Nõukal peremehel oli kaks poega.
Vanamehel oli juba üks jalg hauas, teine veel äärel. Kutsus sellepärast pojad ja ütles: „Armsad lapsed, minu eluaeg ei välta enam kaua. Näete isegi, jalg hauas, teine äärel. Teie olete mulle ühearmsad mõlemad, võtke ka kumbki ühevõrra vara minu pärandusest. Talu tehke pooleks ja elage siis kui head vennad teineteisega rahus. Ärge olge kadedad ega kurjad teineteise peale! Kui te minu viimse õpetuse järele elate, küll te siis näete: mõlemad saate nõukateks meesteks.”
Varsti peale seda suri vana isa.
Pojad täitsid tema viimse õpetuse ilusasti: jaotasid kõik varanduse pooleks ja elasidki siis hulga aega nagu vennad kunagi.
Aga varandusel on mõnikord mõne südame kohta niisugune jõud ja vägi, mis venna vennast lahutab. Niimoodi oli lugu ka siin.
Vanem vend sai noorema peale kadedaks ja ütles sagedasti iseendamisi: „Mispärast temal niisama palju varandust on nagu mulgi! Mina olen vanem ja mul peaks enam olema. Vanemal vennal ikka enam õigust.”
Lähevad kord mõlemad vennad kaugele laande puid raiuma.
Kummalgi mehel leib ja servekarp kotis.
„Oot-oot, vennike,” mõtles vanem vend kurja, „küll saan täna terve varanduse peremeheks! Tapan tühja risu metsas ära.”
Said metsa.
Vanem vend mõtles: „Mis ma sest saan, et ma ta ära tapan! Torgin tal silmad peast ja saadan ta siis laande, ega ta sealt ometi üksi enam inimeste sekka ei jaksa tulla. Küll seal hundid ja karud oma kohuse tema kallal täidavad.”
Raiuvad, nüüd puid ja istuvad pärast maha sööma.
Seal kargas vanem vend korraga noorema venna kallale, torkis tal silmad peast välja; sõi karbi veel tühjaks ning saatis siis pimeda mehe ühes tühja karbiga metsa.
Ise aga tuli kuri vend koju ning võttis kõik varanduse oma kätte. Ütles teistele: „Vend kadus ära!”
Pime vend ei teadnud midagi, kuhu minna. Läks käsikaudu edasi – aga ikka sügavamasse ja sügavamasse metsa.
Istus viimaks põõsasse maha ja hakkas nutma.
Kui ta nüüd niimoodi üksinda kaua aega oli ahastanud, kuuleb ta korraga kõnehäält.
Mehel kõrvad kikkis ja ta kuuleb selgesti, kuidas keegi ütleb: „Küll on need inimesed rumalad! Neil on palju pimedaid santisid; käivad nendega kõik tohtrid läbi, aga ei tea sedasamagi, et kui nad tänaöösist kastet võtaksid ja sellega oma silmi peseksid, siis oleks nägemine kohe käes.”
Niipea kui pime vend seda kuulis, kaapas ta maast kohe kastet ja hakkas oma silmi pesema. Ja kas sa targemat tohtrit veel kuulnud või näinud – silmad terved!
Vaatas mees nüüd ümber ja nägi põõsa taga kaht väikest mehikest teineteisega rääkivat.
Esimene rääkis jälle edasi: „Kui vasklinna rahvas seda teaks, siis oleksid nende silmad otsekohe terved.”
„Või see vasklinna rahvas üksi nii rumal on!” ütles teine mehike. „Hõbelinn on juba mitu aastat veejanus, aga keegi ei tea, kus viga on. Kui nad suure laia kivi linna värava alt mõistaksid üles kaaluda, siis oleks linnal vett jälle küllalt.”
„Nii on ka jälle see kuldlinna rahvas ühes oma kuningaga!” ütles esimene mehike. „Kuningatütar käis lauakirikus, laskis õnnistatud leiva kogemata suust maha kukkuda. Kärnkonn tuli altari alt, sõi leiva ära ja puges tagasi. Sest saadik on kuningatütar haige ning ükski arst ei jõua teda terveks tohterdada. Võtaksid nad aga kärn¬konna altari alt välja, küpsetaksid ta ära ja annaksid kuningatütrele sisse, küll siis pikaldane haigus piigast otsekohe lahkuks.”
Kui nad nüüd need saladused teineteisele olid ütelnud, kinnitasid nad veel korra, et kumbki neist ei tohtinud seda inimestele rääkida. Kelle poolt see saladus ilmutataks, see küpsetatavat selsamal kohal ära, kus nad praegu seisavad.
Rääkisid ja läksid ära laande.
Kui nüüd mehikesed silmist olid kadunud, tuli õnnelik vend põõsast ning korjas karbi kastet täis.
„Nüüd lähen jalamaid vasklinna.”
Vasklinna jõudes läks ta kuninga juurde ja ütles: „Mina olen kuulnud, et vasklinna rahvas pime olevat. Olen tark silmatohter ning paluksin kuningalt luba vaeseid pimedaid tohterdada.”
Kuningas vastas: „Ei, vennike! Siin on juba palju tohtreid käinud, aga kellelgi ei ole seda tarkust olnud õnnetuid aidata. Kust sinagi selle osavuse oled võtnud! Lase olla peale, ära õnnetuid ilmaaegu kurvasta.”
Tohter ei jätnud aga järele; käis kuningale seni peale, kuni see viimaks loa andiski.
Nüüd kutsus vennast tohter linna pimedad kokku ning pesi kasteveega nende silmi.
Silmad terved!
Kuninga ja linnarahva meel üliväga hea. Andsid osavale tohtrile hulga raha ja varandust ning kinkisid veel hobuse ja vaskvankri pealegi.
