Juhtus nüüd, et rätsep peresse tuli.
Rätsepatel on enamasti ikka see mood, et nad kõigile poole oma nina pistavad, kuhu seda tarvis pole. Niisugune mees oli ka see rätsep. Tema leidis ühe imevärki naha tagakambrist üles ning arvas hulga mõtlemise ja tunnistamise järele välja, et see muud ei või olla kui perenaise hundimunder. Nahk oli aga nii kunstlikult kokku sobitatud, et kui sa ta selga panid, siis olid kätel ja jalgadel oma koivad ja peal kott ka: muudkui hunt valmis. Ehk rätsep küll õmblusi otsis, et neid laita, nagu see tema viis oli, siiski ei leidnud ta sedavärki tööd mitte: nahk näis ühest tükist olevat.
Korraga tuleb nõelujal himu peale nahka oma selga tõmmata.
Aga kohkub ometi jälle ära, kui ta selle peale mõtleb, et temastki võiks hunt saada.
Rätsep ikka rätsep; ei mõtelnud teine kaua järele, hakkas nahka selga tõmbama.
„Pea, pea! Seon omale selle rautatud vankriratta selga. Ega mul siis mingit õnnetust või tulla: ratas suurem kui aken ja uks kinni.”
Siduski suure rautatud ratta köie-otsaga selga.
Niipea aga kui ta pea ja käed naha sisse tõmbas –hunt valmis. Hüppas tooli peale, toolilt laua peale, laualt akna peale, – ning ühe ainsa rapsuga oli mees läbi akna väljas. Ratas aga lõi aknapostid ja -piidad seinast lahti, nii et paljalt suur auk akna asemele jäi.
Hunt-rätsep pühkis kui tuul metsa.
Kui peremeest-perenaist kambrisse tulid ning asjalugu nägid, said nad kohe märku, mis rätsep teinud. Et nüüd kallis nahk kaotsi ei läheks, ruttasid mees ja naine metsa hunt-rätsepat taga otsima. Otsisid kaheksa päeva, enne kui jälile said. Perenaise salasõnad päästsid käärikoti-mehe õnnelikult jälle ära.
Oleks aga üheksas päev kätte jõudnud, siis ei oleks kellegi võimusõna enam rätsepat võinud päästa.
Rätsep ei pistnud aga sestsaadik enam oma jalga palumata talurahva tagakambrisse.
Kuidas perenaine selle hundinaha saanud ja mis õnnetus talle pärast seda juhtunud, sest ei räägi meie muinasjutt midagi.