Vana Kaval Hans oli ükskord vanapagana poiss. Aga Hans teadis juba ammugi, et see kerge asi ei ole niisugust meest teenida, nagu vanapoiss ise on; sellepärast tegigi ta kohe kontrahis maha, et kumbki ei tohtinud kumbagi vihastada, ei vanapagan Hansu ega Hans vanapaganat. Pandi niimoodi kontrahti: kui peremees poissi vihastab, siis on poisil õigus ja luba peremehe nina peast ära lõigata; kui aga poiss peremeest vihastab, siis on peremehelgi luba poisi nina peast ära lõigata.
Mis Hansul viga! Söök ja jook hea, töö mänguasi.
Kord läheb vanapagan naisega pidule. Ütleb Hansule: Hans-pojuke! Sina jääd nüüd koju. Kui lapsed üles tõusevad, too nad siis meile järele! Aga puhasta nad enne ilusasti ära, nagu see peo korral igal pool ikka viis on!”
„Hea küll, peremees! Küll ma tean,” vastas Hans.
Vanapaar läks pidule.
Hans ootab ja ootab, aga lapsed ei tõuse veel üles.
„Mis ma siis neist niikaua ootan!” ütles Hans. „Võtan ühekaupa ette ja hakkan puhastama. Või see kerge töö on!”
Hans võttis nüüd lapse lapse järele, tappis ära ja hakkas „puhastama”: lõikas lõhki, võttis sisikonnad välja ja puhastas kõik ilusasti ära nagu lihunik kunagi ja pani siis kotti.
See tapmine ja puhastamine kestis kuni lõunani.
Nüüd karastas Hans natuke keha, pani pühapäevariided selga, võttis koti puhastatud lastega turjale ja sammus piduperesse. Pani koti toa läve kõrvale varna otsa ja läks sisse.
„Hans, kas sa lapsed ära puhastasid?” küsis vanapagan kohe.
„Ära puhastasin jah, peremees!” vastas Hans.
„Kas sa kõik ära puhastasid?”
„Kõik jah!”
„Kus nad on?”
„Väljas varna otsas.”
„Või varna otsas! Too ruttu sisse, Hans!”
„Jah, peremees, otsekohe!”
Hans jooksis välja ja tõi puhastatud lapsed kotiga sisse.
Oh minu heldeke, kuidas nüüd vanapoiss ja teised pidulised ehmatasid.
„Sina kelm, sina röövel, sina mõrtsukas!” karjus vanapagan.
„Peremees, ära karju! Mõtle meie kontrahi peale. Ja kas sa siis ise ei ütelnud: Hans, puhasta lapsed ära? Mis mina muud mõistsin teha, kui puhastasin ära. Oleks peremees ütelnud: Hans, pese lapsed ära! Siis oleks Hans lapsed ka ära pesnud. Härga sarvist, meest sõnast.”
Ei tohtinudki vanapagan Hansule midagi teha.
Kord lõi Hans vanapaganaga käe: „Ma võtan ühe hobuse jalgade vahele ja teise teise kaenlasse!”
Läksidki katsuma.
Hans istus ühele hobusele selga ja võttis teise teise käe kõrvale.
„Vaata nüüd hullu poissi!” imestas vanapagan. „Kuidas tal ometi nii palju jõudu on. Noh, ega minulgi vähem jõudu pole. Katsun ka! Hans, too hobused siia!”
Hans hüppas ruttu maha ning andis hobused vanamehe kätte.
Küll katsus ja kirus vanamees, aga – ei aita midagi! Võtab küll hobused kaenlasse, aga mis teha, jalad ei puutu maha! Hobused aga rabelevad ja lõhuvad jalgadega eest ja tagant üles.
Vanamehel süda täis. Pigistab oma kallid hobused pihuks ja põrmuks ja põhjab nagu seatapja, et Hans võidu sai.
Vanapagan ja Hans raiuvad metsas puid.
Hans ütleb: „Peremees, katsume, kumb ennem ninaotsaga augu kuuse sisse saab!”
