Kommentaar

Rehepapp ja vanapagan

Ükskord oli mõisahärral rehepapp, kes kõikepidi usin ja osav mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnnetus õnnetuse peale: ikka oli iga kord vilja puudus, kui ta aidamehega arvet tegi. Vaene mees pidi puuduva vilja iga kord omast taskust maksma, ja viimaks ei olnud härra ka seega veel rahul, vaid laskis rehepappi veel karistada pealegi.

Oli nüüd rehepapil jälle niisugune raske päev mõisas olnud. Õhtul istus ta reheahju ees pingil ja mõtles oma äparduste üle järele. Viimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud, ja hakkas siis suure häälega kurja vanduma ja põhjama.

„Mis sul viga, sõber?” küsis keegi rehepapi selja tagant.

„Mis mul viga? Viga on suur! Iga kord viljast puudus, kui aidamehega õiendus,” vastas rehepapp.

Küsija mees ei olnud aga keegi muu kui vanapagan ise.

„Oh, ei ole viga!” vastas vanapagan. „Säh, siin on kott, pane ta teri täis ja sea rehealuse nurka püsti. Mitu korda sa pahema jala kannaga temasse puudutad, setu kotti on sul mõõtmise juures enam, ja need võid sa ära müüa.” Ütles ja kadus kui tina tuhka.

Rehepapp ei põlanud ka vanapagana nõu, vaid tegi kohe esimese mõõtmise juures proovi, ja ennäe! kolm kotti vilja jäi üle. Nüüd oli mees rõõmus; müüs igakordse ülejäägi ära, sai palju raha ja härra oli temaga ülirahul. Aga rehepapp ei saanud vanapaganast enam lahti. Iga õhtu istus ja tembutas ta kuni kuke lauluni rehes, ja seni ei saanud rehepapp silmagi kinni. Oli rehepeksmise öö, siis ei saanud vaene mees tervel ööl nahka silmadele. Pani rehepapp kartuleid või naereid ahju küpsema, siis koristas vanapagan kõik ära; tõi rehepapp kodust liha või muud sööki kaasa, sellegi jälle varastas vanapagan.

Kord rääkis rehepapp oma ohtu kõrtsis seltsimeestele ja kurtis oma rahutut lugu. Karutantsitaja istus kõrtsi nurgas ja kuulis ka asjalugu.

„Mina tean abi!” ütles karutantsitaja. „Võta minu Pärt rehte kaasa ja peida ta nurka ära. Otsi siis vana-tühjaga tüli ja kutsu viimaks karu appi!”

Jutt oli rehepapile meele pärast, ja karutantsitaja pidi veel selsamal õhtul karu rehte talutama. Ei kestnud ka kuigi kaua, juba vanapagan jälle seal.

Rehepapp küpsetab naereid .

Vanapagan võtab naerid ahjust ja irvitab:

Mis küps, saab mulle,
Mis toores, saab sulle!

Seejuures sööb ta küpsed naerid ikka ära ja viskab toored välja.

Rehepapp keelas küll, aga vanapagan ei pannud sest tähelegi. Viimaks läks rehepapp välja, võttis toored naerid ja hakkas neid vanapaganale vastu pead loopima. Vanapagan ütles: „Ära tee, ma peksan!” Rehepapp ei kuulanud sest midagi, vaid virutas aga ikka naeriga vanale vastu pead, niipea kui ta selle ahjust õue viskas. Viimaks sai vanapagana süda ometi täis; ta kargas rehepapi kallale, ja juba käisid vopsud mehele selga.

„Pärt, appi! Pärt, appi!” karjus rehepapp.

Oli ka Pärt kohe vanapagana kallal ja kriimustas mehe moodi. Küll ütles vanatühi: „Tee, mis sa teed, kakle, mis sa kakled, aga ära suud-silmi lõhki kisu!” Karu ei hoolinud sest midagi, vaid virutas hullemini. Viimaks sai vanatühi mahti ja kadus kui maa alla.

Rehepapp tänas karutantsitajat hea nõu eest ja maksis talle mitu kotti vilja palgaks.

Aga vanapagan ei usaldanud sest ajast saadik enam rehepappi tülitama tulla.

Mõne aja pärast hulkus vanatühi jälle mõisa lähedal ja küsis mööda minnes karjaste käest: „Kas teie teate või nägite, on mõisa rehepapil see must kass veel alles?”

Karjased teadsid küll, et rehepapil must kass oli, aga karuloost ei teadnud nad midagi, ja vastasid vanapaganale: „Alles jah! Olid teisel hiljuti veel kolm poega.”

„Ei ma siis küll enam sinnapoole tohi minna! Oh kahju! Jätsin oma rahakoti reheahju peale; kust ma ta nüüd enam kätte saan!” kahetses vanatühi.

Karjased olid aga tema salakõnest aru saanud ja rääkisid asja rehepapile.

Rehepapp leidis reheahju pealt suure kotitäie kuldraha ja oli nüüd veel rikkam kui mõisahärra ise.

Vanapaganaga ei olnud tal aga eluilmas enam tegemist.