes mulle, vaesele mehele, raha võlgu annab! Millal ma ta jälle ära maksan ja millega ma teda teenin!”
„No, mina annan sulle niipalju raha, kui sa ise tahad! Kolme aasta pärast tood aga laenu jälle tagasi just siiasamasse kohta ja hüüad: „Ilp-Hans, tule raha järele!” Raha peab aga selle kolme aasta sees kõik ümber vahetatud olema; muud tööd ega intressi ma su käest ei nõua. Aga pane tähele, et sa mu tingimused täidad, – muidu võiks sulle tagasimaksmise juures õnnetus juhtuda!”
„Kas oled sellega rahul?” küsis võõras mees.
„Miks ei, miks ei, hea mees!” hüüdis seeneotsija.
Võõras mees võttis vaese mehe rüü ja toppis ta puulehti täis ning ütles: „Mine nüüd selle koormaga koju ning vaata seal homme järele, mis lehtedest saanud; aga ära unusta, et sa pead kolme aasta pärast siin olema ning vahetatud raha, ükskõik kui palju teda veel järel on, mulle tagasi andma.”
Need sõnad rääkinud, oli võõras mees just kui maa alla kadunud.
Mees vaatas seljatäit ja mõtles: „Tühja ka! Siit saab nüüd mõnd raha või abi!”
Viis aga sellegi pärast koorma ikka koju.
Rääkis naisele asjaloo kodus ära ning lisas veel juure: „Saame ometi näha, mis mu rüü sees on!”
Naine naeratas: „Mis seal muud võib olla kui ikka päris puhast kulda!”
Naise naerust sai aga tuline tõsi: rüüd oli puhast kuldraha täis. Teda oli nii palju, et mees ja naine nädala aega lugesid ja arvasid ning ei saanud siiski veel valmis.
Mis neil nüüd viga oli elada! Süüa ja juua niipalju kui süda kutsus, ning rahast ei millalgi puudust.
Mehe peamure oli aga niipalju raha ümber vahetada kui iialgi võimalik. Ning kes ei oleks puhast kuldraha tahtnud!
Kolme aasta jooksul oli vaesest mehest rikas peremees saanud: oli teine omale ilusa talu ostnud ning kõik aidad-laudad täitnud, igasuguseid asju omale ostnud, millel aga nimi oli. – Sellegi pärast jäi ikka veel kolmveerandi osa raha üle.
Nüüd olid sest ajast just kolm aastat möödas, kui mees raha oli saanud. Pidaski teine sõna ja läks vahetatud rahaga metsa.
Istub kännu otsa ja vaatab veel raha läbi.
Leiab aga seal, et mitu-setu tükki on alles ümber vahetamata. Mõtleb sinna ja tänna: kust nad ometi siia said, kodus neid ei olnud! Mehel lõi süda nagu külmaks! Ei julgenud Ilp-Hansu hüüda.
Mõtleb viimaks: „Mis ta mulle siis tohib teha! Ega mina ei tea, kust need kullatükid siia on saanud! Ma hüüan!”
Hüüab ka: „Ilp-Hans, tule raha järele!”
Ei kuulda ega näha midagi. Mees jälle: „Ilp-Hans! … Ilp-Hans! tule raha järele!”
Ei ka midagi. Hüüab kolmat puhku.
Nüüd tuli noor, must mees metsast välja ja ütles kurva häälega: „Ilp-Hans ei ela enam. Juba mineva sui lõi Pikker vaesekese maha! Mina olen tema poeg. Võta kõik raha omale tagasi, muudkui anna selle eest vanamehele hingearmu!”
Mees ka õnnistama: „Jumal ülendagu tema hinge ja alandagu pattu!”
„Ui, ui, mis sa nüüd nõnda ütled!” uiutas must mees. „Ütle ikka: kurat võtku tema hing ja poogu põrgus üles!”
Mees ehmatas niisuguse kurjuse üle ära ning ei saanud muud suust välja kui: „Jumal-Issa, Jumal-Pojuke!”
Must mees oli aga kadunud kui tina tuhka.
Mees võttis rahakoti jälle selga ja läks koju.