Vana vastu: „Katsume peale!”
Astuvad nüüd teine teisele poole kuuske ja hakkavad ninaotsaga uuristama.
Uuristavad ja uuristavad.
Kavalal Hansul aga nuga käes ja puurib sellega kuuse sisse.
Vanapagan küsib: „Kas sinu nina juba koorest läbi?”
„Juba ammugi läbi!” vastab Hans.
Uuristavad jälle. Vanapagan küsib: „Hans, kas su nina puu sisse ka läheb?”
,Läheb küll, peremees; tule vaatama!”
Vanapagan tulebki vaatama. Hansul suur auk kuuse sees. Peremees ütleb: „Mis imelugu see ometi on! Sinul suur auk juba valmis, mina ei saanud veel koorestki läbi – ja nina tilgub verd. Imelik tükk!”
Vana vangutas pead. Hans naeris habemesse. Läksid jälle puid raiuma.
Hans tuleb metsast, tasku pähkleid täis. Pureb pähkli suus ikka katki ja sööb. Vanapagan näeb seda ja küsib: „Hans, mis sa seal sööd?”
„Pähkleid söön, peremees!”
„Anna mulle ka paar tükki katsuda?”
„Miks ei, peremees! Säh!”
Hans andis vanale aga peotäie munakive.
Vanamees salvab ja surub, et nägu sinine. Ei aita midagi. Hambad valutavad.
„Küll sul on alles hambad, Hans!”
„Ei ole see veel suur asigi. Vaata, ma salvan kaks tükki korraga katki!”
Hans pistiski kaks pähklit suhu ja salvas katki. Vanapoiss vangutas pead ja läks ära.
„Peremees, ae, tule, veame sõrme!” ütles kord jälle Kaval Hans.
„Veame peale!” ütles vanapagan ja naeratas iseendamisi: „Aga nüüd ma sulle, poisile, näitan!”
Panevadki sõrmed kokku. Kaval Hans aga pistis sõrme asemele raudkonksu vanapaganale kätte.
Tõmbavad nüüd, et sõrad sinendavad.
Hans rabas uksepiida ümbert kinni, ning vanapagan tõmbas raudkonksu sirgeks ja ütles: „Võidu sain küll, aga mina su’ga eluilmas enam sõrme ei vea!”
Vanapagan nägi, et Hans temast mitmes tükis osavam oli, ning püüdis nüüd poissi igapidi pinnida. Hans sai aga vanamehe nõust aru ja tembutas nüüd veel kavalamini.
Vanapagan seisis kord toa läve ees, suur raudnui peos, ja hüüdis: „Hans, tule siia, katsume jõudu! Kes nuia sügavamasse maa sisse viskab, see on võitnud! Aga hoia end, kui sa kaotad, siis müüd oma naha!”
„Olgu peale!” ütles Hans.
„Säh, viska!” ütles vanapagan, nuia Hansule andes.
Hans aga nägi, et kümme temasugust ei oleks jaksanud suurt nuia üles tõsta, ning ütles sellepärast: „Ei, peremehe õigus käib ikka ees!”
Vanapagan virutas nuia seitse sülda maa sisse. Otsis siis jälle välja, pani Hansu ette maha ning ütles: „Säh, poiss, viska nüüd!”
Hans sülgas pihku, võttis nuia otsast kinni ning hakkas ülespoole vahtima. Vahtis ja sihtis ja rääkis jälle vahetevahel: „Tuleb, tuleb… Ei, see on veel väike!”
„Mis sa vahid, Hans? Kes tuleb?”
Hans vastu: „Ma ootan ikka suuremat pilve tulema, aga kõik on ikka liiga väikesed.”
„Mis sa pilvedega teed, Hans?” küsis vanapagan.
„Maa sisse viskamine on mul väike asi. Aga ma tahan peremehele näidata, et ma selle nuia kõige kõrgema pilve sisse võin visata.”
