Vanapagan sai soldatiga kokku ja palus: „Ole hea mees, vii mind linnast läbi! Ei saa ise minna, kas tee mis tahad: kõik tee nelja silmaga koeri täis. Niipea kui ma end linnas näitan, on nad karjakaupa mul vastas.”
„Miks ei!” vastas soldat. „Aga ilma hinnata sest palvest vist midagi ei saa.”
„Mis sa siis maksu tahad?” küsis vanapagan.
„Ega ma palju ei nõuagi,” ütles teine, „sul seda kullanatukest ikka ju on; too mulle üks kindatäis, siis on kaup valmis.”
„Noh, sedavõrd on mul taskuski,” ütles vanatühi ning täitis soldati kinda kulda täis.
Soldat hakkas mõtlema ja küsima: „Ei tea isegi, kuhu ma su panen… Katsu siia ranitsa sisse pugeda, seal on sul kõige julgem olla.”
„Olgu peale! Aga seal näikse nagu kolm rihma olevat. Ära kolmandat ühtigi kinni pane, mul siis nagu halb olla.”
„Minul ükskõik! Poe aga sisse!”
Vanapoiss puges ranitsasse.
Soldat oli aga niisugune mees, kes säärasel korral sõna ei pidanud.
Niipea kui vanapagan ranitsas oli, sidus ta kõik kolm rihma kinni; lisas veel juure: „Ega soldat tohi ometi lahtiste ranitsarihmadega linnast läbi minna. Kas sa arvad, et undervits mulle ühe vanapagana pärast armu hakkab andma, kui ta mind loga kombel linnas näeb!”
Soldati sõber oli tagalinna sepp.
Sammus mees vanapaganaga otseteed sepa juure ja ütles seal: „Ole hea mees, vana sõber, peksa see ranits alasi peal pehmeks! Undervits tapleb alati, et mul nii sarviline ranits on nagu kuivanud pastal seljas.”
„Pane aga alasile!” ütles sepp.
Aga nüüd käisid haamripaugud ranitsale selga, et nahk villendama hakkas.
„Kas ma veel annan?” küsis sepp.
„Anna aga hästi veel!” palus soldat.
Jälle sai ranits vatti.
„Hea nüüd küllalt,” ütles viimaks soldat, „ehk saab seekord; teine kord tulen jälle, kui tarvis.”
Soldat pani ranitsa selga ja tuli linna tagasi. Laskis vanatühja just kesk uulitsat ranitsast välja.
Teine vaeseke oli nagu seen kokku tambitud. Ei jõudnud naljalt enam jalul seista.
Nelja silmaga koerad olid aga murrus ümber, ning siin sai vanamees veel korra kiskuda.
Niisugust sauna ei olnud vanatühi eluilmaski saanud.
Soldatil sai kullast eluajaks elada ja veel järelegi jätta.
Tuli mehel viimaks ka see kord kätte, et pidi hinge heitma. Ja heitiski hinge.
Tuleb nüüd mees teise ilma ja jõuab põrgu värava ette.
Koputab.
Vanapagan vaatab värava vahelt välja ja karjub: „Ei, ei, kurjategija, sind pole siia tarvis! Mine, kuhu sa tahad, siia sisse ei saa!”
Soldat läks vanajumala juure ja rääkis seal oma juhtumuse, ning talle üteldi: „Tule siia, siin on soldatitel aset küllalt!”
Sest saadik ei lase aga vanapagan mitte üht soldatit enam põrgusse.