Ennemuiste elas suure laane lähedal nõukas peremees kolme kauni tütrega.
Jumedate piigade pärast oli juba mitugi kosilast peresse tulnud, aga kellelegi neist ei olnud neiud palgaks pandud.
Ühel hommikul saatis eit kõige vanema tütre aita ning käskis kirstust kangast tuua. Tütar ruttas ema soovil võtmega aida juure. Näeb korraga: kuldmuna veereb kassi-august aita.
„Kas nüüd pole valge väljas!” ütleb piiga. „Kuldmuna läks aita! Kes teab, mis õnne või õnnetust see imenähtus mulle peaks tooma!”
Neiu keeras ukse lukust lahti ning astus aita. Kuldmunake veeres siin nagu mõni hingeline põrandal edasi- tagasi ning kadus viimaks viljakottide vahele.
Selsamal silmapilgul seisis aga ilus noormees neitsi ees ja palus teda omale abikaasaks tulla.
Ehmatanud piiga ei saanud esiotsa sõnakestki suust. Viimaks aga, kui meel ja mälu jälle tagasi tulnud, vastas ta noormehele: „Ei tohi ilma isa-ema teadmata midagi lubada! Või see meheleminek mõni mänguasi on!” Palus siis noormeest ennast vanemate jutule minna.
Noormees aga käis tütarlapsele ikka peale, et tule mulle ja tule mulle!
Kui teine mingisugust meelitamist ei kuulnud, ütles noormees: „Tule ometi mu kodu vaatamagi! Küll sa siis näed, missugust lahedat elu sa minu abikaasana võid elada. Ega ma siit kaugel ei elagi!”
Tütarlaps põikles esiti küll vastu, aga kui noormees ikka jälle nii lahkesti ja kindlasti peale käis, lubas ta kaasa minna.
Läksid nüüd minema. Otsekohe suure metsa sisse ja ikka sügavamale ja sügavamale.
Kui nad hulga aega niimoodi olid käinud, jõudsid nad toreda maja juure. Maja, mis ütelda, nagu mõni mõisa! Maja ees ja maja sees oli nii palju asju ja värkisid, et maja peremeest nende järele võis maailma-rikkaks pidada.
Kõik oli siin neiu meele järele ning tema lubas heameelega noormehe abikaasaks tulla, kui aga vanematel selle vastu midagi ei oleks.
„Mis neil siis oma lapse õnne vastu võib olla!” ütles noormees. „Aga parem on siiski, kui ma neilt ise järele küsin. Jää sina, hea laps, siia, mina aga lähen sinu vanemaile ja õiendan asja ise veel tänapäev ära.”
Piigal ei olnud selle nõu vastu midagi rääkimist, muudkui soovis noormehele head teed ja õnne vanemate jutul.
Noormees võttis taskust halja hõbedase võtme, andis ta neiu kätte ja ütles: „Et sul aeg minu äraolekul igavaks ei läheks, sellepärast käi ja silmitse kõik minu kohad ja kambrid läbi ning võta ja maitse, mis süda kutsub. Aga sinna tahapoole, sellesse väikesesse kambrisse, mille jaoks see hõbedane võti siin on, ära mine sina mitte. Sinu sõnakuulmata olek võiks ilmaaegu pahandust ja lahutust meie vahel sünnitada.”
Andis võtme tütarlapse kätte ja läks ise teele. Küll oli aga siin talus mitmesugust vara ja rikkust! Tütarlapse silmad väsisid seda küllust vaadates; üks asi ikka ilusam kui teine.
Viimaks tuli koduhoidja ka selle kambri ukse ette, mille tarvis hõbedane võti oli.
„Kes teab, mis imeasju siin kambris veel võib olla! Ega ta mulle muidu sisseminekut ei oleks keelanud,” mõtles neiu. Juba pidi ta ukse lahti tegema, aga seal tuli talle veel õigel ajal noormehe hoiatus meele.
Kui kauaks see kestis! Olgu ta nüüd neiu või noorik, uudist tahab ta ikka teada; see on juba naisterahva vana viis.
Neiu võttis võtme, pööras ukse lukust lahti ja astus keeldud kambrisse.
Oh sina heldeke, kuidas ta nüüd ära kohkus! Kambri nurgas seisis suur laud ning laual mitu naiste pead. Teises seinas seisis verine pakk, mille peal suur laia teraga kirves oli. Laua all aga nähti mitu naisterahva keha maas olevat.
Neiu oli nii kohmetanud, et – laskis võtme maha kukkuda!