„Ei, ei, Hans, lase olla peale! See on minu isaisa nui; ma ei taha teda kaotada!”
Võttis nuia ja viis ära tagakambrisse.
Hans tahtis kord jälle vanapaganat pilgata ja trotsida ning ütles: „Peremees, kas sa usud, ma löön sulle suure kirvega nimetissõrme küüne otsast niipalju maha, kui seal musta on?”
„Seda ma ei usu!” ütles vanapagan.
„No pane aga sõrm paku peale! Küll sa näed!”
Vanapagan pani sõrme paku peale, ning Hans virutas terava tapriga poole sõrme otsast maha.
Vanapagan pistis lipsti! sõrme suhu, karjus kui härg ning tahtis Hansu kallale kippuda.
Hans aga vastu: „Peremees, ära vihasta mind! Muidu kaotad nina ka veel! Kirves läks kogemata viltu. Aga kui sa teise sõrme pakule paned, küll sa siis näed, kuidas ma õigesti trehvan!”
Vanapagan ei lausunud sõnagi; läks urisedes ära kambrisse.
Hans ja vanapagan läksid mere ääre kalu püüdma. Püüdsid hulga aega; ei saanud midagi. Vanapagan ütles: „Hans, ma heidan siia liiva peale natuke puhkama. Keeran küll isegi suu mere poole, aga peaks Pikker müristama, siis ärata mind otsekohe üles, et ma merre võiksin joosta!”
„Hea küll, peremees!” ütles Hans.
Vanapoiss norskaski pea, et meri vastu põras.
Juba piksepilved tõusevad.
Hans pöörab vanapagana ümber, näo maa poole.
Pikker põrutab juba valjusti. Hans hüüab: „Peremees, peremees, juba Pikker pilvis!”
Vanapagan pühkis kui tuul minema, aga – maale! Mitu-setu välku käisid vanamehele pihta, enne kui ta suure kalju alla sai pugeda. Välk aga lõi kalju mitmeks tuhandeks tükiks.
Kui nüüd Pikker oli jälle ära sõitnud, tuli vanapagan peljust välja, hoidis pead ja puusa kinni ning kaebas haledasti: „Hans-pojuke, miks sa minuga niimoodi mängisid!”
Hans vastu: „Ei mänginud, peremees! Sain isegi veel sinu pärast mitu pauku.”
Läksid koju.
Poiss ja peremees läksid metsa puid raiuma.
Lasevad ilmatu suure kuuse maha.
„Noh, pojuke, viime nüüd kuuse koju!” ütles vanamees.
„Viime peale!” ütles Hans. „Mina, poiss ja sulane, pean ikka raskema töö oma peale võtma: võtan tüvest kinni, peremees võtab ladvast.”
„Olgu peale!” naeratas vana. „Saame näha, kas sul jõudu ka on!”
Vanamees võttiski ladvast kinni. „Peremees läheb ikka ees!” ütles Hans.
„Lähengi!” vastas vanamees ning pööris ladva kodu poole.
Hans lõi kirve tüve sisse ning istus ise palgi oksale ja luges: „Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus!”
„Mis sa loed, Hans?” küsis peremees.
„Seitse, kaheksa, üheksa, kümme… ei jõua enam ära lugeda! Maailmasuur kari hunte tuleb.”
Oh sina heldeke, kuidas nüüd vanamees palgiga plagama pani. Hans võis aga vaevalt veel tüve peal seista. Kuusk kodus.
Vanapagan ütleb Hansule: „Hans-pojuke, väike lapsuke mul haige; mine too kitsepiima!”
„Jah, peremees, lähen jalapealt!” kostis Hans.
Hans, kuriloom, läks metsa, magas enne puhu aega, korjas siis kuusevaiku, sulatas toobi sees ära, tõi koju ja pakkus väikesele vanapaganale meelitades: „Joo, joo, pojuke! Kitsepiim on alles soe!”
Pojuke jõi ja jäi igavesti vagaks.
