Ühel peremehel suri vana tööhobune ära.
Mees tõmbas surnud loomal naha maha ja viis kere rehealuse taha, et sealt teda teisel päeval maha matta. Ära minnes nägi mees, et suur kärnkonn rehe värava alt välja tuli ja hobuse külje alla roomas.
„Mine aga peale hüva rooga katsuma! Homme ajan su maiuseasja auku!” ütles mees iseendamisi.
Mees heitis öösiks reheparsile magama. Kesköö ajal kuulis ta rehealuse taga kobinat ja kabinat, nagu oleks keegi edasi tuigerdanud. Mees arvas tuuleõhu rehealuse uksega mängivat ega pannud seda enam suuremat tähelegi.
Natukese aja pärast äratas kobin jälle mehe üles.
Nüüd sai mees aru, et keegi rehe ukse ette komberdas. Kuulis ka selgesti, et ust püüti lahti teha. Mees tõusis asemelt üles ja arvas mõne pikanäpumehega kokku saavat. Sihtis ukse poole ja nägi nüüd, kuidas uks lahti läks ja vana hobuse alasti kere kuuvalgel rehetuppa astus.
Mehel tõusid ihukarvad koledat kuju nähes püsti, ta peitis enda kõige pimedamasse nurka.
Hobuse kere aga otsis ja nuusutas norsates kõik rehe läbi. Kui ta nähtavasti aru sai, et mees enda parsile ära oli peitnud, hakkas ta esimeste ja tagumiste jalgadega vastu parsi virutama, nii et rehetuba vastu paukus. Juba katkes pars, katkes teine ja kolmas ning mehe hirm tõusis iga pauguga, mis hobuse kere kui sepahaamriga vastu parsi virutas. Kolm part olid veel terved, ning nende kallal hakkas nüüd paha loom uuesti kangesti paugutama. Ei kestnud aga kuigi kaua, seal katkesid ka need… Mees sai õnneks rehe tala ümbert kinni haarata. Tema käte jõud oli juba lõppemas ning maha kukkudes oleks hobune ta otsekohe puruks peksnud.
Veel silmapilk, ning vaene mees oleks lahti lasknud ja maas olnud.
Seal laulis kukk.
Hobune kukkus kui lihatomp maha ning mees lae alt tema peale.
Teisel päeval ajas mees hobuse auku ning lõi pahema jalakannaga kolm korda augu peale. Sinna tema ka jäi.
Paha nõid oli aga kärnkonna hobuse keresse saatnud, et peremeest pinnida, kelle peale ta viha kandis.