Vanapagan läks pojaga mõisa nurmest üle.
Teomees vannub ja põhjab hobust: „Võiks sind pagan võtta ja süüa! Mina sinuga enam korda ei saa!”
Poeg ütleb vanale: „Kuula, kuula, isa! Seal paku-takse sulle hobust! Mine võta ära!”
„Mis pakkumine see on!” ütles vanapagan. „Teopoisid pakuvad ja võtavad siis jälle tagasi. Või need oma sõna peavad!”
„Luba, ma võtan selle hobuse ära!” ütles poeg.
„Võta peale!” naeratas vanapagan.
Poeg läkski hobuse kallale ja hakkas teda lahti rakendama.
Teomees imestab ja imestab: mis lugu see ometi on! Hobusel võetakse riistad ümbert ära, aga võtjat pole kuski. „Issa, Pojake, Püha Vaimuke! Mis see nüüd tähendab!”
Poeg pani putkama.
Vanapagan irvitas: „Noh, mis ma sulle ütlesin! Teomeestega ei maksa tegemist teha, olgu siis mõne kupja, kiltri või opmaniga.”
„Isa, näe, kütt tuleb!” ütles poeg.
„Tulgu peale!” vastas vanapagan ning läks kütile vastu.
„Ole hea mees, anna mulle natuke ninatubakat,” palus teine jahimeest.
„Miks ei!” vastas kütt. „Mul päris värske tubakas. Säh, nuusuta!”
Kütt pani püssiraua otsa just vanapagana nina alla. Vanapagan nuusutas, ning teine saatis terve laengu nuusutaja ninasse.
Vanapagan aevastas ning atsiuhtas: „Oi, küll on sul alles kange ninatubakas!”
Jätsid küti rahule ning läksid oma teed.
Vanamehe nina kipitses aga mitu aega veel küti tubakast.