Ühel sügisesel õhtul läks Simuna kiriku postimees jalgsi naabrimõisa.
Öö tuli järsku peale ning ilm läks pimedaks kui kott.
Korraga kuuleb postimees, et keegi temale järele sõidab.
Juba kabjamüdin kannul.
Mees vaatab tagasi.
Saks kahe musta täkuga järel ning ütleb jalamehele: „Istu peale! Ma viin sind mõne sammu edasi; näed isegi, öö pime ja sügisene tee halb!”
Postipoiss ei mõtelnudki midagi paha; astus lahtisesse tõlda ja härra kihutas hobused minema.
„Anna mulle tuld piibule!” küsis härra.
„Ma ei ole sugugi piibumees!” vastas küsitav.
Härra tõmbas põuest suure piibu välja – ning kust ta korraga selle tule välja võttis, sest ei saanud postimees aru. Härral peerg käes ja õhutab piipu põlema. Aga suitsul oli imelik vänge hais, mis poisi läkastama pani. Härra nägu oli aga nii kole ja luine, et postimees silmad kohkudes ära pööras. Jõudsid metsa lähedale, kust tee alla metsavahi poole kallas.
„Mul tarvis täna öösi metsavahilt läbi minna. Astu nüüd pealt maha ja mine oma teed!” ütles saks.
Postimees astuski maha.
„Ole hea mees, võta mu hobuste lakad rangide alt välja!” palus härra.
Mees täitis härra palve ja nägi nüüd, kuidas härra täkud nii ilusad ja toredad olid, mihukesi ta veel enne polnud näinud.
„Kas sa neid täkke tunned ka?” küsis härra.
„Ei tunne, härra!” vastas postimees.
„See siinpool, kõrval on rikas N. mõisa härra, see siinpool – tema niisamasugune naaber.”
Poiss kohmetas ära, heitis ristikese ette ja katsus aga, et metsast läbi sai.
Teisel päeval toodi sõnum kirikumõisa, et metsavaht olevat enese lakas üles poonud.