Ühel põhjatu rikkal kaupmehel oli ilus ja priske tütar, just kui maasikas. Neiu lahkus ja ilu oli poiste südamed kõigil pool põlema pannud, kus ta end oli näidanud. Kaupmees lubas aga oma tütre üksnes noormehele anda, kel julgust ja osavust oleks vanapagana seljast tuua kolm kuldsulge.
Küll läks mitu noormeest õnne katsuma, aga keegi ei tulnud enam tagasi.
Seal tuli ka üks vaene karjapoiss ja ütles: „Kas lubate ka mind õnne katsuma minna?”
Kaupmees vastas: „Miks ei, pojuke! Jäta aga isat-emat enne ilusasti jumalaga, sest see tee, kuhu sa tahad minna, ei ole vahest mitte nii libe ja sile, nagu sinu karja-tee ja tallermaa.”
Südi karjapoiss ei hoolinud sellest noomimisest ühtigi, vaid läks jalamaid teele.
Marssis poiss kuu, marssis kaks – jõudis kolmandal suure mere ääre. Mere ääres seisis merevaht oma venega.
Vaht küsib: „Kuhu lähed, sõber?”
„Otseteed vanapagana juure. Ole hea mees ja vii mind merest üle!” vastas karjapoiss.
„Mis sa sinna lähed?” küsis vaht.
„Niisamuti oma tühja asja ajama!” vastas poiss.
„Kui sa sinna saad, siis küsi ka järele, kuidas ma oma merevahi-ametist lahti saaksin,” ütles vaht.
„Hea küll. Vii mind aga merest üle, küll ma su palve ka täidan!”
Vaht istus venesse ja viis poisi merest üle.
Südi karjapoiss sammus nüüd jälle usinasti edasi.
Jõudis vasklinna alla.
Linnavahid küsima: „Kuhu sa lähed, sõber?”
„Otseteed vanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!” ütles karjapoiss.
„Mis sa sinna lähed?” küsisid vahid.
„Oma tühja asja ajama!” vastas poiss.
Nüüd ütlesid vahid: „Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, kuidas meie oma linnale vett saaksime! Juba üheksa aastat on meie kaevud kuivad.”
„Hea küll,” vastas poiss, „laske mind aga linnast läbi; küll ma teie asja meeles pean, kui vanapagana juure jõuan!”
Vahid lasksidki karjapoisi linnast läbi minna ja
panid siis jälle väravad kinni.
Poiss sammus usinasti edasi ning jõudis hõbelinna alla.
Vahid väravas jälle küsima: „Kuhu sa lähed, sõber?”
„Otseteed vanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!”
„Mis sa sinna lähed?”
„Oma tühja asja ajama.”
„Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, mis lugu see on, et meie linna viljapuud juba seitse aastat enam vilja ei kanna!”
„Küll ikka! Laske mind aga linnast läbi! Pean teie asja meeles, kui vanapagana juure jõuan.”
Vahid lasksid karjapoisi linnast läbi minna ja panid siis väravad kinni.
Poiss sammus viibimata edasi ega raatsinud kuski jalgu puhata. Kaasavõetud leivapalukest sõi ta käies ja ruttas ikka kiirel sammul edasi.
Tuli nüüd poisile kuldlinn vastu.
Vahid väravasuus küsima: „Kuhu sa lähed, sõber?”
„Otseteed vanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!”
„Mis sa sinna lähed?”
„Oma tühja asja ajama.”
„Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, kuhu on meie linna suure värava võti jäänud! Juba seitse aastat seisab värav lukus.”
„Küll ikka! Laske mind aga linnast läbi! Pean teie asja meeles, kui vanapagana juure jõuan.”
Vahid lasksid poisi linnast läbi minna ja panid siis jalgväravad jälle kinni.
Poiss aga punus jälle edasi, nagu oleks keegi tema kannul olnud, kes talle hirmu teeks.
Ükskord õhtu eel jõudis karjapoiss vanapagana talusse.
Vanapagan oli kodunt välja läinud, muudkui tema naine oli üksi kodus. Naise oli aga vana omale inimeste seast ära petnud, sellepärast oli see inimeste vastu ikka veel sõbralik.
Poiss jutustas oma asja perenaisele.
Teine vastas: „Raske on küll, sõber, sinu soove kõiki täita, aga katsume ometi! Kui sulle elu kallis on, siis ära liiguta kätt ega jalga, pea hingki vahel kinni – muudkui kõrvad olgu sul hästi lahti, et sa mitte sõnakest ei kao-taks! Astu siia kappi ja pane kõrv võtmeaugu juure! Niipea kui vanamees tuleb, siis pea meeles, mis ma sulle ütlesin!”