Võttis küll jälle ruttu üles – aga vereplekk võtmel küljes. Tütarlaps hõõrub ja nühib, aga tee, mis sa tahad – plekk jääb külge.
Kohkunud neiu pani ukse jälle lukku, aga tunnismärk ei läinud võtme pealt sellegi pärast enam ära.
Just nagu oleks keegi seda peremehele teada andmas käinud – tema kodus!
„Ei saanudki sinu vanemate juure,” ütles ta neiule „teel tuli mulle niisugune mõte pähe: sina ehk võiksid ometi minu keelust üle astuda ja salakambri ukse lahti teha. Tulin sellepärast tagasi. Anna nüüd võti jälle siia.”
Neiu värises nagu haavaleht ning ei teadnud muud midagi teha, kui andis võtme pisarsilmil noormehe kätte.
„Mis see on?” käratas mees kurjasti. „Sina ei ole ometi minu keeldu kuulanud!”
Võttis nüüd tüdruku juukseid-pidi kinni nagu mõni kuri metsaloom, vedas salakambri ning lõi tema pea paku peal maha. Viskas keha laua alla ja pani pea laua peale. Ukse aga lukku.
Talueit ootab ja ootab tütart aida juurest tagasi, aga tütar ei tule. Ootab kuni lõunani ning saadab siis teise tütre vaatama, kuhu vanem õde jäänud.
Teine tütar läheb ka aida juure ning – kuldmuna jälle seal.
Munast saab aidas noormees, kes jällegi teist õde omale abikaasaks hakkab ahvatlema.
Neiu vastu: „Ei tohi ilma isa-ema teadmata midagi lubada! Mine enne ikka vanemate jutule!”
„Tule siis ometi mu kodu vaatamagi! Kui ta su meele pärast pole, ega ma sind siis ometi vägisi vii. Kodu mul lähedal, ei ole tunnigi käiku.”
Tütarlaps ei mõtelnudki midagi paha ning läks noormehega teele.
Kui nad nüüd noormehe majasse jõudsid, tõotas see endise lubamisega jälle neiu vanemate juure kosima minna ning andis hõbedase võtme neiu kätte. Koduhoidjal aga juhtus seesama õnnetus, mis vanemalgi õel: ka tema keha visati laua alla ning pea õe pea juure laua peale.
„Mis see nüüd ometi peaks tähendama, et need lapsed aida juurest enam tagasi ei tule!” ütles pere-eit kodus. „Juba õhtu jõuab kätte, nemad ikka veel aidas.
Noorem tütreke, mine vaatama, mis vanemad õed teevad, kutsu kaokesed koju!”
Noorem õde tuleb aida juure – kuldmuna jälle seal. Munast saab noormees ning see meelitab ja palub ka noorema õe veel oma koju.
Ja noorem õde läkski kaasa; ei hoolinud sest midagi, et päike tunni pärast võis alla veerda. Pandi temagi proovi peale, ning noormees lubas ise selsamal õhtul veel vanemate juure minna. Ja läkski.
Neiu mõtles: „Mis ma nii õhtu hilja veel hakkan võõras majas ümber luusima! Heidan parem puhkama ning vaatan homme, mis siin näha on!”
Leidiski voodiaseme ja heitis puhkama.
Ei olnud uni silmalaugusid veel kinni matnud, seal kuuleb ta piiksumist nagu väikese pillikese häält.
Mis see peaks olema?
„Ah, hiirekesed! Kus neid nüüd puudub!” mõtles neiu ja jäi jälle rahule.
Aga mis imelugu see on? Hiired hakkavad üksteisega rääkima: „Siin on nüüd jälle üks õnnetu laps! Magab nii rahulisesti, nagu oleks tal homme mõni meelehea oodata. Ei teagi, et keha laua alla ja pea laua peale visatakse.”
„Sellest õnnetusest võiks ta kergesti pääseda, kui tal aga enam tarkust oleks,” ütles teine hiir.
„Kuidas siis?” küsis esimene.
„Sidugu neiu võti vöö külge, kui ta salakambrisse läheb,” vastas teine hiir.
„Või ta õdesidki ei võiks päästa!” lisas esimene hiir juure. „Katsutagu kuldmuna senikaua taguda, kuni ta suu lahti teeb; küll ta siis isegi ära ütleb, mis surnukehadega tuleb teha.”
Hiired vaikisid ning neiu jäi ka viimaks magama.
Teisel hommikul ei olnud noormeest veel kodus.
