Kommentaar

Linnu keel

Mõisahärra tahtis linnu keelt õppida. Läks targa juure nõu küsima.

Tark ütles: „Mine neljapäeva õhtul soo ääre. Seal näed sa harjaga ussi. Löö mõõgaga hari maha ja katsu temaga siis koju põgeneda. Kodus aga lase hari ära keeta ja söö ära. Hoia aga, et keegi enne sind sest roast ei söö!”

Härra võttis ka nõuks targa õpetust täitma minna. Kutsus siis toapoisi kaasa ja sõitsid seltsis ratsa tähendatud soo ääre. Ootasid siin kuni peaaegu poole ööni. Seal tõusis korraga soost kihin ja kahin kuulajate kõrvu, ning väike sädemeke nagu küünlatuluke tõusis nähtavale.

Härra ja toapoiss nihutasid hobused lähemale ja nägid nüüd, kuidas soo-äär usse täis oli nagu külvatud ja tulukesevalge ei olnud muud midagi kui nõiast tähendatud ussikuninga hari.

Astusid hobuste seljast maha ning läksid kikivarvul lähemale.

Härra pidi harja mõõgaga maha lööma ning poiss tema põue pistma ja siis pidid mõlemad kiiresti hobuste selga hüppama ja põgenema panema.

Oli ka nii. Ühe hoobiga oli hari maas ja lipsti! poisi põues, ning mõlemad ajasid nüüd, et hobused vahutasid. Poisi hobune oli usinam.

Ussid olid aga tuhandete kaupa põgenejate järel ning juba härra hobuse kannul.

„Visake kindad maha!” ütles poiss.

Härra viskas kindad maha.

Ussid aga tegid kindad peeneks ja puruks kui jahu

ning ruttasid siis jälle sõitjatele järele. Juba jälle härra

hobuse kannul.

„Visake müts maha!” ähkis poiss.

Mütsiga seesama lugu. Ussid jälle kannul.

„Visake nüüd kuub maha!”

Härra viskas kuue maha, ning sellega oli ussidel niikaua tegemist, kuni härra ja poiss koju jõudsid.

Teisel päeval ütles härra poisile: „Keeda nüüd see ussi hari ära; aga hoia, et sa jumala pärast teda mitte ei maitse!”

Harja keetmise juures lendas pajast leemetilk toapoisi käe peale. Poiss lakkus keelega tilga ära, ja eks kuule! Varblane sirtsus väljas: „Hoia, hoia ussi eest!”

Linnu keel oli poisil suus. Härra oli pahane ja vihane; saatis toapoisi talli hobuse järele, et jalutama sõita. Toapoiss läks. Varblane sirtsus jälle: „Hoia, hoia ussi eest!”

Toapoiss silitas härra hobust ja ütles: „Küll see mind hoiab!” Selsamal silmapilgul hammustas uss, kes härra hobuse sabas varjul oli, toapoissi käest. Toapoiss suri ussi surma, ning härral ei tulnud pärast enam millalgi mõttesse himustada linnu keelt õppida või rääkida.