Poiss puges kappi ja lubas kõik meeles pidada, mis perenaine õpetas.
Ei kestnud kuigi kaua, seal kuuldi ähkimist ja puhkimist – vanapagan tuli teelt.
Tuppa astudes hakkas ta haistma ja nuusutama, nii et ta hingeõhk nagu tuulehoog pingid ja toolid kõikuma pani ja kapiust nagu paberilehte painutas. Käratas siis: „Kes siin käinud? Võõras hais!”
„Ei käinud keegi!” vastas naine. „Sa tulid ise inimeste seast; hais ninasse jäänud.”
„Anna süüa, tee ase üles!” paugutas jälle vanapagan.
Poiss luuras läbi võtmeaugu ning võis oma enese silmaga näha, kuidas vanapagan ühe lambakintsu teise järele ära sõi ning vahetevahel suure kannutäie jooki ühe sõõmuga alla neelas.
Söömaaja arvas karjapoiss terve tunni vältavat.
Peale sööki heitis vanapagan voodisse; üürikese aja pärast norskas ta, et seinad värisesid. Naine heitis ka vanatühja juure ja hakkas teda nagu unistades tõukama ja kiskuma ning sonis siis vahele: „Vanamees! Merevaht – tahab – ametist lahti –”
„Üh, – kui ta selle merre viskab, kes talle sõnume toob, siis on ta lahti,” vastas vanapagan läbi une.
Naine unistab ja kavalustab jälle: „Vasklinnas on veepuudus!”
Vanapagan unistab vastu: „Kui nad hobuse, mis neil üheksa aastat luku taga olnud, lahti lasevad, siis vett küllalt.”
Naine jällegi: „Ei või, vesi uputab linna ära!”
„Rumalad! Kui hobune kolm korda ümber linna käib ja korra jalaga kaabib, siis jälle kinni!”
Kaval naine unistab jälle: „Vanamees! Hõbelinna viljapuud ei kanna vilja!”
„Miks nad nõia tütre õunapuu alla matsid; võtku see välja, matku mujale –”
Jälle kaval naine: „Vanamees, kuldlinna suure värava võti seitse aastat juba kadunud!”
„Löögu kuningas kuldkepiga, millega ta kolm korda sõjas käinud, suurt kivi, mis kesk turgu –”
Nüüd tõmbas naine esimese sule vanamehe seljast.
„Ai, ai, mis see on!” karjatas vanapagan.
„Ei ole midagi!” vastas naine. „Kirbud, pahad loomad, piinavad.”
Vanamees uinus uuesti magama.
Naine tõmbas teise sule.
„Ai, ai, mis see jälle oli!” karjus vanapagan.
„Ei olnud midagi!” vastas naine. „Lutikad, halvad loomad, hammustavad.”
Vanamees uinus jällegi magama.
Kui naine aga kolmanda sule tõmbas, kargas vanamees valjusti karjudes üles.
Naine vaigistas jälle: „Heida uuesti magama! Ei olnud midagi; nägid ise paha und!”
Petetud vanapagan laskis end vaigistada ja uinus
uuesti magama.
Karjapoiss oli aga viimasegi sõnakese tähele pannud, ehk tema süda sees küll kui haavaleht oli värisenud.
Naine tõusis üles, laskis poisi kapist välja ja kinnitas talle kõvasti, et ta kuuldud õpetusi õigel kohal pruugiks, muidu võivat talle suur õnnetus juhtuda.
Merevahile ei pidanud aga poiss enne kuuldud nõu avaldama, kui vaht ta merest üle viinud ja poiss tema piirist väljas oleks. „Nüüd aga rutta!” ütles naine. Poiss tänas lahket ja kavalat naist hea abi eest ning ruttamisest lubas ta ise muret pidada, et ta vanapaganaga milgi viisil kokku ei juhtuks.
Kuldlinna jõudes laskis karjapoiss end kuninga ette viia ja andis talle hea nõu teada: „Löö selle kuldkepiga, millega sa kolm korda sõjas käinud, suurt kivi, mis kesk turgu, siis on võtmed käes!”
Kuningas lõi kepiga kolm korda suurt kivi kesk turgu – ja ennäe! võtmed seisid kivi peal.