Neiu läks otsekohe salakambri uksele, keeras ta lukust lahti ja sidus siis võtme vöö külge. Astus kambrisse ning vaatas siin kõik teravasti läbi. Laua peal oli arvata tosina ümber naisterahva päid, – oma õdedegi pead leidis neiu nende seast.
„Olgu nüüd peale,” ütles neiu iseendamisi, „ehk saavad teist kõikidest veel hingelised, kui hiirekesed õigust on rääkinud.”
Neiu pani kambri ukse jälle lukku. Arvata lõuna aegu tuli noormees tagasi.
„Ega sa ometi mu salakambris pole käinud?” küsis ta kohe neiu käest.
„Ei käinud! Oli ju ära keeldud,” vastas neiu.
„Anna hõbedane võti siia!” ütles noormees.
Võti oli aga puhas nagu hõbe ennegi.
„Noh, nüüd saad sa mu perenaiseks, kui sul siitmaja kord ja elu meelepärast on!” ütles noormees.
Neiu oli sellega rahul, muudkui palus noormeest, et ta tema enne veel isakoju saadaks, kus saaks veimevakka valmistada, nagu see juba emaemadel viisiks olnud.
Mehel ei olnud selle soovi vastu midagi. Saatis neiu koju, näitas talle siis minnes ka veel salatee oma talu poole ilusasti ära.
Nüüd rääkis noorem tütar vanematele kõik, mis ta kuulnud ja näinud ning kuidas ta ise veel hingega oli pääsenud.
Isa palus külast tosina mehi appi, võttis noorema tütre teejuhiks ning läks siis teisel päeval vara, enne valget kurjategija talule.
Said sinna. Noormees magab.
„Võtke see kurjategija otsekohe kinni ja pooge ta võlla!” karjus peremees.
Aga sellesama korraga oli noormees kadunud, muudkui väike kuldmuna veeres voodist maha põrandale ning sealt ukse poole.
„Võtke kuldmuna kinni!” palus neiu. „See see nõia hing ongi, kes meid metsa pettis!”
Peremees rabas ise kuldmuna kinni.
Muna aga veeres ja põksus peos, nagu oleks ta iga silmapilk jälle tahtnud ära põgeneda.
„Ei, vennike, nüüd sa enam ei pääse!” ütles peremees. „Mehed, hakake teda taguma!”
Kuldmuna saigi nüüd kirvesilmadega ja vasaratega niimoodi vopsida, et viimaks inimesekeeli hakkas paluma.
„Ütle, kus hõbevõti on!” päris peremees.
Ei ütelnud.
„Andke talle aga seni, kui ta suu lahti teeb!”
Ära ütles nüüd ometi, kus võti oli. Tehti kambri uks lahti. Surnuid nähes sai meeste süda nüüd nii täis, et nad oleksid kuldmuna sellesama korraga puruks tampinud.
„Ütle mulle nüüd, kuidas tütred jälle elusse saavad!” käratas peremees.
Muna ei ütelnud.
Nüüd laskis peremees teda uuesti tampida. Tema jälle paluma: „Laske lahti, laske lahti! Küll ma ütlen!”
„Muud kui valu talle!” karjusid mehed. Sai jälle.
„Pange pead kehade otsa, küll tüdrukud siis ellu tõusevad! Laske mind aga lahti! Mis te mind niipalju piinate!” palus kuldmuna.
Lahtilaskmisest polnud juttugi.
Pandi neiudele pead küll keha otsa, aga mis surnud, see surnud! Anti kuldmunale aga uuesti valu.
Nüüd hakkas teine rääkima: „Tooge lakast üheksat jagu rohtusid ning suitsetage nendega tüdrukuid.”
Toodi rohud ja suitsetati.
Ennäe imet! Neiu ärkas üles! Suitsetati, kuni terve tosin tapetuid jälle jalul oli.
Küll see oli nüüd neiudel üks õnn ja hõiskamine!
Rääkisid siis, kuidas kuri nõid oli nad kõik oma võrku petnud ja siis ära surmanud.
Nüüd kütsid mehed ahju tulipunaseks ning kuldmuna visati sisse – ahju uks eest kinni.
Küll paukus ja kärkis teine tules. Sest ei kuuldud midagi. Sinna ta kärvas.
Nõia varandust sai aga mitukümmend koormat, mis kõik ära viidi ning millest kõige suurem osa nooremale õele anti.
Mehed pannud lõpuks nõia talu veel põlema.