Ükskord tegi kurat suure hulga elajaid valmis; kõik sarvita ja sabata. Hinge aga ei saanud mehike neile sisse.
Tuli teine jumala juure ja palus hingesõnu.
Jumal läks ise kuradi elajaid vaatama ja imestas selle päratu suure karja üle, mis teine valmis oli teinud.
Ütles siis: „Mine natukeseks ära!”
Kurat läkski kõrvale.
Jumal pani elajatele sarved pähe ja saba taha ning lõi neile hinge sisse ning kutsus siis kuradi tagasi.
Kui nüüd kurat tuli, ei tunnud ta oma elajaid enam; ütles: „On nagu mõni küll minu elajate moodi, aga ei või ütelda ka.”
Oleks aga kurat ise oma elajatele hinge sisse saanud, siis oleksid nad jumala loomadele palju kahju teinud.