Kuningas tänas karjapoissi ja kinkis talle hobuse ja vankri, kuhu hulk kulda veel peale laoti. Linnarahvas oli rõõmus, et kuningas värava võtmed jälle kätte saanud, ning kinkis oma poolt karjapoisile sedasamavõrd vara.
Nüüd tuli karjapoiss hõbelinna. Läks jälle kuninga juure ja andis targa nõu teada: „Lase nõianeitsi õunapuu alt välja kaevata, siis hakkavad puud kohe vilja kandma!”
„Kui nõu õige on,” ütles kuningas poisile, „siis saad sa ausa tasu!”
Kaevati ka nõianeitsit välja ja viidi teise paika.
Viljapuud aga hakkasid otsekohe õilitsema, ja linnarahvas arvas, et suurt viljasaaki loota olevat, sest niipalju õilmeid ei olnud nad ilmaski enne puis näinud.
Karjapoisile kinkis aga kuningas hobuse ja vankri ja ladus hulga hõbevara peale. Teist sedavõrd vara kinkis talle veel tänulik linnarahvas.
Nüüd jõudis karjapoiss vasklinna.
Läks siin jälle kuninga juure ja rääkis talle oma salanõu ära:
„Lastagu hobune, kes kuningal üheksa aastat luku taga on seisnud, kolm korda ümber linna joosta, ja kui ta ühe korra jalaga kaapinud, siis kohe jälle luku taha viia. Küll kuningas näeb, et siis vett jälle küllalt saada on.”
„Kui nõu õige on,” ütles kuningas, „siis saad sa ausa tasu!”
Lasti nüüd hobune kolm korda ümber linna joosta ja niipea kui ta jalaga korra oli kaapinud, jälle luku taha viia. Seepeale oli rõõmukisa ja hõiskamine suur, sest kõik kaevud olid jälle vett täis ja vesi magusam kui iialgi enne. Kuningas kinkis karjapoisile hobuse ja vankri ning laskis sinna niipalju vaskvara peale laduda kui hobune aga vedada ja vanker kanda jõudis. Linnarahvas andis veel teise osa vara, ja nad saatsid karjapoisi hõiskamisega minema ning soovisid talle head teed ja tervist.
Viimaks jõudis karjapoiss oma varakoormatega mere ääre.
Merevaht küsima: „Oi sõber, kust sa selle vara said?”
„Tõin kuldlinnast, vasklinnast ja hõbelinnast.”
„Mis eest sa ometi nii palju said?”
„Tõin ju vanapagana käest head nõu, kuidas kuldlinn võtmed, hõbelinn õunad ja vasklinn vee võis kätte saada; anti varakoormad palgaks.”
„Kas sa ka teada said, kuidas mina võiksin oma ametist pääseda?”
„Miks ei saanud!”
„Ütle, sõber, mulle siis ka hea nõu ära, et ma kord siit pääseksin!”
„Vii mind enne merest üle, siis ütlen!”
„Ei! Ütle enne, siis viin!”
„Noh, vii siis mu varakoormadki enne üle!”
„Viin küll!”
Vaht astus venesse ja viis koormad üle.
Tuli tagasi ja küsis jälle nõu järele.
Karjapoiss aga vastas: „Siin ei maksa see nõu midagi. Kui ma sulle teisel pool merd ütlen, siis pääseksid sa lahti.”
Merevaht palus ja nuias küll veel karjapoissi, aga see jäi oma sõna juure.
Ei pääsenud siis ka vaht viimaks kuhugi, muudkui viis karjapoisi merest üle.
„Ütle nüüd!” nõudis merevaht.
„Ei! Lase mind enne maale minna!” vastas poiss.
Vaht laskis poisi maale minna.
Nüüd oli karjapoiss oma piiris ja ütles merevahile: „Kui sa selle merde viskad, kes sulle sõnume vanapagana käest toob, siis pääsed lahti!”
Küll katsus merevaht karjapoisile veel järele joosta, aga niipea kui ta sammu piirist üle astus, vajus ta ikka jälle põlvini maa sisse.
Karjapoiss tuli aga suure varandusega koju, ja kõik panid tema osavust ja julgust imeks. Kui ta kolm haruldast sulge kaupmehe kätte andis, oli see üliväga rõõmus, et tema soov oli täidetud ja tütar rikkale mehele saab.
Kolme aasta pärast tegi kaupmees suured ja uhked pulmad, ning endine karjapoiss elas nüüd oma ilusa noorikuga mureta õnnelikku elu.