Vanapagan nägi ära, et Hansuga ei maksa enam koos elada. Pidas nüüd naisega nõu, kuidas kelmi vagaks teha. Leiti pea päris pagana nõu.
Vana läks Hansu juure ja ütles: „Hans-pojuke, mine sina täna öösiks kambri peale magama; mul toas külaline oodata.”
„Jah, peremees, lähen küll!” kostis Hans.
Õhtusöök oli söödud ja Hans ronis kambri peale. Teadis aga küll, mis nõu vanapoisil sees oli. Pani sellepärast jämeda kasepaku kambri peale, kattis palakaga kinni ning istus ise rehetoa otsa peale, et näha saada, mis tempu vanamees öösi teeb.
Arvata kesköö ajal tuleb vanapagan, raudnui käes, ja virutab pakule paugu pihta, et kambri lagi aga väriseb. Läheb siis jälle ära.
Hans tuleb rehetoa otsalt maha ja heidab rahulisesti magama.
Hommikul hüüab vanapagan irvitades: „Noh, Hans-pojuke, tule nüüd ka pruukostile!”
„Jah, peremees, tulen kohe!” vastas Hans.
„Kas nüüd hull lugu pole!” ehmatab vanapagan.
Hans astub lauda sööma.
Vanapagan küsib: „Kas sa magades midagi tundsid ka?”
„Tundsin, nagu oleks kirp hammustanud,” ütles Hans.
Õhtul ütles peremees jälle Hansule: „Hans-pojuke, mine nüüd jälle kambri peale magama, mul vana tädi oodata!”
„Jah, peremees, lähen küll!” vastas Hans.
Nüüd pani Hans tühja vaadi kambri peale ja istus ise jälle rehelae servale.
Arvata kesköö ajal tuleb jälle vanapagan, maailmasuur raudnui käes, ja virutab vaadile pihta, et vaeseke tuhandeks tükiks laguneb.
Hommikul hüüab vana jälle irvitades: „Hans-pojuke, tule pruukostile!”
„Jah, peremees, tulen kohe!” vastas Hans.
Vana kohkus jälle ära, aga ei annud Hansule sest mingit märku.
Hans asub lauda sööma. Vanapagan küsib: „Hans-pojuke, kas sa magades midagi tundsid ka?”
„Tundsin, nagu oleks lutikas hammustanud,” ütles Hans.
„Hea küll,” pobises vanapoiss, „küll saame Hansuga kord valmis!”
Kaval Hans nägi nüüd, kuidas vanapagan naise teele saatis ning ise suure vaadi kuldvara täis pani, nagu tahaks ta ära võõrale maale minna.
Üteldi aga Hansule jälle: „Hans-pojuke, mine nüüd jälle kambri peale magama; mul täna öösi onupoeg oodata!”
„Jah, peremees, lähen küll!” vastas Hans.
Hans läks aga vanamehe kullavaadi kallale, tegi selle tühjaks ning puges ise vaati.
Arvata kesköö ajal tuli vanapagan välja, pistis talu hooned põlema, võttis kullavaadi selga ja pani jooksu.
Hulga aja pärast seisatas vanamees, vaatas tagasi – tare põles. Sammus siis tasakesi edasi.
Hans hüüdis vaadist nagu maa alt: „Peremees, oota mind ka järele!”
Niipea kui vanamees seda kuulis, pühkis ta kui tuul jälle edasi.
Hans hüüdis uuesti: „Peremees, peremees, oota mind ka!”
Vanapoiss virutas edasi, et kannad välkusid.
Hans pistis viimaks pea vaadist välja ning karjus valjusti: „Peremees, oota nüüd mind ka!”
Nüüd hull lugu käes. Vanapagan viskas vaadi maha ja plagas üksi edasi.
Hans tuli vaadist välja ja naeris, et kõht katkes. Läks siis tagasi, võttis kullavaranduse ning kõmpis kodu poole, kus ta kui rikas mees elas ja oma naabritele sagedasti vaesest vanapaganast rääkis.
Aga mingu nüüd mina või sina seda järele tegema!