Uuemõisa alt, mis Tallinnamaal on, jookseb suur jõgi läbi.
Mõnest kohast olevat ta nii sügav, et keegi tema põhja polevat veel kätte saanud. Sinna jõkke uppunud ennemuiste palju inimesi ära.
Suvel nähtud tema kaldal sagedasti ilusaid vesineitseid, kes kas end pesnud või oma juukseid silunud.
Oldud kord jälle vesineitsit nähtud, siis teadnud rahvas kohe rääkida: „Küllap nüüd mõni inimene jälle jõkke ära upub!”
Ja nii see olnudki.
Kord tulnud üks töömees õhtul hilja põllult ning näinud, kuidas jõe kaldal ilus neitsi istunud ja end pesnud. Mees mõtelnud kohe: „Ega see nüüd muu või olla kui näkineitsi . Lähen ometi lähemale ja silmitsen kord ka imelikku neiut.”
Neitsi lasknudki mehe kaunis lähedale tulla. Hüpanud siis aga sulpsti! jõe vette ja kadunud.
Mees pööranud jälle ümber ning tahtnud kodu poole minna.
Sammunud ja sammunud, aga – imelugu – ei kodu kuski näha. Mees kiirustanud käiku, aga mis sa teed – ei saa kodu ligigi!
Öö tuleb peale; mees sammub ikka hoolega edasi. Aga ei saa ega saagi koju. Viimaks mõtleb mees: „Ma heidan õige natukeseks ajaks puhkama ja sammun siis uuesti edasi.”
Põõsas käepärast; mees heidab põõsa kõrvale maha.
Kui ta silmad jälle lahti tegi, oli päike juba pruukostis.
Aga kuidas ehmatas vaene mees ära, kui ta nägi, kus ta oli maganud: just jõe kalda peal! Poleks põõsa juured kallast kinnitanud, siis oleks ta magaja keha raskuse all ammugi katkenud ja mehe külma sängi saatnud.
Mees aga oli kümme versta Uuemõisast jõe äärt mööda ülespoole läinud.