Mees tuleb räimekoormaga rannast.
Õhtu jõuab peale, teekäija pöörab hobuse metsa ning jääb sinna öömajale.
Teeb tule maha ja hakkab õhturoaks räimi küpsetama.
Näeb: metsast tuleb pikk must mees välja ja sammub otsekohe tule ääre.
Mees kohmetanud, ei teadnud ega mõistnud midagi teha. Tahtis küsida: „Kes sa oled?” Aga ei saanud sõnagi suust.
Must mees seisis natuke aega vait, ütles siis: „Mine, too mulle metsast räimevarras! Ma küpsetan omalegi räimi.”
Mees ka metsa ning toob hea vankrijuhtme-jämeduse varda välja.
„See on liiga peenike!” ütles võõras mees. „Too uus!”
Mees toob vankriaisa-jämeduse varda metsast.
„Seegi veel peenike, too uus!” ütleb must külaline.
Nüüd toob mees hea valtajämeduse ora metsast välja.
„Vaata nüüd, see just paras!” ütles kole võõras. Hakkas ora teritama ja vahtis ise ikka teravasti mehe peale, nagu oleks ta mõõtu võtnud.
Nüüd sai mees-vaeseke aru küll, mis must mees tegi! Must mees tegi varrast, millega ta rannamehe enese nagu räime oleks ära küpsetanud.
Ei mehel muud nõu enam midagi, kui hakkab karjuma: „Püha-Jüri kutsikad, tulge appi! Püha-Jüri kutsikad, tulge appi!”
Oligi üheksa hunti silmapilk metsast väljas.
Must mees, kes keegi muu ei olnud kui vanapaha ise, poeb ratta rummu sisse.
Hundid vahivad vankri ümber nagu koerad ning ei lähe ega lähe ära.
Mees tõmbab ratta telje otsast maha ning torkab pihlakase kepiga rummu sisse – vanapoiss välja, hundid kallale!
Kes teab, kas ta vaene mees veel hingega pääses või ei pääsenud enam kuhugi.