Hulk karjalapsi käratses jõe käärus, et hirmus kuulda; vandusid ja põhjasid nagu kõrtsiskäijad.
Üks karjane ütles küll: „Ärge vanduge, küll te näete, mis tuleb!”
Teised ei hoolinud sest midagi, muudkui põhjasid ja kirusid aga peale.
Korraga tekkis valge hobune karjaste sekka.
Karjased nõu võtma: „Istume talle selga ja sõidame!”
Hakkasidki hobuse selga ronima.
Mida enam neid hobuse seljas oli, seda pikemaks venis hobune.
Nüüd olid kõik seljas.
Ka hea karjapoiss katsus hobuse selga saada, aga ei saanud ega saanud. Niipea kui ta katsus üles hüpata, jäi hobune ikka lühemaks.
„Kuhu mina siis nüüd istun?” pahandas viimaks karjapoiss. „Ah, ah, ma istun näki näsa otsa!”
Hobune kadunud nagu maa alla.
Karjased mätta peal maas.
Mis see hobune muud võis olla, kui mõni paha näkk.
Vist tahtis ta need kurjad karjased jõkke viia.