„Mis mul nüüd viga reisida!” mõtles tark mees ja läks hõbelinna.
Kui ta sinna oli jõudnud, läks ta kohe kuninga juure ja palus jutule saada.
Lastigi mees kuninga jutule.
„Ma olen kuulnud, et hõbelinna kaevusooned juba ammugi kinni olevat ning linnarahvas kannatavat alalist veepuudust. Mina tulen teiselt maalt ja olen osav soonevõtja. Kui kuningas mulle luba annab linna läbi vaadata, siis ma näitan kohe, kus need veesooned vangis on.”
Kuningas ei uskunud aga soonevõtjat, vaid ütles: „Siin on juba palju tarku kaevumeistreid käinud, aga keegi ei ole aru leidnud; kust sinagi selle iseäralise tarkuse oled võtnud! Lase olla peale.”
Mees ei jätnud aga enne järele, kuni kuningas viimaks loa andis katset teha.
Nüüd läks soonevõtja targu ühest linna väravast teise. Jäi viimaks suure värava juure seisma ja ütles: „Võtke see suur lai kivi siit üles! Selle all peavad veesooned vangis olema.”
Kui mehed kivi üles tõstsid, hakkasid veesooned kohe kõigilt poolt vulisedes päevavalgele jooksma ning linnal oli vett enam kui tarvis.
Nüüd oli kuninga ja linnarahva meel ülihea. Kinkisid osavale soonevõtjale hulga varandust ja raha. Andsid ka veel kaks hõbevankrit ja hobused osavale mehele teele kaasa.
„Mis mul nüüd viga olla ja elada!” hõiskas poiss. „Lähen ka kuldlinna vaatama. Ega mu tark teadus sealgi nurja lähe.”
Läkski kuldlinna.
Kui ta linna väravast sisse sõitis, panid inimesed tema vara ühe mehe kohta juba natuke paljuks. Tark mees aga palus teda otsekohe kuninga juure juhatada.
Saigi kuninga jutule.
„Ma olen kuulnud,” ütles ta, „et kuldlinna kuningatütar raskesti haige olevat. Mina tulen kaugelt maalt ja olen tark tohter. Kui kuningas mulle luba annaks oma kunsti katsuda, siis näeks ta, et tütar otsekohe terveks saab.”
„Ei, vennike! Siin on juba mitu tarka tohtrit käinud, aga neitsi tõbe ei ole keegi jõudnud tõrjuda. Kust sinagi selle osavuse võtad! Tühi kõik! Mine aga peale jälle tagasi!”
Küll katsus mehike kuningat lubamisele ahvatleda, aga see ei maksnud midagi, sest kuningas jäi oma arvamise juure.
Kuid väravavahid ütlesid viimaks kuningale: „Ega see lihtmees või olla. Tuli kalliste vankrite ja hobustega linna. Laske aga õnne katsuda.”
Kuningas laskiski vahtidel enese pöörda ning andis tohtrile loa õnne katsuda.
Tohter ka kohe tööle.
Öösi pimedas toodi kärnkonn kirikust altari alt ja küpsetati ära. Tambiti siis peeneks ja pandi pudeli vee sekka.
Teisel hommikul läks tohter rohuga kuningatütre juure ning tegi targu juttu: „Ega see haigus elu peale käi. Kui kuninglik neitsi sellest rohust kolm korda joob, siis peab ta otse terveks saama.”
Neitsi võttis rohu ja jõi esimese korra, siis teise ja kolmanda korra.
Kutsuti kuningas vaatama.
Tütar terve kui terve.
Kes jõudis nüüd kuninga ja kuldlinna rahva heameelt üles rääkida!
Kuningas andis osavale tohtrile palju kuldvarandust ja raha ning teele veel kolm kuldvankrit ja ilusat hobust pealegi.
Mis nüüd mehel viga olla ja elada!
Mõtles: „Lähen nüüd koju vaatama, mis vend teeb!” Hakkaski oma kuue vankriga ja suure varandusega kodu poole reisima.
Kui vend kodus seda vara ja rikkust nägi, ei olnud tema imestusel enam aru ega otsa.
„Kust sa selle rikkuse ometi said? Ütle ometi mulle ka! Võta selle eest või terve talu ühes kõige varandusega palgaks!”
Noorem vend seletaski ära, kuidas ta laanes suures põõsas istunud ning kaht väikest meest kuulnud rääkimas.
Vanemal vennal ei olnud aegagi kõike otsani kuulata – muudkui jooksis laane poole ja otsis põõsa välja ning puges sisse.
Õhtu jõudis ja öö kippus kätte.
Seal kuuleb vend kaht meest teineteisega kurjasti taplevat. Vaatab – väikesed mehikesed põõsa taga. Kuulab – mehikesed käratsevad: „Sina oled selle salanõu inimestele teada annud, muidu ei oleks keegi vasklinna rahvast võinud nägijaks teha, hõbelinnale vett anda ega kuldlinna kuningatütart terveks tohterdada!”
„Sina ise oled selle salatarkuse välja lobisenud!” vastas teine.
Niimoodi käratsesid mehikesed hulga aega.
Ütlesid viimaks: „Heidame liisku!”
Heitsidki liisku.
Liisk langes teine kord teise peale.
„Ei siin ole õiget asja!” ütlesid mehikesed ning hakkasid ümber vaatama.
Leidsid vanema venna põõsast.
Väikesed mehikesed panid kui pillid karjuma: „Või sina kelm tuled meid teist korda kuulatama! Küll meie su kaelaluu murrame!”
Asusid vanema venna kallale, ning seda vaest meest ei saadud pärast enam näha.
Jah! Miks sa ei kuulnud isa viimast õpetust!